Sõja kuhjuv koorem ning raske talv

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Igaühel on ette tulnud hetki, kus kõike kuhjub nii palju, et see võtab sult viimse kui jõuraasu. Psühholoogiline pinge jõuab sellisesse punkti, et sa tunned: kõik, sa oled sõjast füüsiliselt väsinud, ei pea enam füüsiliselt vastu. Kangestud ega suuda alul midagi teha, sa justkui hõljud vaakumis ja mõtled, et kõik su ümber on ebareaalne. Seejärel tuleb tahtmine karjuda, karjuda sõjast, ebaõiglusest, oma väsimusest ja sellest, kui väljakannatamatu on sõda, ükskõik kui tugevana sa ei püüaks näida.

See on see kuhjuv mõju: sa ei märka asjade hullemaks minemist kuni hetkeni, mil pole enam mingit jaksu seda endas hoida. Sa näed ühismeediast, kuidas su sõbrad ja tuttavad seal ühtelugu kokku varisevad. Niimoodi varisesid harkivlased esimesel poolel aastal moraalselt kokku, sest istuda lakkamatute raketirünnakute all ilma selliste purseteta olnuks lihtsalt võimatu.

Sa tunned lausa läbi kuvari, kuidas inimene ei pea enam moraalselt ega psühholoogiliselt vastu. Näed ühtelugu postitusi ja lugusid, millest mõistad – inimene on omadega läbi. Pikka aega olid need üksikjuhtumid, selliseid kokkuvarisemisi nägi päevas üks või kaks. Ma poleks uskunud, et saan näha massilist kokkuvarisemist: mõõt saab nii täis, et viskab korraga kõigil kaane pealt.

Ma poleks uskunud, et saan näha massilist kokkuvarisemist: mõõt saab nii täis, et viskab korraga kõigil kaane pealt.

Varemalt ma ikka imestasin, kui lugesin massipsühhoosist, mõtlesin, kuidas ometi saab selline asi olla massiline nähtus? Nüüd mõistan, et see on täiesti reaalne. See, mis meid jaanuaris tabas, ei olnud küll massipsühhoos, kuid massiline moraalne kokkuvarisemine küll.

Jaanuari keskpaigas langes kokku mitu tegurit ja tragöödiat. Esimene moraalselt rõhuv tegur oli mõistagi aastanumbri vahetumine. Olime sunnitud tõdema, et sõda liikus 2023. aastasse ja jätkub seal, et sõda kujuneb pikaks, ei jää 2022. aastasse. Teine tegur oli täiemahulise sõja lähenev aastapäev. Me sattusime psühholoogiliselt justkui uusaasta ja aastapäeva pihtide vahele.

Ning arusaadavalt kiskus meedias õhustik järjest pinevamaks,
nagu see oli ka aastapäevad tagasi. Kõigile ümberringi hakkas järsku tunduma, et me oleme tagasi 2022. aasta jaanuaris, mil meie ärevuse tase oli kosmiline, me kõik elasime tohutu pinge all teadmisest, et hommepäev võib puhkeda suur sõda, Venemaa okupeerib Ukraina, meid annekteeritakse ja muudetakse kvaasiriigiks sarnaselt Donetski või Luhanski rahvavabariigiga.

Nüüd oli meeleolu jälle sama rusuv, jaanuaris elasime me
sisuliselt juba mõtetega sõja aastapäevast, mis segas tõsiselt millelegi muule keskendumast. Niigi räsitud närvid olid jälle pingule tõmmatud. Ning sellel üldise närvilisuse ja väsimuse foonil tabas rakett korterelamut Dnipros. See juhtus 14. jaanuaril. 46 hukkunut, 80 haavatut, 9 teadmata kadunut.

Siinkohal on huvitav vaadata, mismoodi toimib inimpsüühika. Dniprost 70 kilomeetri kaugusel asuvat Zaporižžjet tulistatakse peaaegu iga päev, raketid tabavad täpselt samamoodi elumaju ja tsiviilobjekte, inimesed hukkuvad, sellegipoolest ei tekita see ühiskonnas niisugust reaktsiooni.

Sellele leidub seletus: Zaporižžje on nagu ka Harkiv sõja esimesest päevast peale kogu aeg tule all olnud. Nagu me sõpradega omavahel räägime: see pole mingi uudis, et Harkivit tulistatakse, uudis on see, kui tulistamine lakkab. Sama võib öelda ka Zaporižžje kohta. Kõik teavad, et seal on ohtlik, raketirünnakud sagedased ja surmasaamise oht päris suur.

Kuid Dnipro kohta ei saanud seda öelda. Dnipro oli see rahusadam, kuhu Zaporižžjest ja Harkivist pageti. Dnipro asub rindest piisavalt kaugel, et mitte karta suurtükkide, raketisüsteemide ja mürsuheitjate tuld. Dnipro oli ühiskondlikus teadvuses turvaline linn.

Dnipro oli see rahusadam, kuhu Zaporižžjest ja Harkivist pageti.

Öeldakse muidugi, et praegu on Ukrainas igal pool ohtlik ja rakett
võib kukkuda meie riigi ükskõik millisesse punkti. Ent kui nüüd ausalt rääkida, siis paistavad mõned paigad ühiskondlikus teadvuses turvalisuse saartena: näiteks Ivano-Frankivsk, Tšernovtsi, Lviv, Tšerkassõ, Poltava, Dnipro. Niisamuti teavad kõik, et Harkiv, Zaporižžje, Herson, Kramatorsk, Lõman on ohtlikud kohad ning kui seal midagi juhtub, siis suhtutakse sellesse kui meie praegusesse reaalsusse – asjad lihtsalt on nii.

Ent kui rakett tabab kohta, mida sina oled pidanud turvaliseks ning seal hukkuvad võib-olla Harkivist või Zaporižžjest põgenenud inimesed, siis viib see ikka rööpast välja küll. Paratamatult elad sa vaimus seda tragöödiat läbi, ent vaevalt jõuab mööduda neli päeva, kui sa ärkad selle peale, et maja, milles sa elad, vapub. Esimese hooga ei saa sotti, mis toimub. Maja kõikus korraks, ikka juhtub. Pool tundi hiljem selgub, et 30 kilomeetri ehk mõne lennuminuti kaugusel kukkus alla helikopter koos Ukraina siseministeeriumi juhtkonnaga. Seejuures kukkus helikopter lasteaia peale.

Korraks mõtlesin, et see helikopter oleks võinud sama vabalt tabada maja, kus mina elan, kuid peletasin selle mõtte kohemaid. Ja vaat siis hakkas mu sees veerema laine, mis võttis moraalselt põlved nõtkuma. Seisin ja tundsin, et ma ei suuda enam sõda taluda, et ma ei jaksa enam olla tugev, mul pole jõudu elada pidevas sõjaseisundis.

Püüdes rahuneda, vaatasin, mida sõbrad ühismeedias kirjutavad, kuid nägin peagi, et kõik postitused, kõik jutud olid sama ahastavad. Üldine foon ja need kaks järjestikust tragöödiat osutusid selleks punktiks, kus kogu Ukraina ühiskonna moraal mõranes ning üleüldine väsimus purskus välja.

Ühest küljest on sellises plahvatuse hetkes olla väga raske, ent samas on sellised pursked lihtsalt hädavajalikud, et välja hingata ja lasta minna kõigel, mis muudkui kuhjus. Seda on vaja, et uut jõudu koguda ja katsuda ikkagi vastu pidada, olgu kui tahes raske.