Kirjutan teile Ukrainast. 3. mai 2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Hakkan alles nüüd mõistma päriselt oma sõpru Donetskist, kes pidid 2014. aastal põgenema. Mõistan nende seisundit, kui nad iga päev rääkisid: „Kangesti tahaks koju.” Mida kauem sõda kestab, seda tihkemalt litsub ligi mõte, et niipea koju küll jõuda ei õnnestu. Sellegipoolest on soov Harkivisse naasta iga päevaga aina tugevam.

Mingil hetkel saavad emotsioonid ratsionaalsusest võitu. See soov Harkivisse tagasi minna närib iga harkivlase hinge. Räägin ühel õhtul oma sõbra Ljošaga, kes Harkivist Lvivi kolinud. Jutu lõpuks jõuame otsusele, et tuleb Harkivisse sõita, ning ostame kohe ka rongipiletid ära.

Järgmise päeva õhtul sõidame juba Ida-Ukraina poole.

Plaani järgi pidanuks rong Harkivisse hommikul jõudma, kuid hommikuks ei ole me veel Kiievitki läbinud. Õhuhäirete ja tulerünnakute tõttu hoitakse ronge mõnikord kaheksa-üheksa tundi kinni. Nõnda juhtub ka meiega ning rong saabub Harkivisse kell kaheksa õhtul, ehkki pidanuks jõudma kell üksteist hommikul. Kaheteist tunni asemel on sõiduks kulunud veidi üle ööpäeva. Rongi hilinemise tõttu peame öö veetma vaksalis. Harkivis algab komandanditund kell kaheksa õhtul, mistõttu kõik Ivano-Frankivski rongiga saabunud jäävad hommikuni jaama. Meil oli plaan minna kodule lähemale metrootunneleid pidi, ent selgus, et metroo uksed on komandanditunni ajal kinni. Mõned inimesed, kes ei taha ööseks metroosse sulguda, panevad otse rongijaamas oma telgid püsti ja on sedasi sõja algusest peale elanud.

See on kirjeldamatu tunne, kui astud keset sõda rongilt maha ja mõistad, et oled kodus. Rõõmustad sellegi üle, et sul oli võimalik tagasi tulla ja lasta end kodutundest haarata. Arvasin, et jõudsin kuu ajaga riigi lääneosas turvatsoonis olles suurtükimürast ja raketiplahvatustest võõrduda, kuid selgub, et need tundmused olid lihtsalt konserveeritud. Hommikul, kui komandanditund läbi saab, otsustame koju minna jalgsi läbi linna. Kõigepealt jõuame minu majani, et kontrollida mu korterit ja vaadata, mis seal kuu ajaga juhtunud on. Välisuks on alles, ehkki kahjustunud. Sellest on muide palju abi. Teised naabrid, kelle välisuks on lööklainega minema lennanud, räägivad, et nende kodudes on marodöörid käinud ja kõik väärtusliku ära viinud.

Esimesest pilgust on selge, et seda hävingut ei likvideeri päeva ega kahega, mistõttu otsustame kraamida ainult kõige vähem kahju saanud tuba. Kildudest ja muust sodist puhastamise järel näeb tuba välja nii, nagu seal võiks elada, kuid arusaadavalt ei ole see ka parima tahtmise juures võimalik. Esiteks on kogu korteri peale terveks jäänud ainult üks lamp – koridoris –, teiseks ei ole ühtegi tervet akent ning kolmandaks, majas ei ole vett ega gaasi.

Õnneks on Ljoša korter terveks jäänud, nii et meil on, kus Harkivis peatuda.

Lõpuks näen oma ema, kes on sõja algusest peale kirikus istunud ja keeldub kuskile sõitmast. Ei võta kuulda mingeid keelitusi. Rõõmu teeb, et kirikus ei ole puudust toidust, veest ega hügieenivahenditest. Seal saab tõesti suhteliselt mugavasti elada. Kirik ja kogudus tekitavad emas loomulikult turvatunde, mis on sõja ajal üsna tähtis tegur.

Ja muidugi toon sõprade juurest oma koera ära. Üllataval kombel ei reageeri ta plahvatustele üldse. Paljud koerad ehmuvad ja hakkavad kaootiliselt ringi jooksma. Mingis mõttes mind isegi rõõmustab mu koera flegmaatilisus: ma ei pea muretsema selle pärast, et tal on hirm.

Mis on sõjaaegses Harkivis väga harjumatu, on inimtühjad tänavad ja mittetöötavad foorid. Varem sai linna sellisena näha ehk pühadejärgsel varahommikul, nüüd aga näeb linn selline välja iga päev. Tundub, et kõik, kes ei ole Harkivist lahkunud, on juba harjunud kaugusest kostva pideva plahvatuste kõminaga. Isegi minu jaoks muutuvad need paugud varsti taustamüraks. Vaikus – vaat mis tegelikult pinevust tekitab. Sest sa kuulatad vaikust ja ootad uusi plahvatusi. Olin Ivano-Frankivskis jõudnud lakkamatutest õhuhäiretest tõepoolest võõrduda. Harkivis kõlavad need iga poole tunni takka, iseäranis öösiti, mistõttu normaalselt välja magada ei õnnestu kuidagi.

Päästab ainult see, et mõned asutused jätkavad tööd isegi sõja tingimustes. Meil veab, et samas majas, kus Ljoša elab, töötab kohvik. Olen terve kesklinna peale näinud vast viit-kuut töötavat toitlustuskohta. Õpid hindama selliseid pisiasju nagu võimalus juua cappuccino’t või süüa raamenit.

Töötav kohvik on märk sellest, et linn on elus, ehkki elab väga väikestel pööretel. Sellised kohad tõmbavad ligi linna jäänud inimesi, muutuvad omamoodi sõlmpunktideks, kus saavad kokku humanitaarabi laiali vedavad vabatahtlikud, rotatsioonile või puhkusele saabunud sõjaväelased, igast maailma nurgast sõjasündmusi kajastama tulnud ajakirjanikud.

Üldse ei taju, et ümber oleksid võõrad inimesed. Kõik, kes sind ümbritsevad, saavad automaatselt sinu tuttavateks. Tuttavateks, keda näed võib-olla viimast korda.

Ühel päeval saan tuttavaks Nataga. Nata koordineerib meditsiiniabi andmist. Järgmisel päeval pärast meie tutvumist jääb Nata raketitule alla. Tal veab, ta jääb ellu, ainult silm saab vigastada. Kui teadvustad, et sulle tuttav inimene oli vaid juuksekarva kaugusel surmast, tõmbub kogu sisikond krampi. Plahvatanuks rakett vaid meetri jagu lähemal, jäänuks põgus vestlus viimaseks mälestuseks inimesest.

Juba järgmisel päeval pärast haavatasaamist jätkab Nata humanitaartegevust. Sellistel hetkedel tead erakordse selgusega, et Venemaa ei saa seda sõda mingi valemiga võita. Ukrainlased on valmis iga päev oma eluga riskima ja tegema kõik võidu heaks.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!