- Autor:Daniel Vaarik
- Pildid:Joonas Sildre
- Avaldatud:05.2023
Ma olin närvis ning rahulolematu ning mul oli tunne, et just praegu toimub kuskil metsa mingi kahtlane lageraie. Olin kindlasti liiga palju kohvi joonud.
Võib-olla just sellepärast seisin Levila kontoris tahvli ees ning vehkisin kätega.
“Aastad muudkui lähevad, kuid ikka ei ole meil USALDUSVÄÄRSET infot selle kohta, palju meil Eestis lageraieid on,” seletasin ma.
“Kas see siis ei ole teada?” küsis Levila helilooja Janek.
“No aga palju siis?”
“Ma peast ei...”
“Meil on satelliidid. Lidarid, radarid, droonid… võib-olla isegi õhupallid…” jätkasin täiel hool.
Ma pöördusin meie illustraator Joonas Sildre poole. "Kas sa ei saaks sellest pilti joonistada?"
Järgmisel päeval tuli Joonaselt pilt.
Seda pilti vaadates oli hea edasi kõnet pidada. “No vot, kui meil on kõik need jälgimisseadmed, siis nende põhjal võiksime teada oma metsast kõike, mitte ainult seda, palju raiutakse, vaid ka seda, mitu KILO meil kaske on, mitu grammi piibelehti ja mitu Euroopa naaritsat…
Aga kas me oleme tegelikult targemad? Ei ole. Avalik arusaamine metsast on umbes samal tasemel nagu Mõhu ja Tölpa vaidlus:
“Näritud kont!”
“Närimata kont!”
Ma vaatasin kontoris ringi. “Joonas, kas sa SELLEST ei tahaks pilti joonistada?”
Õhtul saabus Joonaselt selline joonistus:
“Ma ei tea, kas see dinosaurus on ehk liialdus…” uuris Joonas.
“Ei, las olla! See on just see, millest ma räägin… liialdatakse ning lõpuks on segadus kasulik neile, kes tahavad kägu ajada…” leidsin ma.
Koju minnes mõtlesin, et ajakirjanikud polegi piisavalt targad, et aru saada, kellel on õigus. Tavaline õhtu televiisori ees näeb välja umbes nii:
Mida sellise asjaga peale hakata…
Siis tuli mulle mõte.
Ma otsustasin, et järgmiste päevade, nädalate ja kuude jooksul kavatsen ma hakata uurima, kuhu kaob mets, ise samal ajal blogi pidades. Kui mets üldse kaob muidugi… kuid ka see oleks vastus, kui ei kao..
Jah, mul on kõva pea, kuid ma viskun iga päev otsekui ööliblikas helendavate andmete suunas. Kui ma aru ei saa, siis otsin olukorda selgitama inimesed, keda usaldada.
Jah, ma olen ilma metsahariduseta. Jah, ma olen 50. Aga ka mitmed ülekaalulised suitsetajad on maratoni jooksnud! Miks mina ei võiks targemaks saada ja sellest kirjutada?
Ja kui mina ei saa pingutustest hoolimata aru, siis on ilmselt lõpuks kuskil ikkagi midagi katki. Sest metsa asi peab olema avalik asi. Metsainfost sõltub metsapoliitika. Ning sellel on tagajärjed.
Näiteks siin on kohtuotsus, mille alusel mõisteti Poola riik süüdi kaitsealal raiumise eest. Aluseks kosmosest tehtud pildid ning kodanike saadetud materjalid.
Nii et ma ei tee nalja. Kuid ma luban, et ma ei hakka kedagi kohe kohtusse kaebama. Enne kui ma harvesteri või puid kallistama lähen, tahan ma aru saada, mis värk nendega on.
