Kirjutan teile Ukrainast. Pääseda Mariupoli blokaadist

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Mariupolis on evakuatsiooniga lood kõvasti teistmoodi kui teistes Ukraina linnades. Kui linn ei ole piiramisrõngasse võetud, kui linna ei tulistata igast küljest, kui Vene armee ei ole kõiki linnast välja viivaid teid blokeerinud, siis tõusevad eduka evakuatsiooni šansid kordades. Jah, mõnikord on raskusi takso tellimisega, et rongijaama jõuda. Selleks võib kuluda viis tundi ja üle saja dollari. Igatahes nõnda oli mu sõpradel, kes lahkusid Saltivkast – see on Harkivi piirkond, mida pidevalt tulistati ja seetõttu ei tahtnud sinna eriti keegi sõita või kui siis ainult röögatu summa eest.

Harkivist sai evakueeruda rongiga – need olid küll tuubil täis, igal kohal istus kolm inimest, kuid evakueerumisvõimalus kui selline oli olemas ja see on peamine. Samuti sai autoga ära sõita – jah, autot oli raske leida, jah, 150 km kaugusele Poltavasse jõudmiseks kulus vähemalt kuus tundi, kuid võimalus oli iseenesest olemas ja tegutsemise algoritm arusaadav.

Vabatahtlikud organiseerisid busse, mis olid evakuatsioonil regulaarselt abiks, ning Ukraina Raudtee saidilt sai vaadata evakuatsioonirongide sõiduplaane. Sellised võimalused on tsiviilelanikele olemas, kui linn on osaliselt blokeeritud, kuid mitte rõngasse haaratud.

Mariupolis on kõik sootuks teistmoodi, kõik on palju-palju jubedam. Kui sul ei ole mobiilsidet, internetti ega ametlikke rohelisi koridore (kui need olidki, polnud neist võimalik normaalselt teada saada), siis sellistel hetkedel liigub teave kuulujuttudena.

Nastja rääkis, et ühel päeval levis kumu peatselt tulevatest bussidest, millega saab evakueeruda. Inimesed käisid mitu päeva järjest draamateatri juures ja ootasid tundide viisi busse, mis neid ära päästaksid. Kuid busse ei tulnud ega tulnud.

Mõne päeva möödudes õnnestus Nastjal levialasse sattuda ja kirjutada sõpradele: „oleme elus”, aga veel mõni päev hiljem õnnestus tal sõpradele helistada. Neilt kuulis ta, et mingeid evakuatsioonibusse ei tule. Nii sai selgeks, et tuleb katsuda omal käel minema saada. Järgmisel päeval üritas Nastja pere kodu lähedalt küüdiautot leida, kuid suurtükituli oli nii tugev, et nad pidid varjesse jooksma. Sellisel hetkel on tänaval viibimine eluohtlik ja vaevalt oleks keegi sellise tule all autoga sõitnudki.

Olukord linnas oli nii hull, et Nastja ja tema pereliikmed olid valmis kasvõi pagasiruumis sõitma, peaasi, et saaks linnast eluga minema.

Mitu päeva kestnud katsed autot tänavalt püüda kandsid lõpuks vilja. Üks pere oli nõus neid peale võtma, kuid vabu kohti oli ainult neli, Nastja pere on aga kuueliikmeline.

Kui Nastja hakkas ema ja õega hüvasti jätma, mis arusaadavalt oli väga emotsionaalne hetk, siis inimesed, kes olid nõus neid peale võtma, tõmbasid nii palju koomale, et tekkis juurde veel kaks kohta. See pere ohverdas enda mugavuse, et päästa võimalikult palju inimesi.

Sõit Berdjanskisse kestis tavalise kahe tunni asemel neliteist. Armatuurlaualt tuli Ukraina lipp ära võtta, sest see oleks võinud tõkkepostidel tõsiseid probleeme põhjustada. Nastja ema sõitis ühes autos noormehega, kel kästi riidest lahti võtta. Kui mõnel mehel õnnestub autoga tõkkepostini jõuda, peab ta lahti riietuma: Vene sõdurid otsivad Ukrainaga seotud tätoveeringuid. Kellelt mõni selline leitakse, see võetakse kinni ja viiakse teadmata suunas minema.

Tõkkepostil ütles üks Vene sõdur Nastjale: „Jah, Mariupolis on praegu nadi seis, kuid kaugele pole vaja sõita. Seadke end Berdjanskis sisse. Me päästame teid kõiki ära ja te saate Mariupolisse tagasi tulla.” Säherdused sõnad kõlavad muidugi mõnitusena, kui mõelda, millise põrgu on venelased Mariupolis korraldanud.  

Kõige kohutavam on see, et Mariupolist välja pääsenud inimesed viibivad ikka veel venelaste okupeeritud territooriumil. Jah, sa ei asu lakkamatu mürsutule ja pommilöökide all, kuid elu on endiselt ohus. Okupeeritud Berdjanskis pidi Nastja magama eeslinnakoolis, mis oli muudetud põgenike ulualuseks. Arusaadavalt suhtuvad venelased inimestesse kui prahti, mistõttu magada tuli räpastel madratsitel, ruumis ei olnud dušši ega tualetti.

Hommikul kuulis Nastja Zaporižžjasse suunduvatest evakuatsioonibussidest. Kokku oli viis bussi, mis meenutasid Titanicu päästepaate: viiekümne inimese asemel trügis ühesse sada. Bussidesse läksid nii rinnalastega emad ja vanurid kui ka täisjõus mehed.

Kümne tunniga õnnestus bussidel läbida 150 kilomeetrit. Vassõlivka linna kõrval selgus, et eespool on sild küll terve, kuid tee mineeritud. Möödasõiduks tuli keerata pinnasteele, kõik inimesed kamandati keset ööd välja, et bussid mutta kinni ei jääks. Paarkümmend minutit hiljem algas seal tulistamine ning evakuatsiooni koordineerijad otsustasid sõidu hommikuni edasi lükata.

Vassõlivka, nagu ka paljude teiste kohtade häda on selles, et need asuvad nn hallis tsoonis – need pole kellegi kontrolli all ning seal käivad pidevalt lahingud, tulistatakse igalt poolt.

Inimesed olid sunnitud veetma öö keset teed, mis oli igast küljest mineeritud. Ülerahvastatud bussis polnud samuti võimalik magada. Inimesed leppisid kokku, et tehakse rotatsioon: ühed seisavad tund aega väljas, sellal kui teised istuvad sees, seejärel vahetatakse. Kaugemale kui kaks meetrit ei tohtinud bussist eemale minna, et mitte miini otsa astuda. Keha kergendati lihtsalt bussi taga.

Hommikul kuue paiku said bussid lõpuks teed jätkata. Kolm tundi hiljem jõudis Nastja Zaporižžjasse. Nagu Nastja mulle ütles, oli see hallis tsoonis veedetud öö tema elu hirmsaim.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!