Borodjanka, purustatud majade linn

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sõiduks Borodjankasse valmistun ma mitu nädalat. Võtan end kokku moraalselt ja füüsiliselt, märgin kalendris ära päeva, et oleks selge teadmine, millal pean valmis olema. Kui see päev kätte jõuab, on ilm nagu kiuste rusuvalt halliks pööranud, tibutab jäist vihma.

Autoga sõiduks kulub umbes tund, teele jääb Hostomel. Teen mõneminutise peatuse. Meenuvad sõja esimesed tunnid, kui levis uudis: „Hostomelis maabus Vene dessant”. Need olid need kõhkluse ja kahtluse hetked, mil tundus, et Kiiev võidakse tõesti ära võtta.

Seejärel kerkib silme ette pilt maailma suurimast lennukist, täielikult purustatud AN-225-st. Lennuk, mis kandis nime Mrija ehk Unistus, seisis Hostomeli lennuväljal. Just selles piirkonnas löödi sissetungijad esimest korda tagasi ja Vene armee lahkus „hea tahte märgiks” Kiievi oblastist.

Jõuan lõpuks Borodjanka teeviidani, keeran paremale ja jään kohe seisma. Väljun autost. See on alles Borodjanka serv, kuid juba siin takerdub silm paremal ja vasemal purustatud majadesse, korruste vahel haigutavatesse aukudesse. Kõnnin vaikides mööda peatänavat – mitte ühtegi terveks jäänud hoonet.

Kõnnin vaikides mööda peatänavat – mitte ühtegi terveks jäänud hoonet.

Kui tõmmata paralleele Saltivka ja Harkiviga, siis linna mastaapsuse tõttu mõjuvad purustused seal pisut teisiti. Harkivis elas enne sõda miljon inimest, Saltivkas kuussada tuhat. Borodjanka oli väike linn, seal elas vaid viisteist tuhat inimest.

Väikeste mõõtmete ja kompaktsuse tõttu avaldab seal toime pandud hävitustöö palju rusuvamat muljet. Sa oled justkui mingis arvutimängus ja su ümber on välja mõeldud dekoratsioonid. Võimatu on uskuda, et see kõik on päriselt. Ja eriti õudne hakkab, kui mõtled, et kohalikud inimesed elavad nende dekoratsioonide keskel kogu aeg ja nende jaoks on need purustused saanud uueks normaalsuseks.

Kuid isegi sellises keskkonnas töötavad ärid ja hoiavad piirkonda elus. Ilm ei näita vähimatki kavatsust paraneda ning väike kohvik-pagariäri täitub pisitasa inimestega. Tullakse sooja, juuakse kohvi või teed, süüakse paar saiakest ja ostetakse ka koju kaasa.

Tüüpiline einela, kus kohalik rahvas käib uudiseid vahetamas. Kui satud läbisõitjana sellisesse kohta, kus kõik kõiki nägupidi tunnevad, tuleb tõenäoliselt keegi sult varsti küsima, kes sa selline oled. Tellin endale paar sarvesaia ja kohvi. Müüja takseerib mind ja küsib: „Kas tulite ka Banksyt vaatama?”

Nimelt on paar päeva enne minu saabumist ühele purustatud hoonele ilmunud maailmakuulsa tänavakunstniku grafiti. Ja nüüd käib Borodjankas uudistajaid murdu.

Hiljem selgub, et lisaks Borodjankale on grafitid ilmunud ka Kiievisse, Irpini, Butšasse, Hostomeli ja Horenkasse. Kuid esimesena jõuab meediasse just Borodjanka grafiti ning see väike linn satub jälle mõneks ajaks ajakirjanduse huviorbiiti.

Borodjanka on mõnes mõttes Irpini ja Butša varju jäänud, temast räägitakse vähem ning tundub, et tema ülesehitamist ei ole lähemal ajal ette näha. Mine tea, äkki viib Banksy teos Borodjanka surnud punktist välja.

Mine tea, äkki viib Banksy teos Borodjanka surnud punktist välja.

Ukraina purustuste ulatus on muidugi hoomamatu, hiiglaslik, tohutu – ning seda kui rääkida vaid praeguse seisuga deokupeeritud territooriumidest. Aga kui palju tuleb taastada pärast kõikide alade tagasisaamist? Meenutagem kasvõi Mariupolit. Borodjankas tulevad paratamatult sellised mõtted – sa mõistad, et Mariupol võrdub sadade Borodjankadega.

„Banksyt ka,” vastan müüjale.

Mu sõidu peamine eesmärk on siiski mõista, mismoodi Borodjankas, Irpinis ja Butšas elatakse, kuidas need linnad on muutunud ja mis seal nüüd toimub. 

Minu selja taga järjekorras seisev naine võtab jutu üles. Ütleb, et on grafiti üle rõõmus, see tõmbab Borodjankale tähelepanu. Sest kohati tundub, et kõik on nende linna unustanud ja peatänav jääbki varemetesse.

Siis kaldub naise jutt ajale, mil Borodjanka oli okupeeritud. Mul soovitatakse minna viissada meetrit edasi ja vaadata üht eramaja. Õigemini seda, mis sellest alles on. Sest venelased tulistasid maja pihta tankist.

Naine ütleb, et tema ei kartnud kõige rohkem mitte lennuväge, vaid seda, et maja, kus tema end peitis, tabab tankimürsk ning ta mattub elusalt keldrisse rusude alla. Ainuüksi ühes kortermajas hukkus varingus nelikümmend inimest. Tanki kartis ta just seetõttu, et lennukipommid kukkusid, kuhu juhtus ja sihitult, tankistid aga võisid näha, et majas on inimesed, ja tulistada selle pihta niisama lõbu pärast. Üsna imelik on tõdeda, et sellised jutud ei paista sulle imelikena. Sa tead vägagi hästi, millest inimene räägib, ja endamisi nõustud temaga.

Keegi järjekorrasolijaist haarab sõnajärje ja räägib oma loo. On näha, et inimesed tahavad end tühjaks rääkida ja tundeid välja lasta, keegi ei jaksa sõda endas hoida. Jätan järjekorra asju arutama ja möödunut meenutama ning lähen tagasi Borodjanka peatänavale.

On näha, et inimesed tahavad end tühjaks rääkida ja tundeid välja lasta, keegi ei jaksa sõda endas hoida.

Ilm on veel sandimaks läinud, sadu tugevnenud. Veetnud veerand tundi kohvikus kohalike seltsis, hakkan isegi tahtmatult võõraid märkama. Silma jääb väike rühm inimesi, kes liiguvad kuidagi väga sihikindlalt. „Küllap otsivad Banksy grafitit,” mõtlen ma kohe ning haagin oletuse kontrollimiseks neile sappa. Kümmekonna minuti pärast on Banksy grafiti leitud.

Rühm otsib huvitavamat rakurssi ja pildistab grafitit usinalt. Minu pilku köidab aga avatud trepikoda. Mõni minut hiljem seisan purustatud ja põlenud maja viiendal korrusel ning mõistan, et siia ei tule inimesed enam kunagi tagasi – talvel saab hoone pöördumatuid niiskuskahjustusi.

Ümberringi vedelevad kunagise rahuliku elu artefaktid: fotod, aukirjad, diplomid. Kui palju hävitatud elusid! Kui paljudelt inimestelt võtsid venelased kõik hetkega ära! Borodjanka peatänav on venelaste kujuteldamatu ebainimlikkuse sõnatu tunnistaja, mis näitab nende tõelist palet. Mina ei unusta seda palet mitte kunagi. Nagu ka kõik Borodjanka inimesed, nagu kõik ukrainlased.