2. osa. Tule kosmos appi!

Muide, vaata – niisugusena kujutati Eestit kaardil 1740. aastal.

Hiiumaa on nagu tükk pitsat ja Saaremaa ripub allapoole nagu kobar viinamarju. Kuidas nad tol ajal üldse kuhugi kohale jõudsid?

Aga 18. sajandil oli see kuningliku kartograafi Matthäus Seutteri poolt Saksa täpsusega valmis graveeritud, kaardinduse viimane sõna.

Niisugusena võib igaüks Eestit täna vaadata Google Earthi rakendusest.

Liikudes pildi sisse, saab selle kaardi ajada ülimalt täpseks. Näiteks võime lihtsalt vaadata, kuidas nägi aasta alguses välja kaitsepolitseiameti peamaja ehitus kosmosest vaadatuna:

Tegelikult on Google Earthi kaartide pealt võimalik näha isegi konkreetseid lageraieid, kaevandusi, aimata konkreetseid puuvõrasid, nagu näiteks sellelt Kõpu poolsaare kaardilt:

Nii, hea küll, aga miks keegi seda varem teinud pole? Võtan ette Google Earthi rakenduse. Kui raske see saab olla? Laadin lihtsalt hunniku eri aegade kaarte arvutisse, panen üksteise kõrvale või peale, ja saan esimese pildi ette.

Kaks tundi hiljem.

Mitte nii ruttu, Elmar… Olles Google Earthi lähemalt uurinud, selgus, et satelliidipildid on omavahel võrreldamatud aastaaegade vaheldumise, ilmastiku muutumise ja kes teab mille tõttu veel. Kui mõne üksiku kodukoha metsapildi võib veel endale selgeks teha, siis Eesti kui terviku lageraiete määramiseks on vaja teistmoodi tarkust.

Lõpuks mõistan, et Google Earth aitab mind vaid ühes asjas – ma saan palju kiiremini vaadata, mis toimub mõnes konkreetses asupaigas, kuid niipea, kui ma hakkan tervet Eesti kaarti vaatama, siis mul väikeste muutuste mõistmiseks suurt eelist pole.

Helistan Rainer Sternfeldile, kes kunagi ehitas üles Planet OSi nimelise firma, mis tegeles avaandmetega. Rainer läheb minu blogimõttest vaimustusse.

“Tänapäeva andmeteadlased ongi tegelikud ajakirjanikud!”
Ta suunab mind oma kolleegi blogi juurde, kust on näha põuatagajärjed Hispaanias ja Portugalis.

Ning juba paari päevaga on Rainer kokku ajanud mõned andmeteadlased ettevõttest Kappa Zeta, kellega teeme videokõne. 

Nad kõik on väga toetavad nii minu kui Levila suhtes. Üks neist, Tauri Tampuu, jääb mulle pikemalt selgitama, kuidas töötab satelliidiandmete analüüs.

Ta räägib kahest satelliidist. Sentinel 1 ja Sentinel 2. Nimetagem neid: õed Sentinelid. Nad käivad tihedalt üle Eesti. Nende andmed on avalikud. Hea koht, kust alustada. 

Okei, Joonas, natuke keeruliseks läheb. Tule aita mul tutvustada, mida need satelliidid teevad.

Lubage tutvustada! Tema on Sentinel 2. Ta teeb pilte silmale nähtava valgusega. Iga viie päeva jooksul saame tema käest iga Eesti punkti kohta 2 pilti. Talle on abiks tavaline valgus:

Tema õde, Sentinel 1, teeb meile igast Eesti punktist 4-6 pilti 12 päeva jooksul. Tema tegutseb aga hoopis koos sellise tüübiga:

Mida rohkem ma uurin, seda rohkem avastan, et igal kosmosevaatluse viisil on omad probleemid.

Selle võiks kokku võtta anekdoodiga:

Kolm satelliiti tahtsid baari minna. Ühel oli pilt juba udune, teine jäi üldse tulemata ning kolmas oli liiga kallis. Nii palju kui ma teadlastelt teada sain, nii ongi – ei ole võimalik saada odavalt ühte terviklikku ja väga selget satelliidipilti.

Igal teenusel võib olla mõni puudus. Näiteks Google Earth jagab küll Eesti kohta selgemaid satelliidipilte, kuid neid uuendatakse harvem. Sentineli satelliidid käivad mitu korda kuus, kuid need on jälle pisut udusemad. Ning tasulised teenused on üsna kallid.

Kuid hea tahtmise korral on ülevaade kosmosest võimalik. Sellest juba peagi!

Loe järgmist osa "Leiame paar lageraiet".