Sõja teine reaalsus – okupatsioon ja Hersoni oblast

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Katja nägi okupante esimest korda oma silmaga 9. märtsil oma kodulinnas Skadovskis, mis asub Hersoni lähedal. Okupandid hõivasid sõjakomissariaadi, linnanõukogu, väeosad, prokuratuuri, politseijaoskonna. Seejärel seadsid venelased end sisse linna keskväljakul. Arusaadavalt tekitas Vene okupantide kohalolek tugeva äratõukereaktsiooni, mistõttu kutsuti linnarahvas kiiremas korras miitingule. Nähes meeleavaldajate kogunemist, läksid venelased liikvele ja sõitsid minema. Mind paneb siiamaani imestama, et need venelased karjuvad kogu aeg, kuidas nad tulid meid vabastama ja kuidas kõik neid siin kangesti ootavad. Kuid isegi nähes, et neid mitte keegi mitte kuskil ei oota, väidavad nad jätkuvalt, et neid siiski oodatakse. Hämmastav nürimeelsus ja loogika puudumine.

Järgmine kord tulid venelased tagasi 13. märtsil, kaasas suurem hulk tehnikat ja inimesi. Nüüd sisenes linna suur kolonn. Venelased hõivasid linnavalitsuse ning röövisid linnapea ja tema asetäitja. Elanikud kogunesid jälle miitingule ja nõudsid linnapea vabaks laskmist. See linnajuhtide röövimine paistab neil hästi käpas olevat, niisugust praktikat on täheldatud mitmes venelaste okupeeritud linnas. Siin pole vist midagi imestada, et linnapea vabastamist nõudnud miitingu ajasid venelased laiali valgus- ja heligranaatide, pisargaasi ja automaadivalangutega, mida tulistati meeleavaldajate jalge ette ja peade kohale.

Tollel miitingul käisid ka Katja tädi ja onu. Ta juhtus neile helistama just sel hetkel, kui venelased avasid automaaditule. Miitingulised tõrjuti väljakult umbes kilomeetri kaugusele. Katja tädi ja tolle sõbranna lohistasid minema kuuli jalga saanud mehe. Naised peitsid ta ära ja andsid talle esmast abi. Katja onu jäi miitingule edasi, kuni see lõplikult laiali aeti.

Hiljem lasti linnapea vabaks, kuid tema retoorika avalikus inforuumis muutus. Ta hakkas väitma, et linnas on kõik rahulik ja mis peamine – kommunaalteenused toimivad vanaviisi.

Järgmine hirmus hetk oli Katja jaoks aprilli algul. Siis saabus linna rasketehnika. Mitte kerged maasturid UAZid, vaid soomustransportöörid, tankid ja raketisüsteemid. Katja ema laulab kirikukooris ja oli tol hetkel kiriku ülemisel korrusel. Naine arvas esiti, et algas tugev äike, kuid vaatas aknast välja ja nägi veeremas üüratut väetehnika kolonni, millel ei paistnud lõppu tulevat.

Katja kohkus hirmsasti, sest vaid paar päeva enne seda oli maailm saanud teada Butšast ja Irpinist. Hirm oli suur, sest polnud ju teada, kuidas venelased Skadovskis end ülal peavad, mida taotlevad ja mida ette võtavad. Veel rohkem kartis Katja Butšas toimepandu kordumist. Katja perekonna moodustavad põhiliselt naised: ema, tädi, vanaema, 13-aastane õde ja Katja ise. Kolonni saabumine tekitas Katjas mitmed hirme, millest peamine oli muidugi, et nad vägistatakse ja tapetakse. Ja veel kartis Katja, et venelased võivad isa ja venna kinni võtta ja ära tappa, nagu seda oli meestega tehtud Butšas, Irpinis ja Borodjankas.

Hirm ei lasknud lahti, iga heli pani vere tarretama. Kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe tungivad venelased majja, et kohe tulevad tankid ja nad kõik lastakse ühe pauguga maha. Katja arvates oli tema emotsionaalne seisund seotud „aju trikitamisega”: kujutlusvõime maalis silme ette kõige jubedamaid stsenaariume.

Katja tädi töötab regionaalvõimu tasandil juhtiva ametnikuna. Mingil hetkel kutsuti kõik, kes kohalikku võimu puutuvad, kokku ning kästi valmistuda rubla käibelevõtuks. Samuti kästi kõikidelt haldushoonetelt Ukraina lipud maha võtta. Peamine nõue oli, et ei mingeid miitinguid. Külavanematele öeldi, et kui kuskil peaksid mingid protestimeeleolud avalduma, tehakse need külad maatasa. Ja kui kuskil linnas peaks miiting toimuma, lubasid venelased seal järgmise Butša korraldada.

Paari päeva möödudes, kui venelased olid end linnas põhjalikult sisse seadnud, hakkasid nad tegema reide korteritesse, majadesse ja ümberkaudsetesse küladesse, otsides 2014. aastal Donbassis sõdinud veterane. Pole teada, kas nad kedagi leidsid, kuid karistusoperatsiooni mastaap näitas, et selliste inimeste leidmine on nende jaoks esmatähtis ülesanne.

Aprilli keskel võtsid venelased ise Skadovski linnanõukogu hoonelt lipu maha. Ehkki nad olid seda varem nõudnud, ei tõtanud ükski ukrainlane käsku täitma. Seega pidid okupandid lipu omaenda kätega maha võtma. Ukraina lipu asemel tõmbasid okupandid vardasse Venemaa Föderatsiooni trikoloori. Muide, jälle hea näide venelaste valeliku propagandamasina tööst. Nad pasundavad aina, et ei kavatse Ukrainat vallutada, et nad üksnes denatsifitseerivad ja demilitariseerivad. Samas nende teod tõestavad risti vastupidist: Venemaa üritab metoodiliselt ja küüniliselt Ukraina alasid vallutada, seal rubla käibele lasta ja mis peamine – panna igal pool oma lipud lehvima.

Ukrainas tekitab see arusaadavalt imestust. Imestust selle üle, kuidas saab niimoodi valetada! See on juba selline valetamise tase, kus kõneleja teab väga selgelt, et kogu tema jutt on otsast lõpuni üks suur vale. Ja tundub, et Venemaa on niimoodi oma valedesse mähkunud, et ei suudagi enam valetamata olla.

Seevastu Hersoni oblasti võimud ja elanikud näitasid okupantidele oma sisu. Venelased ei saa isegi miitinguid kuulidega laiali ajades hersonlaste vaimu murda. Terve kolonnitäis väetehnikat ja omavalitsustegelaste heidutamiskoosolekud ei saavutanud seda, et ukrainlased oleksid oma kätega haldushoonelt Ukraina lipu maha võtnud.

Venelased pidid ise lipu langetama ning seega pidid nad tundma, et nad ei ole siin oodatud, et nad on meie maal okupandid.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!