Kirjutan teile Ukrainast. 25. märts 2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sa arvad, et ei koli oma kodulinnast kunagi ära. Ei hülga teda, olgu ajad kui tahes ärevad. Pärast esimest 48 tundi ei tundu sõda enam nii hirmus. Õigemini ei suuda see enam su psühho-emotsionaalset seisundit nii tugevasti raputada. Algul kipub adrenaliin iga veeni ja kapillaari lõhki käristama, kuid mõne aja möödudes pinge langeb ja sa vajud emotsionaalsesse auku. Sellistel hetkedel on väga tähtis leida enesele õiged motivaatorid. Mind tiris sügavast august, kuhu ma paariks tunniks kukkusin, vist välja mu vana sõber Zaporižžjast. Tarass Bilka andis sõja esimestel päevadel tohutu panuse võitlusvaimu säilimisse. Iga hommikul võtab ta üksipulgi lahti, mida inimesed, sõdurid ja vaenlased, sõja eri staadiumides tunnevad. Jah, mulle piisas ühest Tarassi videost, et ennast moraalselt kokku võtta ning oma mõtteid ja tundeid korrastada.

Kuni teatud hetkeni polnud minu jaoks niisugust varianti, mis oleks sundinud mind Harkivist lahkuma. Meil on nali: „Vaat kui järgmine kord rakett põmatab, siis sõidame kindlalt minema.” Rakett põmatab. „Noh, pärast järgmist kindlasti.” Just selline ongi Harkiv ja tema vaim. Mitte keegi ei lahku enne kui viimases hädas. Ja tulerünnakud ise, olgu need kui tahes ägedad, ei suutnud muuta minu suhtumist – ei lähe ma Harkivist kuskile.

Kõik muutus korrapealt. Tol hommikul, kui Vene väed said lõplikult aru, et Harkiv ei alistu. Siis nad hakkasid armutult pommitama kesklinna ja elamukvartaleid. Minu korter asub juhtumisi otse südalinnas, oblastivalitsuse kõrval. Hommikul käisin nagu ikka koeraga jalutamas. Jah, me kuulsime, kuidas Vene Gradid linna töötlesid, kuidas raketid lendasid, kuid need plahvatasid kaugel. Mingil hetkel kärgatas väga lähedal, paar sekundit hiljem nägin ühel linna Telegram-kanalil teadet: „KESKLINN! VABADUSE VÄLJAK!” Tolsamal hetkel sain kõigest aru ja jätsin oma korteriga hüvasti. Sest kohe oli selge, millist maja oli tiibrakett tabanud. Minu korteri aknad olid plahvatuse epitsentrile kõige lähemal. Nii et oli selge, kui sandisti seal on. Jah, muidugi oli lootus, et kahjustused pole kriitilised, kuid sellesse oli vähe usku.

On väga veider tunne, kui astud korterisse, mis oli pool tundi tagasi terve. Kohta, mida sa olid pidanud oma pelgupaigaks. Ning näha kaost ja varemeid, näha „vene maailma” tõelist palet. Oli selge, et venelastel on selline eesmärk – survestada tsiviilelanikke moraalselt. Purustada nende elu, et murda vaimu. Kuid mind, nagu ka tuhandeid teisi, on see muutnud vaid vihasemaks, veelgi halastamatumaks kõige vastu, mis seostub venelastega. Sai selgeks, et kui nad peaksid võitma, siis ega nad Ukrainaga piirdu. Nad tahavad terve selle nõukogude pusle uuesti kokku panna. Vallutada Ukraina, Balti riigid ja Poola.

Lihtsalt sellepärast, et venelased oma ülbuses peavad ennast Jumala järel esimesteks siin maa peal, arvavad endal olevat õiguse käia teiste riikide ja rahvaste iseseisvusega ringi nii, nagu neil pähe tuleb. Tol hetkel, mil tiibrakett hävitas mu kodu, sai mu peamiseks mõtteks: seda nad taotlevadki, et ma murduksin, jääksin kadunud korterit taga nutma. Nagu ma ütlesin Tarass Bilkale: „Kui minu korter on see hind, mille ma pean maksma meie iseseisvuse eest, meie maa vabaduse eest, siis ma maksan selle hinna kerge südamega, mul on korterist suva, peaasi, et mu riik oleks vaba ja iseseisev.” Samamoodi mõtlevad sajad ja tuhanded harkivlased, kes on Venemaa sõjaroimarite pärast oma kodud kaotanud.

„Kui minu korter on see hind, mille ma pean maksma meie iseseisvuse eest, meie maa vabaduse eest, siis ma maksan selle hinna kerge südamega.”

On väga veider tunne tulla tagasi purustatud majja. Aju tõrgub vastu võtmast raketilöögi katastroofilisi tagajärgi. Esiotsa keerleb mõte, et üldiselt võiks siin ju edasi elada. Haigutavad aknaavad võiks kinni lüüa ja midagi välja mõelda. Kuid siis jõuab pärale karm reaalsus. Sa saad aru, et valgust pole, sest juhtmestik on puruks. Et puudub küte ja korteris on külm ning akende puudumine lisab olukorrale dramaatilisust.

Lööklaine oli nii tugev, et pühkis minema tubadevahelised uksed ja hoovipoolsed aknad. Tean kindlalt, et kui ma poleks tol hommikul koera jalutanud, siis vaevalt ma praegu seda teksti kirjutaksin. Tõenäoliselt oleks mu surnukeha leitud kusagilt klaasi- ja pilpahunniku alt.

Internetist ja teistest tsivilisatsiooni hüvedest ei maksa rääkidagi. Rakett võttis selle kõik hoobilt ära ning hiljem järgnes talle teinegi, mis purustas selle, mis oli esimesest löögist veel terveks jäänud.

Kõige õudsem on, et kesklinna rünnati hetkel, mil lõppes komandanditund. Need raketid lendasid ajal, mil tavalised inimesed käisid koeri pissitamas, vee ja toidu järel. Venelased teadsid seda, teadsid, et päevaaeg on ainus, mil saab varusid täiendada.

Kuid just niimoodi nad sõdivadki, süütute elanike vastu, tulistades korterelamuid, sünnitusmaju ja haiglaid. Ausas lahingus on nad impotendid. Terror on kõik, mida nad oskavad. Siin pole mingit kahtlust, Venemaast on saanud terrorist-riik. Ainult niimoodi saab kirjeldada nende tegevusloogikat, õigemini selle puudumist.

Linnale lähenes külmalaine. Ilmateade lubas kuni kaheksateist miinuskraadi ning oli selge, et korteris, kus pole aknaid, kütet, gaasi ega elektrit, ei ole võimalik kaua tiksuda. Sellistel hetkedel tehaksegi kõige raskemaid otsuseid – kas minna elama metroosse või lahkuda linnast. See on väga raske otsus, eriti kui sul on koer ja ema, kes keeldub linnast lahkumast.

Ema otsustas ümber asuda kirikusse, seal on rahulik ja kelder pakub pommide eest varju. Koera viisin sõprade juurde, turvalisse linnaossa. Ja nõnda otsustasingi, et siit linnast tuleb ära minna ja teha kõik selleks, et toetada armeed ja tsiviilelanikke. Harkivis oli see võimalus mult ära võetud.

See oli mu kõige raskem teekond jaama kõigi 29 aasta jooksul. Jäi öö peale, napilt enne liikumiskeeldu. Ümberringi käisid plahvatused ja võisin vaid palvetada, et järgmine rakett must mööda lendaks. Ainus lohutus oli, et ema ja koer on ohutus kohas ning selles avantüüris – kõndida venelaste suurtükitule all – osalen ma üksi. Äärmiselt kummaline tunne – minna tundmatusse. Kuid nüüd tean ma täpselt, mida tunnevad põgenikud. Ja need on neetult vastikud tunded. Mitte keegi ei peaks neid kogema. Mitte kunagi.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!