12. Kuidas me Jüristoga Kliimaministeeriumis talgusid tegime

Tere, mu ammune jälgija, kontvõõras või lihtsalt uudishimulik robot! 

Eelmistes osades

Enne kui algab sarja “Kuhu kaob mets?” järgmine osa, vaatame, mis toimus eelmistes osades.

Kõik algas sellest, et ma tahtsin leida metsa-andmeid, mida usaldada. Mu otsingud viisid mind  maa-ametisse, RMK-sse, idufirmasse ning satelliidispetside ja harvesteride juurde. Oma teekonnal kohtasin ma väga erinevaid  lugusid ja põnevaid andmeid.

Kuid mitte kõik lugejad polnud rahul!

Oli neid, kes kahtlustasid mind selles, et ma olen diivanil istuv looduskaitsja!

See, kel pole aimu, kuidas elu päriselt käib ja diivanilt kommenteerib, pole paraku tõsiseltvõetav. (Facebooki kommentaar).

Looduskaitsjad kahtlustasid mind selles, et kunagise PR konsultandina esindan ma varjatult tööstuse huvisid! 

Mulle heideti ette, et mul pole vastuseid! Kuhu kaob siis mets, palju seda on? Miks ma ei vasta kontreetselt ära seda asja?

Sa viskasid pallid õhku ühes eestlaste jaoks oluliseimas teemas, aga ei andnud vastust, kas meil on pigem hästi või puhta perses. (Sõnum sõbralt).

Ühes olid aga paljud neist samal lehel – kuidas saab minutaoline lihtne mees linnast üldse metsast aru saada?

Paljude rõõmuks ja mitmete meelehärmiks on Vaarik nüüd tagasi. Ja metsablogi on tagasi! Kas uutes osades lõpuks toimub läbimurre? Kas langevad maskid?

Vabandust selle väikese reklaami pärast. Kuid enam-vähem nii oli.

Kuidas mul ilusatest näidetest kõrini sai

Eelmisel aastal katkestasin ma metsablogi poole postituse pealt. See juhtus ühel ilusal päeval, mil minu vastas olid kaks toredat inimest RMK-st, kes rääkisid mulle mitmest lahendusest ning nende seas  ühest laserväravast, mis mõõdab tehase juures hästi täpselt puidukoorma üle. 

Mina samal ajal mõtlemas: 

• laservärav on tore, ma olen vaimustuses!
• aga mis enne väravat saab?
• kas ma saan selle pealt öelda, et tegemist on usaldusväärse andmeahelaga?

Ma mõistsin, et tegu on nunnu tehnoloogilise jupiga suures andmepildis, kuid see ei tegele keskse küsimusega: kuidas me ikkagi usaldust loome enne ja pärast väravat.  Värava, harvesteri, satellidi, maa-ameti lennuki vahel peaks olema mingi TEGELIK ja arusaadav ühendus. 

Veel tuli pähe selline mõte, et ma  ei otsi järjekordset lendava auto prototüüpi, vaid kõigi poolt kasutatavat ühistransporti.  

Ühtlasi lootsin, et äkki tuleb selle blogi pärast keegi, kellest ma olen kirjutanud, või keegi, kellest ma pole kirjutanud, lihtsalt minu juurde ja ütleb – hei, ma saan aru, mis asja sa ajad.  Siin on üks idee, kuidas andmeid saaks hakata paremini ühendama ning avama.

“Kui seda sammu ei tule, siis ma panen selle blogi kinni.” Nii mõtlesingi.

Uus pööre

Läks mööda kuu või paar ning millalgi võttis Levilaga ühendust Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets ning uuris, kas metsablogi jätkuna ei võiks korraldada häkatloni metsa-andmete jaoks.

Võib olla oli see samm, mida ma olin oodanud?  Kuid teiselt poolt on üks korralik 48-tunnine häkatlon hirmutavalt raske asi korraldada. Seal on mentorid, seal on võistlevad ideed, meeskonnad, klassikaline häkatlon kestab 48 tundi ja selle korraldamine on suur ülesanne, selle tulemusena peaks valmima piisavalt valmis näidislahendused, et mõni investor võiks neid rahastama asuda.

Pakkusime välja, et häkatloni asemel võiks alustada millestki leebemast ning lisaks peaks seekord olema juures keegi, kes teeb igapäevast tööd andmetega.

Nii jõudsime Tarmo Jüristoni, kes ka ise metsa-andmete osas aeg ajalt sotsiaalmeedias sõna võtnud. Lõpuks oligi see Tarmo, kes pakkus üritusele välja täpse vormi ning lõpuks oli tema ka selle peamine juht. Ürituse nimeks sai “Metsa-andmete talgud” ning sinna olid kutsutud kõik, kes vähegi metsa-andmetega kokku puutuvad.

Talgud toimusid märtsis 2024. RMK saalis, mille Dolores Hoffmanni vitraažidega laeakendest paistis varakevadist valgust. Ligi 60 inimest oli siin ruumis kohal. Siin oli Hendrik Välja Eesti Metsa ja Puidutööstuse Liidust, siin oli Liina Steinberg liikumisest Päästame Eesti Metsad. Siin olid ülikoolide teadlased, siin olid startupperid. Siin oli isegi Jüri Mõis. Aga peamiselt – palju spetsialiste.

Nagu sa ilmselt aru saad, oli see päev mulle isiklikult päris oluline. Ma olin ju jutlustanud, kuidas osapooled peaksid kokku saama ning rääkima ainult andmetest. Ilma identiteeti ja hinnanguid mängu toomata. Nüüd oli algamas üritus, kus seda mõtet mingil moel katsetati.

Ürituse alguses teatas Tarmo saali ees, et kodukord on selline, et räägitakse ainult andmetest:

Tõusin omakorda püsti, rääkisin usaldusest andmete osas. Tõin näiteid Jugoslaavia rahuläbirääkimistelt ja Prantsuse revolutsioonist ja meetermõõdustiku rollist. Heldus küll, miks? Hea, et vähemalt välja ei visatud.

Kes võitis? 

Päeva tähtsaimaks osaks olid kaks ajurünnakut. Esimeses pakkusid osalejad välja, mis andmeid neil on ning teises ajurünnakus pakkusid nad välja, milliseid andmeid nad teistelt ootavad. 

Samal ajal kui laudkonnad tõstsid Miro keskkonnas kastikesi ühest kohast teise, vaatasin pisut ringi.

Võib olla mõni inimene tegutses rohkem kaasa, võib olla mõni vähem. Kuid ettepanekud tulid. Keegi ei sõimanud kedagi. Täitsa teistmoodi pilt kui kuskil Facebookis.

Küsimused, mis välja tulid: Kuidas jagada andmeid võimalikult laialt, säilitades samal ajal eraomanike privaatsust? Kuidas kasutada masinõpet? Kuidas kõikidest kohtadest saadud andmeid omavahel paremini liita? Kuidas võiksid teadusandmed olla paremini kättesaadavad? Kuidas saada infot metsakahjustustuste kohta?

Aga kas siin saalis olid sõbrad? Ei olnud. Ja ei peagi olema.

Kindlasti on ja jäävad looduskaitsja töösturite suhtes väga skeptilisteks ja vastupidi.

Aga kas kõik ajasid sellel üritusel taga oma tõde? Ei.

Mu kolleeg Lennart küsib siin seda postitust lugedes, et “okei, aga mis olid 1-2 säravamat ettepanekut või järeldust”? 

Ma saan sellest 1-2 ettepaneku ootusest aru. Aga tundub, et asi pole säravates ideedes ega veel ühes laserväravas. 

Kuigi sellel üritusel kõlasid kasulikud mõtted nagu harvesteride ühetaoline kalibreerimine, metsaregistri täiendamine ning maa-ametile veel üks lennuk, oli peamine SÄRAV järeldus hoopis see, et 60 inimest, kes polnud tinigimata sõbrad, tegelesid ühiselt probleemide arutamisega. Kuidas see pole tänases maailmas särav tulemus? 

NB. Sa võid ise uurida ka talgutel osalejate poolt täidetud tabeleid Miro keskkonnas.

Hiljem kuulsin, et metsatööstuse poolt öeldi välja, et nad oleksid valmis ühise metsaandmete harta nimel töötama. 

Ilma suurte vaidlusteta jõuti peaaegu lõpuni, kuniks keegi ukse juurest ikkagi rõkatas: “Jah, aga kas erametsaomanik peaks sellest ka teada andma, kui ta WC-s käib? Kas andmed peavad nii avalikud olema?”. 

“Hakkab pihta,” naeris keegi.

Õnneks olid tabelid koos. Miks mitte ennast korraks lõdvaks lasta. Kas need talgud oli esimene samm teekonnal, mis võiks jätkuda? Kas see üritus jääb ühekordseks jutulaadaks? Kas tahame edasi liikuda? Ehk aitab siin see, et Kliimaministeerium on lubanud metsaandmete talgude tulemusi arvestada ka metsa-andmete arendamiseks mõeldud raha jagamisel. 

Minu blogi jaoks oli see üritus küll samm edasi, sest ainult ühiselt kasutatavate andmete pealt saame me hakata vastama usutavalt küsimusele, kui palju metsa meil on või kuhu see kaob.

Sarja eelmine postitus.