Kirjutan teile Ukrainast. 26. märts 2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sa lähed teadmatusse. Ümberringi töötavad suurtükid, raketiheitjad. Lendavad pommitajad ja tambivad su linna Dresdeniks. Parem hukkuda üritades pääseda kui saada oma kodu rusudesse maetud.

Paar päeva pärast seda, kui mul õnnestus Harkivist minema saada, viskas lennuk naabermajale 500-kilose pommi. Majast ei jäänud midagi alles. Nendesse rusudesse on maetud mu lemmikbaar, pood, kust ma iga päev süüa ostsin. Ja inimesed, palju inimesi. Pole veel teada, kui palju, rususid alles võetakse lahti.

Evakueerumisega on sihuke värk, et sa ei saa üldse aru, mida ja kuidas tegema peaksid. Sa oled otsekui vaakumis, mingis viiendas dimensioonis nagu McConaughey’ tegelaskuju „Tähtedevahelises”. See on midagi teispool reaalsust, teispool piiri, mis eraldab 21. sajandil demokraatlikus Euroopas 2022. aastal toimuda võivat. 

Teekond jaama näib lõputuna. Sa möödud purustatud Vene sõjamasinast, Vene sõdurite laipadest. Ja tunned sellest rõõmu. Sest kui nad võidaksid ja linna vallutaksid, oleks kõik palju hullem.

Kohtad teel jaama Ukraina sõdureid ja tehnikat. Kallistad esimest korda elus sõjaväelast, nii tugevasti kui vähegi saad. Ütled tänusõnu ja, mis vist olulisem, palud eluga tagasi tulla. Usud ja loodad, et ta tuleb tagasi.

Edasi tuleb teekond veel suuremasse teadmatusse. Kui käib sõda, saavad harjumuslikud sõiduplaanid ja marsruudid vaevalt toimida. Kuskil on sild õhku lastud, kuskil on rongi tulistatud, kuskil linn on vaenlase kätte langenud ning rongid sinna enam ei käi ja jaamad ei tööta. Raudtee on vaat et ainus võimalus põrgust lahkuda. Jah, võib üritada ka autoga läbi murda, kuid tuleb arvestada, et 100 kilomeetrit sõidetakse kuus tundi ja tanklates ei jätku kõigile bensiini.

Olukord jaamas sõltub kellaajast. Suurim tunglemine on hommikul. Rongide juurde moodustuvad üüratud järjekorrad. Jah, minna öösel vahetult enne komandanditundi on väga riskantne. Tulerünnakud ägenevad, kõmmutatakse üle kogu linna, kuid sedasi on suurem šanss rongile saada. Vähesed riskivad sellisel kellaajal jaama minna.

Jaamas mul veab suurelt. Esiteks kohtan seal muusikutest sõpru, teiseks ootame rongi kõigest 40 minutit. Hüppame Odessa rongi peale ning meil lubatakse Poltavani tasuta sõita. Nata ja Ilja suunduvad sõprade juurde Lubnõsse. See on üks väike linn Poltava oblastis. Nii et Poltavani on meil kindlalt ühine tee. Vagunis istume teiste noorte juurde. Neljased kupeed on kogu rongis kuuesteks muutunud, mis pole muide sugugi kõige kehvem variant.

Mis peamine, me lahkume Harkivist. See teadmine toob mingi seesmise rahu. Minu korter oli juba Vene raketiga hävitatud, Nata ja Ilja korter oli veel terve. Paar päeva hiljem, kui meie teed on juba lahku läinud, tuleb Iljalt sõnum: „Meie korter sai ka pihta.” Jah, veel üks korter, veel üks helluse, hoole ja armastusega loodud kodu. Loodud kõige sellega, mis on venelastele arusaamatu ja tundmatu.

Evakuatsioonirong sõidab väga aeglaselt. Teekond, milleks tavaliselt kulus kaks tundi, venib nüüd nelja-viie tunni pikkuseks. Peamine, mida tunned sellel hetkel, on ühtekuuluvus. Kõigil on sama mure, sama eesmärk – põgeneda surma, verd, purustusi ja kannatusi toova „vene maailma” eest. Kõik jagavad teistega toitu, sest korraga ei mäleta keegi, millal ta viimati sõi ning see rongiturvalisuse hetk näib olevat just paras kehakinnituse võtmiseks. Külmad kalapulgad pole iial nii hästi maitsnud, odav pakitee on neis oludes parem ükskõik kui peenest piimasest oolongist. Sa hakkad hindama väga lihtsaid asju. Kui banaalselt see ka ei kõla, kuid raha ei ole peamine ning vanasõna „sada sõpra on parem kui sada rubla” muutub sügava tähendusega täidetud lauseks. Kahju, et selle täielikuks mõistmiseks oli vaja sõjal meie tuppa trügida.

Raha ei ole peamine ning vanasõna „sada sõpra on parem kui sada rubla” muutub sügava tähendusega täidetud lauseks.

Mäletan, kuidas sõbrad Donetskist ja Luhanskist rääkisid, et nad võtsid kaasa minimaalse hulga asju, kuna arvasid, et ei lähe kauaks, et nädala pärast on nad kodus tagasi. Minagi lahkusin Harkivist mõttega, et olen paari-kolme päeva, äärmisel juhul nädala pärast tagasi. See tuleneb vist tundest, et sõda ei saa kesta igavesti, et Venemaal võetakse aru pähe ja lõpetatakse see oma rahvast ja riiki häbisse saatev sõda. Kuid seda pole juhtunud ja selgineb seisukoht, et Venemaa ei saa sõda kaotada, isegi kui ta on selle juba kaotanud. Neile on vaja mürtsuvaid võite, neile on alailma tarvis võidukaid sissetunge. Kuid kui 2014. aastal, nõrkuse hetkel, see oligi võimalik, siis nüüd oleme me karastunud ja ühtehoidev rahvas, kes on valmis vene karul hambad kurku lööma. Me kõik, kes me tol ööl Odessa rongis oleme, kihutame teadmatusse, mõistmata päriselt, mis edasi saab.

Rong saabub Poltavasse plaanitust kolm tundi hiljem. Ilja ja Nata leiavad Lubnõsse mineva rongi, mina aga pean välja mõtlema, kuhu edasi suunduda. Uurinud natuke Ukraina kaarti, leian, et minna tuleb Dnepri paremkaldale. Sealpool on kuidagi moraalselt rahulikum. Ehkki võib-olla juba kulgemine iseenesest rahustab ja viib mõtted mujale. Tekib tunne, et sa liigud mingi kindla sihi poole ja lihtsalt pole veel aru saanud, millise.

Istume Ilja ja Nataga jaamas veel neli tundi, meie rongid väljuvad veerandtunnise vahega. Jätan noortega hüvasti, sest minu rong läheb enne. Elektrirong, muide, sellel on ju eriline sarm, mida on raske sõnadega edasi anda. 

Kahetunnise sõidu järel ületan Dnepri, istun ümber teisele elektrirongile ja sõidan Ukraina keskossa. Ja täpselt sel hetkel, kui olen juba Ukraina lääne ja ida vahel, mõistan, et pean tagasi minema. Tagasi vasakkaldale, Harkivile lähemale. Täiesti võimatu on olla kusagil kaugel, kui sinu kodu, sinu sünnilinn on hädas.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!