10. Viis ettepanekut metsast rääkimiseks

Hei. Siin on kevadest saadik ilmuv blogi "Kuhu kaob mets". Uus osa.

Pärast üheksat postitust, mis räägivad andmeist, pean ma igaks juhuks märkima, et andmed ise midagi maailmas paremaks ei tee. 

Või metsas.

Andmed ei päästa linde, aga nad ei raiu ka ise puid. Seda teevad ikka inimesed, kes vahel vaatavad andmeid ja vahel mitte.

Lisaks on see probleem, et andmeid on palju ja erinevaid. Linnukaitsja vaatab enda omasid, puulangetaja enda omasid. Ja mõlemad teevad erinevaid järeldusi.

Mind huvitavad aga just need andmed, mis lõpetavad vaidlusi. Ning usu mind, need on olemas. Ma nimetan neid pidepunktiandmeteks.

Isegi kui meil ei ole mitte midagi muud ühist, me usume erinevaid erakondi ja oleme üksteise peale vihased, siis on olemas mõned andmed, mida me siiski usaldame. 

Näiteks teab igaüks, kui pikka kasvu ta on, sest teda on mõõdulindiga mõõdetud. Kui ei usu, mõõdame uuesti. Ning ma pole kuulnud, et siin oleks väga suuri vaidlusi. Mina olen 186 cm. Ma võiksin väita, et ma olen 168, kuid see vale tuleks peagi välja.

Ka kruntide suurused hektarites kipuvad müügitehingutes kenasti läbi minevat, sest nii ostja kui müüja usaldavad krundi mõõtmistulemusi.

Need andmed ei ütle, mida me täpselt peaksime oma eludega edasi tegema, kuid nad võimaldavad teha tehinguid ja kokkuleppeid. 

Mina otsingi andmeid, mille peale saaks kokku leppida. 

Aga on ka sellised inimesed, kellele ühised joonlauamomendid ja pidepunktiandmed üldse ei meeldi, sest oma südames ei tahagi nad kokkuleppeid. Neile meeldib kala püüda sogases vees, nagu öeldakse.

Nendest veel hullemad on need, kes proovivad teisi veenda selles, et maakera on lapik. 

Nad teevad seda selleks, et hävitada inimeste usk viimastessegi ühistesse momentidesse. Usk sellesse pilti.

Lamekeralased ründavad inimkonna üht olulisemat ühist ideed, et meil on üldse maakera. Ning sellisena on lamemaalisus kuri ning lõhestav projekt.

Olgu nendega kuidas on, seda blogi kirjutades olen hakanud paremini mõistma, et pidepunktiandmeid saaks metsadest rääkides paremini ära kasutada. Mulle tundub samas, et seda takistab umbes viis probleemi.

• Isiklikud lood ja andmed lähevad omavahel segi
• Andmed pole piisavalt terviklikud
• Andmed pole piisavalt avatud 
• Usaldus huvigruppide vahel on katki
• Vestluste ümber ulbib PR- ja turundusmüra

Räägin neist probleemidest lähemalt läbi ettepanekute.

Ettepanek 1. Isiklike lugude kõrvale tuleb tuua kontrollitavaid andmed

Võimalik, et oled ka kuulnud lugusid metsast.

“Mu vanaisa rääkis, et …”

“Ma olen mitmendat põlve metsamees.”

“Ma käisin matkamas, kõik oli lagedaks raiutud.”

Lood on head, kui nad on õiges kohas. Võib olla põhinevad nad mingitel andmetel, kuid nad on läbipõimitud tõlgendustest. Kuid kui on tarvis teha suuri otsuseid, on oht, et lugu annab edasi liiga kallutatud tükikese üldpildist ning selle pealt tehtud otsus pole õige.

Ainult lugude põhjal ei saa teha suuri otsuseid. Selleks on vaja andmeid, mida saab kontrollida ka teine inimene. Üsna mõttetuna tunduvad mulle metsaarutelud, kus laval istub mitu inimest ning nende vahel on justkui loovestmise võistlus.  

Ettepanek 2. Täiendame ja puhastame andmeid

Hiljuti olin Hiiumaal puhkamas. Üks mu sõber ütles, et “küll sel aastal on palju puhkajaid.”

Minu sõbra arvamus puhkajatest hulgast oli umbes selline.

Mina, kes olin olnud vaid nädala, olin vastupidisel arvamusel, sest just sel nädalal oli puhkajaid vähe. 

Minu arvamus puhkajate hulgast oli selline:

Kellel meist oli õigus? Kuigi meil mõlemil olid vaatlusandmed, ei olnud need terviklikud. Nende pealt ei saa teha otsust, mis puudutaks Hiiumaa turismi tulevikku.

Sama metsa-andmetega. Nii nagu lagedaks raiutud laik ei esinda kogu Eesti metsa, ei esinda ka tihe ja puutumatu ürgmets kogu Eesti metsa.

Siis on veel olemas hulkuvad ajaloolised andmed, näiteks need, mis väidavad, et “Eesti ajal oli palju vähem metsa.” Üldiselt võib nõustuda, et oli. Kuid mida selle teadmisega teha meie kuumeneval planeedil? Eesti ajas oli head ja halba, oli ka vaikiv ajastu. Vaja on kuidagi terviklikumat pilti. 

Kahjuks ei paku ükski andmekogu eraldi meile piisavat selgust. Panin siia näited andmetest ja sellest, mis vajaka jääb. 

Satelliidipildid - kiired, kuid pisut liiga hägused, vahel on pilved ees.

SMI - Andmed tulevad aeglaselt, kõik mõõtmiskohad pole avalikud.

Ortofotod ja koos nendega tehtud infrapuna ja lidaripildid - Tehakse liiga harva, pildid võiksid olla veelgi teravamad.

Harvesteriandmed - Kahjuks andmed ainult nende puude kohta mis just raiuti ning needki  pole avalikud.

Metsaregister - Väga kõikuva kvaliteediga ning andmed tulevad aeglaselt.

Kuid neid andmeid saab terviklikumaks muuta. Neid saab ka omavahel kombineerida. Näiteks harvesteriandmete pealt saab treenida algoritme, mis aitavad satelliidipiltidest ja ortofotodest aru saada.

Kui ma küsin andmeasjatundjatelt, palju see maksta võiks, ütlevad nad, et need summad on pigem mõnesaja tuhande kui miljonite ringis.

Arvestades, kui vaja meil on metsa-andmeid rohkem usaldada, võiks see raha isegi ju riigilt tulla. 

Ettepanek 3. Avame andmeid

Avatud andmed on kõigile vabalt ja avalikult kasutamiseks mõeldud andmed. Need võiksid olla soovitavalt masinloetavad ja -töödeldavad.

Avatud andmete filosoofia on see, et sa ei pea kedagi pimesi usaldama, kui sa saad kontrollida. Eesti andmete avamisel on teistest paremaks näiteks Maa-amet oma geoportaaliga.

Avatud andmed ei ole veel iseenesest lahendus kõigile, kuid need võimaldavad asjast huvitatud proffidel kontrollida infot otseallikast. Nii suureneb nende inimeste hulk, kes saavad kinnitada andmete paikapidavust.

Et avatud andmed üldse laiemalt leviks, peab nende kättesaamine olema KERGE.

Ma ise nägin kunagi Rahandusministeeriumis töötades kurja vaeva, et lisaks ametnikele saaksid ka ajakirjanikud Eesti riigikassa andmetes ringi tuhnida. Ma arvasin, et sellest võimalusest saab suur hitt ning Eestist saab üleöö Põhjamaa, kuid tegelikult ei viitsinud keegi riigikassa andmetes tuhnimas käia.

Umbes poolteist aastat hiljem helistas ajakirjanik Jaanus Piirsalu ja küsis, et mismoodi sinna sisse saab, kuid süsteem jäi vist ka talle keeruliseks, sest midagi hiljem ei ilmunud. 

Avatud andmed tähtsal teemal peaksid seega olema sellised andmed, mis on nii mugavad kasutada, et isegi uudistereporter saab neist aru.

Ma kujutan ette süsteemi, kus iga inimene saab endale seada teavitusi kui andmed muutuvad, toimuvad raied või selgub midagi puude haiguste kohta. Ma kujutan ette avalikkusele mõeldud  kaarti, mis ei ole keeruline ning kuhu on toodud kokku vaid oluline.

Ettepanek 4. Usalduse asemel läbipaistev andmeruum

Inimesed ei kipu tänapäeval usaldama ministreid, teadlasi, arste ega filosoofe. Ei ole metsanduses midagi paremini. Usk autoriteeti väheneb pidevalt.

Ma kujutan ette konkreetset mudelit, kuidas võiks metsaandmete puhul usaldusprobleemist üle saada. 

Samm 1. Valime välja 5 inimest, kes esindavad looduskaitsjaid, ametnikke, metsatööstureid, metsaomanikke. Väljavalimine käiks ilmselt sedasi, et kandidaate pakuvad organisatsioonid, ülikoolid, asutused ja ettevõtted ise. 

Samm 2. Lepime nendega koos kokku, millised metsaandmed on üldse olulised. Võtame eesmärgiks näiteks 50-100 erinevat mõõdikut, kuid alustame vähematest, näiteks 20-st. 

Samm 3. Need 5 inimest hakkavad vaatama peale nende 20 mõõdiku aluseks olevatele andmetele ning nende eesmärk on need heaks kiita või maha laita. Iga heakskiit peab põhinema avatud ja kontrollitavatel algandmetel. Iga mahalaitmine peab olema selgelt põhjendatud ning probleem peab olema lahti seletatud. 

Kui keegi hakkab lugusid heietama, vajutab president suurt tirisevat kella. Kas ma juba ütlesin, et president võiks ka ruumis olla? Sest ta võiks.

Samm 4. Ainult need andmed, mida KOGU grupp on heaks kiitnud, pääsevad edasi andmeruumi. 

Samm 5. Andmed, mida pole 5 inimese poolt kinnitatud, lähevad uuele ringile ning neid proovitakse paremaks muuta. 

Samm 6. Kõik uuesti. Kuid lisame inimesi. Kuniks ruumis on neid 20. 

Nüüd sa arvad, et kõik läheb pekki? Kõik jäävad üksteist sõimama? Andmeruum jääb täiesti tühjaks? Ma ei usu. Kuid isegi juhul kui need 20 inimest mitte milleski kokku ei lepi, on see selge signaal sellest, et probleem pole andmetes, vaid milleksi muus. 

Ettepanek 5. PR ja turundus peavad olema luubi all

Tegelikult ei tohiks riik maksumaksja raha eest üldse kellegi ajusid pesta. Ütleb kes? Mina, kes ma olen varasemas elus päris palju erinevaid kampaaniaid teinud. Kui sulle meeldib, ütle sina ka. Nali naljaks, kuid mõni postitus tagasi tõin ma välja selle, et metsanduse alal liigub ikka rämedalt palju turundustekste ringi ning paljud inimesed ei suuda eristada seda, mis on mis.

Suur osa neist kampaaniatest ei ole riigi tellitud, kuid vaadates riigihanke registris ringi, on näha mõned aktiivsed kampaaniad, mida tellib näiteks Riigimetsa majandamise keskus. Ma teen ettepaneku, et nende kampaaniate sisu, eesmärgid ja käik võiksid olla igakvartaalselt lahti seletatud RMK lehel. 

Samuti oleks meil vaja ajakirjanikke, kes jälgiksid ausalt ka turunduskampaaniaid ning vaataks, mis nende taustal toimub. Hetkel tundub, et väljaandjate huvides pole reklaamiandjaid kritiseerida. Võib olla võtame selle Levilas veel ette, kuid turundusmaastik on liiga oluline, et seda mitte luubi alla võtta.

See oli minu kümnes postitus metsa teemal. Mida sina arvad? Kirjuta kommentaaridesse.

Loe ka eelmisi metsapostitusi!