Iraani droonid Kiievi kohal

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Mingil hetkel Kiiev võõrdus sõjast. Sõdiva riigi pealinn hakkas unustama, et miinid lendavad ja idaalade linnu tabavad iga päev S-300 raketikomplekside löögid.

Nõnda oli olnud vist kusagilt maist peale ja kestnud täpselt 10. oktoobrini, mil Kiievi kesklinna tabasid esimesed Shahedid ja S-300d. Paistab, et siis tuli kogu Ukrainal taas meelde, et me oleme sõjas. Tuli tagasi tunne, et terve riik sõdib.

Esmaspäevast on Kiievis saanud nüüd droonirünnakute ja raketilöökide päev. See on päev, mil kõik ootavad, kas on juba kuulda õhutõrje tööd. Paistab, et kõige hirmsamad kartused hakkavad täide minema. Venelased on tsiviilelanike vastast terrorismi Harkivis piisavalt harjutanud ja asunud teostama oma plaani üle kogu Ukraina. Harkivi esimene blackout oli tõsine meediasündmus, seninägematu terrorismiakt. Nüüd on niisugune terror saanud reaalsuseks miljonite inimeste jaoks.

See õudustunne, mida inimesed kogesid augusti lõpus Harkivis esimese totaalse elektrikatkestuse ajal, oli alles eelmänguks selles igas mõttes keerulises talves. Need nelikümmend kaheksa tundi ilma elektrita näisid tookord igavikuna. Nüüd elab kogu riik sellise graafiku järgi: neli tundi on valgust, siis neli tundi ei ole ning seejärel jälle on. Ja niimoodi iga päev.

Jah, vastupidamine ja selle talve üleelamine on tubli karastus meile kui ühiskonnale. Tuleb aru saada, et valguse puudumine on veel väike probleem. Kui pole elektrit, siis pole ka sidet ega internetti, pole vett ega võimalust süüa teha, sest uutes elamukompleksides on köögid enamasti varustatud elektripliitidega. 

Nüüd elab kogu riik sellise graafiku järgi: neli tundi on valgust, siis neli tundi ei ole ning seejärel jälle on. Ja niimoodi iga päev.

Nüüd juba teame, et viiskümmend protsenti Ukraina energiataristust on hävitatud ja meil seisab ees väga ränk talv – ilma kütte, vee ja elektrita. Miljonilinnad vajuvad pimedusse, kuid kõige hirmsam on külm.

Tõdegem, et mingil määral selline terrorism toimib. Me võime korrutada kui palju tahes, et jääme Ukrainasse kuni lõpuni, kuid reaalsus on see, et paljud väikeste lastega pered kardavad laste külmetumist ja haigeksjäämist, muretsevad lastetoidu kättesaadavuse pärast ning valmistuvad seetõttu riigist lahkuma.

Ukraina hävitamise sihiks seadnud Venemaa strateegia kannab teatud vilju. Pidevate elektrikatkestuste tingimustes ei saa ärid normaalselt töötada. Või kui saavadki, siis voolukatkestuste kahjud muudavad äritegevuse sisuliselt kahjumlikuks. Ja hirm teeb mõistagi oma töö.

Eesoleva talve ebamäärasus külvab inimestesse kerget paanikat. See on üsna veider, oleksime justkui naasnud 2022. aasta veebruari algusse, mil me ei teadnud, kas sõda tuleb või mitte. Nüüd aga teame, et halvim stsenaarium on kõige tõenäolisem, ja valmistume raskeks talveks. Seetõttu õhuhäireid Kiievis enam ei eirata, iga õhuhäire võib tähendada raketti või Iraani drooni. Raketilöök Kiievi kesklinna pihta on nüüd reaalsus. Paljud arvasid, et kui Venemaa tegi märtsi lõpus „hea tahte žesti” ja Kiievi oblastist kangelaslikult pages, siis Kiiev muutus turvaliseks paigaks ja sinna võib julgesti naasta.

Petlikud mõtted, pealegi vesi venelaste veskile. Kasutades ära tagasitulnute muretust, saadavad nad Kiievi peale rakette ja droone eesmärgiga hävitada energiasüsteem ja matta mitmemiljoniline linn pimedusse.

Raketilöögid Kiievi pihta on muutunud korrapäraseks sündmuseks, nagu see oli Harkivis. Nagu ütles üks mu tuttav: „See, et Harkivit iga päev pommitatakse, pole mingi uudis. Uudis oleks see, kui Harkivit ei pommitataks.”

Kõige olulisem on kogu selles olukorras ukrainlaste meelekindlus. Esiteks ei mõisteta hukka kedagi neist, kes on karmi talve kartuses otsustanud oma perekonna välismaale viia. Teiseks, kui ukrainlastelt küsida, kas nad eelistaksid olla ilma elektrita või Venemaata, ilma kütte või Venemaata, veeta või Venemaata, siis vastavad nad kõik: „Ilma Venemaata.”

Ei mõisteta hukka kedagi neist, kes on karmi talve kartuses otsustanud oma perekonna välismaale viia.

See sõda ja talv näitavad, et me oleme rahvusena välja kujunenud ja teinud maailmale selgeks ühe lihtsa tõe: Ukraina ja Venemaa on erinevad riigid, see ei ole üks ja seesama ning kohe kindlasti ei ole me vennad. Ja mis peamine: pole seda ka kunagi olnud. Venemaa on paljastanud oma jõleda valeliku näo ja näruse, madala, kadeda hinge.

Mopeedi hääl paneb nüüd alati kergelt värisema, sest just niisugust häält teeb droon. Õnneks pannakse tsiklid ja rollerid talvel enamasti garaaži seisma ning kui kuuleme mopeedipõrinat, on see kindlasti droon, märguanne kiireks varjumiseks. Puht psühholoogiliselt on sedasi kergem, sest muidu kipud mopeedi- või tsiklimootorit kuuldes üle reageerima, kiiresti varjekohta otsima, ning alles mõne aja pärast mõistad, et ohtu pole ja see on vaid posttraumaatiline sündroom. Talvel aga saab rolleripõrin tähendada ainult üht – järjekordset droonirünnakut.

Mopeedi hääl paneb nüüd alati kergelt värisema, sest just niisugust häält teeb droon.

Viimase poolteise kuuga on pealinnale meelde tulnud – riigis käib sõda, me oleme juba üheksa kuud sõjaseisukorras. Sõja uuesti teadvustamine on paljude jaoks muidugi kummastav tunne. Siin tuleb mõista üht olulist momenti: tsiviilelanikel on füüsiliselt ja psühholoogiliselt raske olla pidevalt sõjast väga teadlik.

On olemas selline mõiste nagu „sõjaväsimus”. See väsimus on teatud määral imbunud nii kiievlaste kui ka harkivlaste ellu. Sa hakkad suurtükituld võtma kui midagi tavalist, igapäevaelu juurde kuuluvat, ent elu on näidanud, et kergem on elada suurtükitule all kui ilma vee, elektri ja toasoojata. Sellegipoolest oleme ammu teinud sisimas otsuse: „Me elame selle kõik üle selleks, et elada ilma Venemaata.”