Viimane lumehelves

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Inimene kipub ikka end teistest tugevamaks ja vastupidavamaks pidama. Sa näed, kuidas teised sõjast psühholoogiliselt väsivad ja moraalselt läbi põlevad, ning keeldud vastu võtmast tõde, et ükskord tabab see ka sind. Enesekindlust toidab see, et oled juba palju üle elanud ja vaevalt leidub veel midagi, mis võiks sind jalust maha niita, tasakaalust välja lüüa. Sa tead, et oled Harkivist läbi käinud, külastad inimesi üpris ohtlikes paikades, ning hakkad ajapikku uskuma, et tugevuse poolest ületab sind ehk vaid teemant. See on väga petlik tunne.

Kõik toimuv kuhjub vääramatult ja nähtamatult, otsekui väikesed lumehelbed lumise künka otsa. Laviin tuleb, kuid sa ei taha selle peale mõelda. Sa ei taju neid väikeseid lumehelbeid, mis muudkui kogunevad ja kogunevad. Algul on need raketilöögid su kodulinna pihta ja üldse sõja teadvustamine. Selle elad sa kuidagimoodi üle ning hakkad pidama uueks normaalsuseks.

Siis purustab rakett sinu kodu ja sa võtad seda kui lõivu, mida tuleb sõjale maksta. Veel keeldud sa märkamast sinus paisuvat viha ja raevu. See on kõikehaarav, niisugust raevu ja viha võiks Pariisi kaalude ja mõõtude büroosse etaloniks viia. Sa sõidad linnade vahet ega saa isegi järgmist päeva planeerida, elad non-stop’i ja bersergi režiimil. Lumehelbed muudkui langevad künkale, kuid laviin pole veel vallandunud. Vahetuvad näod, inimesed, sa teed kõike palju ja korraga. Sa pead seda kõike tegema, sest nii kui sa peatud, ehmud tuleviku mittemõistmisest soolasambaks.

Sa ei tea, kuidas su sõpradel läheb. Ei julge mõelda. Ja siis võtavad nad ühendust. Elus!

Mingil hetkel leiad ennast kodunt sõna otseses mõttes tuhande kilomeetri kauguselt. Võrdlemisi rahulikus Lääne-Ukrainas saab sinust kõrvaltvaataja. Loed alatasa uudiseid raketirünnakutest Harkivis, Kiievis, Odessas ja Mõkolajivis. Samal ajal on Tšernihiv ja Mariupol piiramisrõngas ja blokaadis.

Sa ei tea, kuidas su sõpradel läheb. Ei julge mõelda. Ja siis võtavad nad ühendust. Elus! Sa palud neil rääkida, mis on kõik see aeg linnas toimunud, kuidas neil õnnestus sealt minema saada – selleks, et teha tekst, lugu, rääkida toimuvatest õudustest maailmale. Lased põrandal istudes nende lugusid endast läbi, lihtsalt kuulates või nende sõnu kirja pannes. Võrdled nende kogemusi enda omadega ning hakkad mingil hetkel enda läbielamisi pisendama. Peas lööb kogupauguna kõmisema mõte: „Vaat kus oli tõeline põrgu, sinu kogetu on jalutuskäik lilleaias.”

Hakkad pärast Mariupolit uues reaalsuses just nagu tasakaalu leidma, kuid siis tulevad Butša, Irpin ja Borodjanka. Aju tõrgub mõistmast, kuidas saab midagi niisugust üldse päriselt toimuda. Tahaks kogu südamest, et see oleks tõesti feik ja vale, kuid paraku on see siiski tõsi.

Need on kõik helbekesed üüratus lumehanges, mis ükskord vallandab laviini, kuid mitte veel. Praegu tunned sa end vankumatuna, arvad, et su vaimset tervist ei ohusta miski, et sa „vead välja” selles sõjas. „Väljavedamine” tähendab toimetulemist ja vastupidamist. Sa oled surmkindel, et vead välja.

Ema, kes on kogu sõjaaja istunud ühe Harkivi kiriku pommivarjendis, ja kaevikutes kükitavad sõbrad on mentaalselt mitte seotud lood, need on erinevad läbielamiste tasemed. Ehkki tegelikult on surmasaamise tõenäosus rindelähedastes linnades üsna samasugune nagu päris rindel. Need läbielamised lükkuvad närvisüsteemi peenikestele niitidele. Siis aga saabud sa Harkivisse ja satud blackout’i testrežiimi. Istud ilma valguse ja sideta ega tea, mis mujal maailmas toimub. Lumehangele lisandub järjekordne räitsakas.

Side on niivõrd tähtis asi. Sa ei mõista seda seni, kuni see kaob täielikult.

Side on niivõrd tähtis asi. Sa ei mõista seda seni, kuni see kaob täielikult. Kui emale saad iga päev helistada ja küsida, kuidas tal läheb, siis rindel olevatele sõpradele sa ei helista. Sa ei mõtle kogu aeg, kas nad on elus või mitte, kuid see mõte püsib lakkamatult kusagil alateadvuses, sa ikkagi muretsed nende pärast, isegi seda teadvustamata. Kõige pingelisemal hetkel, kui Harkivi oblastis käib vastupealetung, helistab sõbranna ja küsib:

„Ega sa tea, kas Ženja on elus? Ma ei saa kuidagi temaga ühendust.” See on veel üks lumehelves. Muidugi vastad sa, et küllap on Ženja ülesandel või mingis sellises kohas, kus pole mingisugust sidet, kuid juba on paha mõte ligi hiilinud ja kõigutab sind vargsi. Või kui helistab teine sõbratar ja lihtsalt karjub oma mehe ja mu sõbra nime ning sa mõtled: sai surma. Sa küsid: „Mis juhtus?” Kuuled vastuseks: „Sai põrutada” ja tunned kergendust – elus! Lakkamatu sündmustejada, meeldivaid on nende hulgas vähe. Kuid kõik on elus ja see on peamine, see on kõige lohutavam mõte, mis olla võib.

Elu hakkab justkui rööpasse minema, sõda justkui vaibuma, igatahes Kiievis. Lubad endale sünnipäevaks väikese puhkuse mägedes, looduses viibimist, täiel rinnal Karpaatide õhu hingamist.

Kõlab nagu Remarque’i raamat, kuid sa elad selles. Karpaatidest tagasi sõites põikad läbi oma isa kodukülast Vinnõtsja lähistel. Sinna on maetud vanaema ja vanaisa, sul on tavaks iga aasta nende haual käia. Kalmuaiast lahkudes märkad Ukraina lipukeste rivi. Kõnnid lähemale ja näed tahvlit: Miša Bohatšuk. See on viimane lumehelves. 

Laviin läheb liikvele. Seda tunnet on raske kirjeldada – sa just nagu lahkud füüsilisest kehast ja universumist, reaalsust ei eksisteeri enam. Sa ei suuda mõista, miks sa näed oma lapsepõlvesõbra kalmu. Sõbra, kellega koos sai võrridega ringi paarutatud, jões ujutud ja lehmi karjatatud, diskol käidud ja tüdrukuid tantsitatud. Laskud tahtmatult põlvili. Näed Ukraina lippe mujalgi ja mõistad, et tundsid ka neid teisi poisse. Jah, sõbrad nad just ei olnud, kuid reaalsus hakkab üha rohkem kunstlikuna paistma.

Naaberhauale tuleb kellegi ema. Langeb põlvedele ja sa ei saa hoobilt aru, mida nüüd kuuled. See ei ole nutt, see ei ole ulg, see on hinge lõhkemise hääl. See hääl matab jumalateenistuse algust kuulutava kirikukella helina.

See ei ole nutt, see ei ole ulg, see on hinge lõhkemise hääl.

Sa ajad end püsti, hakkad minema ja püüad oma elu edasi elada. Kõrvalt näib, et sa elad, kuid tegelikult oled murdunud ja sind kannab edasi laviin, sina lihtsalt ei saa sellest veel aru. Hakkad märkama, et kõik on kuidagi valesti, alles siis, kui ei suuda enam ridagi teksti kirjutada. Algul ei mõista, miks, ent ajapikku hakkad aru saama – vaimus põlvitad sa ikka veel oma sõbra haual, ei ole suutnud temast lahti lasta. Ja nüüd siis, kahe kuu möödudes, oled sa lõpuks valmis kirjutama oma sõbrast ja kangelasest, kes andis oma elu Ukraina eest – Miša Bohatšukist. 

Ühel päeval saab kõikidel ukrainlastel olema sõjas hukkunud sõber või sugulane.

Ühel päeval saab kõikidel ukrainlastel olema sõjas hukkunud sõber või sugulane. Meil Ukrainas ei ole enam tsiviilelanikke, me oleme kõik sõdalased. Igaüks sõdib oma rindel. See tekst on minu teekond tervenemise poole, näidates, et ma olen vaimselt Miša haualt püsti tõusnud. Tõusin, et võitu lähemale tuua, et pidada meeles oma sõpra ja kangelast Mišat, kes langes lahingus Sjevjerodonetskit kaitstes.