4. Vajame andmeid, mida uskuda

Ma käisin just raadios sellest blogist rääkimas ja kasutasin “proovitükk” asemel sõna “prooviplats”. Kindlasti ajan ma varsti veel mõne erialasõna segamini ja vihastan välja mitmeid spetsialiste. 

Esimesed kolm postitust on toonud mu metsasõja lahinguväljale päris lähedale. Telefon heliseb, võõraste numbritega inimesed tahavad rääkida. Whatsapp teeb "kõll" üha tihemini. 

Tahetakse, et ma räägiksin korraga kõigest.
“Miks sa ei räägi metsaregistrist?”
“Miks sa ei räägi Globalforestwatchist?”

Jah, ma räägin neist kõigist lõpuks. Mõnes järgmises postituses, kuid mitte ühes ja samas  postituses korraga. 

Mulle räägitakse ka lugusid metsast.

Sageli algavad need nii: "Olen juba mitmendat põlve metsamees."
Või siis nii: "Mu kodu lähedal oli lageraie". 

Need on olulised jutud, kuid see blogi pole selliste lugude jaoks. See blogi on lugude jaoks, mis räägivad andmetest. 

Et see veel selgem oleks, panin enda jaoks eelmisel pühapäeval paika kolm põhimõtet, mis aitavad mul valida siia blogisse andmeid.

• Kasutatavus. Andmeid peab olema võimalik töödelda ja võrrelda.
• Läbipaistvus. Andmed peavad olema ka teistele inimestele kättesaadavad ja kontrollitavad. 
• Fookus. Esialgu keskendun neile andmetele, mis näitavad, palju meil metsa on, kuigi edaspidi tahan liikuda andmeteni, mis räägivad metsa seisundist.

Eriti tähtis on läbipaistvuse punkt, sest läbipaistvus tähendab ju lihtsalt seda, et ka keegi teine saaks korrata minu samme ning jõuda samasuguse tulemuseni kui mina. 

Kui ma olin need põhimõtted kirja pannud, jäin äkki mõttesse. "Kurat, täitsa pekkis, see on ju täiesti ilmselge!" 

Mis on täiesti ilmselge? Mis juhtus? Nii ruttu?  

Enne kui selgitan, pean tegema ühe kõrvalepõike otse metsa, kus võib-olla just praegu kõnnivad mees ja naine. Neil on salajane ülesanne. Ma ei tea, kas nad vaatavad praegu üle õla? Kas nad kardavad, et keegi neid jälitab? 

Neid ühendab kolmetäheline lühend SMI, mis omakorda tähendab "statistilist metsainventuuri". Ja ma tean, et kui ma seda lühendit veel kasutan, kaob siit blogist mingi 39% lugejaist, kuna kolmetähelised lühendid on parim viis asjast niigi kaugel olevale inimesele teema igavaks rääkida. 

Joonas tegi selle peale pildi, millelt on näha asjaosaliste uhkus hea SMI süsteemi üle ning see, kuidas see kaugemalt vaadates tundub lihtsalt veel ühe karvase lühendina.

Ning mina mõtlen SMI-le uue lühendi välja. Kuidas oleks hoopis: Urmas Käis Ainoga Metsa Mõõtmas (nimed muudetud). Ehk siis UKAMM.

Vahepeal on need kaks inimest jõudnud 30 meetrit edasi kõndida ning üks neist vaatab GPS-i. "Peaks õige koht olema." Teine neist kasutab metalliotsijat, et leida maa seest raudlatt, mis tähistab selle tüki keskkohta, mida nad nüüd vaatlema ja hindama hakkavad. 

Aino ja Urmas teevad tööd, hinnates tükkidel puude hulka, kõrgust, vanust. Kui puid on, vaatavad nad ka nende kahjustusi. Mõnikord tehakse nende tehtud mõõtmistele hiljem pistelist kontrolli.

Üle Eesti asuvast 28 000 proovitükist pooled on alalised. See tähendab, et neid mõõdetakse iga kord. Alaliste tükkide asukohad on salajased. Riigi esindajate sõnul on need tükid salajased sellepärast, et keegi ei saaks analüüsitulemusi mõjutada.

Pooled tükid on aga ajutised, ühekordsed. Nende tükkide asukohti saladusloor ei kaitse ning need peaks saama Keskkonnaagentuurist päringuga kätte.

Viie aasta jooksul jõutakse kõik alalised platsid läbi käia. Selline aeglane andmekogumine. Nagu aeglane ajakirjandus. Kuid sedasi kogutud andmete põhjal sünnib kõige riiklikum versioon sellest, palju meil Eestis metsa on: 

Kas ma ütlesin just "versioon"? 

Jah. Ja ma ei öelnud seda mitte sellepärast, et ma ei usaldaks neid inimesi, kes käivad UKAMMimas. Urmas ja Aino, palun ärge solvuge – asi pole mitte teie mõõtmiste täpsuses, vaid selles, et osade proovitükkide asukohad pole avalikkusele teada. Isegi kui need on põhjusega salajased, isegi kui need on ka teistes riikides salajased, ikka tekitab see kaugemalt vaadates tunde, et tegu on läbipaistmatu musta kastiga.

Viimaste aegade metsandusvaidlusi nimetatakse lausa metsasõjaks. Sõdasid lõpetatakse läbirääkimistega, kus ei piisa sellest, kui keegi ütleb, et “nii on, aga ma ei saa näidata, miks nii on”. Tuleb teha samm vastu ja avada kaardid. Ja selleks UKAMM väga hästi ei sobi. Vähemalt mitte täna. 

Muide, neli Eesti looduskaitseorganisatsiooni ja Keskkonnaagentuur vaidlevad praegu kohtus püsitükkide asukohtade avaldamise üle.

Mida siis teha? Tartu Ülikooli teadlastelt tellitud uuring soovitab hakata lisama Urmase ja Aino  meetodile satelliidi- ja lidariandmeid.

Mulle tundub, et maapealseid ja taevaseid andmeid kokku liites võiksid tulemused olla kõigi jaoks usaldusväärsemad. Näiteks saaks ju satelliidipiltide pealt näha, kui keegi hakkab proovitükkidega sihilikult manipuleerima. Ja salastada poleks põhjust. Ega võimalustki…

Saan teada, et proovitükkide andmeid ongi juba kõrvutatud lidariandmetega ning saadud  põnevaid tulemusi. Kuid enne kui selleni jõuame, peame rääkima sellest, mis asi on lidar ja mida temaga teha saab. Sellest peagi.

Muide, juba sel neljapäeval avaldatakse uued SMI, vabandust, UKAMM-i kokkuvõtted Eesti metsade suuruse kohta. 

TÄIENDATUD: Neljapäeval esitletud uus SMI ülevaade pdf-i kujul.

Järgneb.

Loe kõiki osasid.

PS. Sa võid alati seda artiklit siinsamas lehel kommenteerida. Kuidas mul läheb?