Ženja: hirm on rindel täiesti normaalne

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Raske on ette kujutada ukrainlast, kellel ei oleks praegu sõjas mõni sugulane, sõber või tuttav. Sõda puudutab sõna otseses mõttes igaüht meist. Kohtumised nendega, kes praegu sõdivad, on erutavad ja  rõõmustavad. Ma saan Ženjaga kokku ühes vähestest Harkivi kesklinnas töötavatest kohvikutest, ilm lubab meil istuda suveterrassil. Kohtume sõja algusest peale esimest korda. Tundub ebareaalne, et inimesega, kellega varem trehvasime baarides ja elektroonilise muusika klubides, vestleme nüüd sõjast. 

Ženja töötas IT-vallas, oli multidistsiplinaarne disainer, ega uskunud kuni viimase hetkeni sõja võimalikkusse. Maksimaalne sündmuste areng, mida ta ette kujutas, oli see, et Venemaa viib Donetski ja Luhanski oblastis okupeeritud aladele ametlikult väed sisse. Suurem osa inimesi näis arvavat samamoodi. Võimalust, et keegi päästab 2022. aastal Euroopa südames valla täiemahulise sõja, pidas terve mõistus nonsensiks. 

Sõja esimesed päevad veetis Ženja Harkivi lähistel, kuhu viis õe ja ema. Kaks päeva pärast sõja algust otsustas Ženja Harkivis poesabas seistes, et peab sõtta minema. Ta mäletab otsustamise hetke väga hästi, mäletab toonast emotsionaalset kiike ja kõnelusi oma südametunnistusega. Kaks päeva jooksid mõtted „ma ei ole ju kutseline sõdur” ja „ma pean kohe sõtta minema” vahel. Peamiseks tõukeks sai siiski armastus kodulinna vastu.

Enne sõda olid tal olnud mitmed võimalused mujale kolida, kuid ta oli enda jaoks ära otsustanud: kui elada Ukrainas, siis ainult Harkivis. Ja nüüd oli Ženja aru saanud, et kui ta ei lähe sõdima ajal, mil Vene armee seisab tema kodu lävel, ei saa ta hiljem enam öelda, et armastab Harkivit. Samamoodi suhtub Ženja ka Ukrainasse.

Ema küsis Ženjalt, kas ta on oma otsuses sõtta minna kindel, ja suhtus sellesse normaalselt. Küllap seetõttu, et Ženja isa on sõjaväelane, polkovnik. Ženja meenutab muigega, kuidas oli kümneaastasena isa vaadates otsustanud, et sõjaväelaseks ta küll ei hakka ja sõjaväkke ei lähe. Ent mingil hetkel teadvustas Ženja, et armeed ei panda kokku ainult sõjaväelastest, et kõik saavad abiks olla ja tema leiab kindlasti rakendust.

Sõjakomissariaadid olid Harkivis suletud, mistõttu otsustas Ženja minna vabatahtliku väkke. Esimeses vabatahtlike pataljonis, kuhu ta läks, öeldi talle, et neil on kõik komplekteeritud, ja anti teise pataljoni kontaktid. Seal küsiti Ženjalt esimese asjana lahingukogemust, mida tal mõistagi polnud, kuid see-eest oli ta motiveeritud ja füüsiliselt heas vormis.

Ženja leidis kodust vanad matkasaapad, mida oli ainult kaks korda kandnud, ent mis nüüd kulusid marjaks ära. Vabatahtlikele oli selga anda ainult suvine vorm, aga ilmad olid kuni aprillini päris külmad. Ženja ajas vormi oma riiete otsa ja käis niimoodi kolm päeva, riideid vahetamata. Alles kolme päeva pärast sai ta kuidagimoodi pesta – niiskete salvrätikutega.

Automaat anti Ženjale kätte kohe esimesel päeval. Ta oli küll kunagi laskmist proovinud, kuid ei mäletanud üldse, kus on kaitseriiv või kuidas relva lahti võtta. Seepärast otsis ta kohe inimese, kes teadis, kuidas automaati õigesti lahti võtta ja kokku panna, kus seal miski on, ning kes õpetas Ženjat õhtu otsa, kuni veendus, et Ženjal on asi selge. 

Märtsi algul kulges eesliin veel ringteed mööda ning kui Vene armee peale tungis, satuti kohe linna ja vabatahtlike pataljon, millega Ženja oli liitunud, kohtus vaenlasega esimeste seas. Esimesel positsioonil, kus Ženja asus kolm nädalat, käis pidev lahingutegevus, see koht oli ööd ja päevad tule all. Ženja ütleb, et isegi lakkamatu tulistamisega on võimalik ära harjuda. Mingil hetkel tuleb appi huumor.

Ženja meenutab, kuidas nende salk istus kord ühe maja teisel korrusel ja soojendas ennast teega, kui kuskil päris lähedal hakkas tulistama tank. Suurtükitule ajal läksid nad tavaliselt allkorrusele, sest suurtükimürsud lendavad kõrgemalt ja alumisel korrusel on mingigi šanss ellu jääda. Ženja oli oma poiste käest küsinud: „Noh, kas lähme alla?” Mispeale talle vastati: „See on ju tank – kui tabab, siis pühib nii esimese kui teise korruse koos majaga minema."

Selline hirmus, kuid tõene sõjahuumor. Ženja võrdleb seda Ameerika mägedega, kus mõned naeravad – see on organismi kaitsereaktsioon ülimale stressile. Huumor aitab, viib mõtted kurvalt finaalilt eemale.

Need kolm nädalat andsid karastuse ja rahu. Rahu paanika, mitte hirmu puudumise mõttes, sest paanika on peamine vaenlane. Hirm on rindel täiesti normaalne, kardavad nii uustulnukad kui ka vanad kalad. Palju hirmsam on, kui inimene lakkab kartmast.

Juunis hakkas Ženja tabama end mõttelt, et tal on post-traumaatiline stressihäire. Paljud harkivlased olid juba linna tagasi tulnud ning Ženjat jahmatas, et rindest paarikümneminutilise sõidu kaugusel käivad kesklinnas noored kaldapealsel jalutamas ning üldse on suur suvi käes.

Augustis käis Ženja korraks Kiievis ning tunnistab, et tal oli linnas raske olla. Juba esimesel päeval oleks ta tahtnud tagasi sõita. Ženja oli võõrdunud sellest, et linnas võib olla nii rahvarohke, et inimesed kogunevad kartmatult suurtesse kampadesse, et müüakse alkoholi ja lõbutsetakse. Ja see on lubamatu luksus – olla nii, et sa ei kontrolli ümbritsevaid helisid.

Tajudes tohutut erinevust kahe suurlinna – Harkivi ja Kiievi – elu vahel, tunneb Ženja jõuetust ja valu, et ei suuda üksinda oma linna rakettide eest kaitsta. Kuid iga päev panustab ta koos paljude teistega ühise eesmärgi nimel – võidu lähemale toomisse.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!