Kas maailmas üldse on õiglust?

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sõjal on palju iteratsioone, ta koosneb mitmetest rinnetest: eeskätt muidugi sõjalisest, aga veel näiteks vabatahtlike liikumisest ning praegusel ajal ka meediarindest. Tagasi vaadates meenutan, milline tohutu infovoog mühises sõja esimestel päevadel. Teavet tuli igalt poolt ja ühekorraga, kuid kõige populaarsemaks uudisteallikaks kujunes Igor Latšenkovi Telegrami kanal Latšen Põše.

Meie jutuajamine Igoriga on katse mõista, missugune vastutusekoorem – moraalne ja psühholoogiline – langes 23-aastase noormehe õlule ning kui raske on seista juba üle poole aasta Ukraina meediarinde eesliinil.

Enne sõda tegeles Igor oma kodulinnas Dnipros Telegrami kanalite ja meediaarendustega ning paralleelselt monitooris uudiseid, kuna sõjateematika on viimastel aastatel püsinud Ukraina ühiskonnas nähtamatu leitmotiivina. Tänavu jaanuaris käivitas Igor kanali Latšen Põše, kus avaldas majandus- ja poliitikaalaseid uudiseid.

24. veebruari öösel jälgis Igor olukorda ning teatas ühena esimestest, et algas sõda.

24. veebruari öösel jälgis Igor olukorda ning teatas ühena esimestest, kui mitte esimesena, et algas sõda. Tookord valdasid Igorit segased tunded, esiotsa lootis ta, et see kõik on mastaapne provokatsioon. Ent kui ta kuulis plahvatusi Dnipros, sai talle selgeks, et see pole kindlasti mitte provokatsioon, vaid täieulatuslik sõda.

Teadmatus, mis saab edasi, tekitas hirmu. Ja nagu paljudel ukrainlastel, ei olnud ka Igoril kriisikott pakitud. Ilmselt sellepärast, et pigem oodati olukorra eskaleerumist Donetski ja Luhanski oblastis, mingisuguseid provokatsioone piiril, kuid kindlasti mitte mastaapset sissetungi.

Igor asus sõja algusest peale Dnipros, tema vanavanemad aga Lõssõtšanskis. Igoril kulus kolm nädalat, et veenda neid tulema tema juurde, turvalisemasse Dniprosse. Olen püüdnud leida vastust, miks inimesed keelduvad lahkumast kohast, kus on ilmselgelt ohtlik olla. Igoriga vesteldes vist leian selle. Ta käib välja mõtte, et ukrainlased armastavad väga oma kodu ja mõte võõrsile minekust heidutab neid. Aga veel usuvad paljud, et just nendega ei juhtu midagi, mistõttu võib koju jääda.

Igori maailmavaade on juba üle poole aasta kestnud sõja jooksul transformeerunud, sest pärast Butšat, Irpini ja Mariupolit on tal raske aru saada, kas maailmas on üldse õiglust. Ja milline karistus võiks üldse olla selliste kuritegude eest. Emotsionaalsus on taandunud, tekkinud on rõõmudefitsiit; viha ja raev käivad lainetena peal. Ja mis peamine: kohe sõja algul tuli arusaam, et Ukraina ei saa kunagi olema selline, nagu ta oli enne 24. veebruari.

Pärast Butšat, Irpini ja Mariupolit on Igoril raske aru saada, kas maailmas on üldse õiglust.

Kuid seejuures mõistab Igor, et mitte kõik inimesed ei ole sõjaeelsest Ukrainast lahti lasknud. Mõnede jaoks on sõda pelgalt uudistevoog, mõned ei ole kogenud lähedaste ja sõprade kaotust, kuid enamiku ukrainlaste jaoks on see isiklik sõda, mille sees nad päev-päevalt muutuvad. See muutumine jätkub ka pärast sõda. Praegu me tunneme mingisugusel metafüüsilisel tasandil rahva ühinemist. Sõnad „Ukraina iseseisvuspäev” kõlavad nüüd teisiti. Me teadvustame ennast ühemõtteliselt ukrainlastena.

Igor tõi ühtehoidmise näiteks rahakogumise Bayraktari ostuks, mille algatajaks ta oli. Juunikuuks oli paljudel tekkinud sõjaväsimus ja annetuste hulk oli sõja algusega võrreldes märgatavalt vähenenud. Ent korjandus Bayraktarile ületas kõik ootused. Aktsioon pidi kestma nädal aega, kuid vajalik summa saadi kokku kahe päevaga ning annetusi tuli nii palju, et plaanitud kolme asemel sai osta neli ründedrooni. See ühtsus viibki meid võidule, meie koondumine ja kollektiivne võitlus.

Igor korraldab pidevalt oma kanalil suuri rahakogumisaktsioone Ukraina armee heaks, kuid ütleb, et olulised on kõik korjandused, nii suured kui väikesed. Suuri korjandusi teeb ta Telegramis, teiste inimeste aktsioone toetab ta oma lehel Instagramis. Igori Telegram ja Instagram omavad meediaväljal tugevat mõju ning mulle näib, et inimesed kipuvad mõnikord unustama, et kõige selle taga seisab elav inimene oma emotsioonidega ja sõda ei jäta puudutamata tedagi.

Avalikus ruumis võib kohata erinevaid teooriaid teemal, et annetused lähevad kellegi tasku ja kaitsevägi ei saa midagi. Mis on muidugi täielik absurd. Selliste teooriate õhkupaiskajad ei tule ilmselt selle pealegi, et teisel pool kuvarit olev inimene võib samuti hirmu tunda.

Igori jaoks oli sõja kõige hirmsam hetk rünnak Enerhodarile, Zaporižžja tuumaelektrijaamale. Ta vaatas öösel videot sellest, kuidas soomustransportöörist tulistati energiaplokki, ning tundis tohutut õudu. Tuumajaam asub ju Dniprole päris lähedal. Tol hetkel ta veel ei teadnud, et energiaplokid on hästi kaitstud ning peaksid vastu ka siis, kui sinna lennuk kukuks. Kuid tol hetkel kartis Igor väga. Ta vaatas Vene sõdureid nagu granaadiga ahve, kes ei teadvusta oma tegude tagajärgi. Õudne mõelda, mis oleks juhtunud, kui energiaplokid ei oleks kindlalt kaitstud.

Hirmust hoolimata on ukrainlased rahvana enda võidus veendunud.

Ent hirmust hoolimata on ukrainlased rahvana enda võidus veendunud. Arvatavasti ei ole me midagi oma elus nii väga ihanud kui selle sõja võitmist. Me teeme hoolega plaane oma sõjajärgseks eluks. Me ei tea, millal võit tuleb, kuid teame, et see tuleb. Me võime küll erinevalt aru saada sellest, mis on võit. Mõnede meelest on see naasmine 24. veebruari eelsesse seisu ja mõnede meelest tuleb taastada need piirid, mis olid enne 2014. aastat.

Ent Igori jaoks tähendab võit Venemaa lagunemist ja tuumarelvariigi staatuse minetamist. Sest granaadiga ahvist hullem saab olla vaid tuumapommiga ahv. Ja mulle tundub, et seitsmendal sõjakuul jagab Igori seisukohta juba päris palju inimesi.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!