Pool aastat sõja algusest

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Jutuajamistes harkivlastega võib sageli kuulda: „Üldiselt on mul kõik hästi, kuid kumulatiivne efekt on väga tugev.” Seda ei saa mitte tajuda: algul pole sul vigagi, sa harjud ümberringi valitseva olukorraga, lepid uue reaalsusega. Kuid mida kauem sa kontekstis viibid, seda rohkem kõike sinusse koondub. Kõik need plahvatused ja raketid, suurtükirünnakud, omaste ja lähedaste pärast muretsemised muudkui kuhjuvad ning mingil hetkel toimub see, mida nimetatakse vaimseks murdumiseks.

See efekt ei avaldu mitte ainult neis, kes jäid Harkivisse, vaid ka neis, kes lahkusid. Pidevad uudised tulerünnakutest ja lakkamatud telefonikõned neile, kes jäid linna, ei möödu jälgi jätmata. Oma rolli mängib ka see, et harkivlased armastavad oma linna eriliselt, hoiavad oma linna väga ja enne sõda ei tahtnud sealt kuhugi kolida, sest harkivlaste meelest on nende linn elamiseks parim.

Ilmekas näide oleks siinkohal linnapäev. Tavaliselt tulevad sel päeval kümned tuhanded inimesed tänavatele, et linna tema päeval õnnitleda. Linnapäev on Harkivis 23. augustil, päev enne Ukraina iseseisvuspäeva.

Minu jaoks oli oluline veeta see päev oma kodulinnas, olgu seal pealegi ohtlik. Mul on kombeks veeta linnapäev alati Harkivis ja oma sünnipäeval lähen kindlasti reisile. Otsustasin, et ei hakka hoolimata sõjast ja lakkamatutest rünnakutest seda traditsiooni murdma. Minu jaoks on tähtis olla sel päeval linnas. Tundsin selleks sisemist moraalset sundi, ma otsekui vajasin kinnitust, et ma ei ole oma linna hüljanud ja olen ka raskel hetkel temaga. Seekordne linnapäev ei olnud ühegi varasema sarnane.

Täiesti inimtühjas linnas oli tunda äärmist pinevust. Need vähesed inimesed, keda võis tänaval kohata, kõndisid otsekui nõeltel. Kõik ootasid midagi halba. Linna peatänav Sumskaja, mis on 23. augustil alati rahvarohke ja lärmakas, oli kurdistavalt vaikne. Spetsiaalselt iseseisvuspäeva eel kehtestati Harkivis pikk komandanditund – algusega 23. augustil kell 19 kuni 25. augusti hommikuni.

Kõik ootasid Vene armeelt mingisugust aktiviseerumist, mingeid alatuid tegusid. Tajuti selgesti, et sellisel ajal võib juhtuda ükskõik mis. Muidugi kruvisid pingeid põhiliselt libateated, et Venemaa annab iseseisvuspäeval Kiievile tuumalöögi. Niimoodi toimib infosõda, infovood on suunatud loomaliku hirmu tekitamisele.

Kuid paistab, et harkivlasi päästab nende vankumatu huumorimeel. Pika komandanditunni ajal naerdi jututubades, et tunne on sama, mis pandeemia ajal karantiinis. Huumor näib olevat harkivlaste kaitsereaktsioon sellele täiesti ebanormaalsele olukorrale akna taga. Hämmastaval kombel ei kuulnud me kogu pika komandanditunni jooksul ühtegi plahvatust ega raketivihinat. 

Kuid 25. augustil hakkas kõik jälle pihta. Kõige veidram oli teadvustada, et pool aastat sõda täitus täpselt Ukraina iseseisvuspäeval. Seda tunnet on raske iseendalegi kirjeldada.

Kui sõda algas, oli kerge ootus, et see kestab kõige rohkem poolteist kuud. Kui täitus kuu, sai selgeks, et sel kuul sõda küll ei lõpe ja isegi mitte järgmisel. Kui sai täis kolm kuud, ei võtnud enam keegi sõja lõppu ennustada.

Ja kui algul ei teadnud me nädalapäevadest midagi, poleks osanud nimetada kuud ega aastatki, ütlesime lihtsalt, et „täna on sõja 50. päev”, siis sajandale päevale lähenedes hakkas see vähehaaval taanduma, meile tulid kuupäevad jälle meelde ning meie kõnepruuki tulid tagasi umbes sellised vormelid nagu „teeme järgmise nädala algul”. Me saime tagasi mingisuguse osa normaalsusest, hakkasime tajuma aega mitte sõjapäevadena, vaid nagu varemalt: päevade ja nädalatena.

Võib-olla sellepärast jäigi meil teadvustamata, et sõda on kestnud juba pool aastat ja see poolaasta langeb Ukraina iseseisvuspäevale.

Oleme ajuti püüdnud leida rünnakutes mingit loogikat, mõista, miks üks või teine rakett tabas seda, mida ta tabas. Kuid pärast 24. augustit seisneb peamine muutus selles, et Vene sõdurid tulistavad neidsamu positsioone ja kohti, mida nad tulistasid juba sõja alguspäevil. Jah, säärane teguviis on käsitamatu, kuid täpselt see on viimased kuu aega toimunud. Pea kõik raketilöögid tabavad samu kohti, mida tulistati juba veebruari lõpus ja märtsi algul.

Mulle tundus, et seda, mis ma elasin üle märtsi algul – neid tundeid ja emotsioone, kui rakett purustas mu korteri –, ei pea ma enam kunagi uuesti kogema. Lootsin seda. Kuid 28. augustil pidin minevikupilti uuesti läbi elama.

Uskumatu küll, kuid ka teise raketilöögi ajal ei juhtunud ma kodus viibima. Rakett tabas sentimeetri pealt sama kohta, mis märtsiski. Selles polnud kübetki ratsionaalsust. Hirmus mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui ma poleks tund enne raketitabamust läinud sõbraga õhtust sööma.

Me kuulsime valju plahvatust Harkivi kesklinnas ja ehkki asusime kohast, kuhu rakett kukkus, kaks ja pool kilomeetrit eemal, oli tunne, et see on vaid paarisaja meetri kaugusel.

Ma ei unusta seda heli iial. Ja ma ei unusta, kuidas me jooksime sõbraga paduvihmas läbi pargi. Teadsime, et see oli alles esimene rakett, see on alati nii. Esimene, teine, kolmas ja niiviisi seitsmendani, kaheksandani, üheksandani. Tol hetkel ma muidugi veel ei teadnud, et rakett oli jälle tabanud minu kodu. Tol hetkel jooksime läbi vihma, hoides betoonseinte ligi, ja mõtlesime: „Palun mitte minu pihta, palun-palun-palun!”

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!