“… aga süüa ei too keegi.”

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Istusin kord ja mõtisklesin selle üle, kuidas välismaal asunud ukrainlased sõja puhkemist moraalselt ja psühholoogiliselt üle elasid. Nii need, kes juba ammu võõrsile siirdunud, kui ka need, kes sõja eelõhtul talvepuhkusele sõitsid.

Mulle tundub, et minul oli kodumaal, oma kodulinnas kergem sõda vastu võtta. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin võõrsil muretsenud Ukrainasse jäänud sugulaste ja sõprade pärast. Aga kontekstis viibides saad aidata ja teha kõik võimaliku oma lähedaste turvatunde tagamiseks. Sedasi võid oma psühholoogilist koormat natukenegi kergemaks saada.

Mu oletus leidis kinnitust, kui kohtasin Irat. Ira elab juba ammu Tšehhis ning viibis sõja puhkedes Prahas. Täielik teadmatus, mida teha ja kuhu joosta, kuidas aidata – niimoodi kirjeldab Ira esimese sõjapäeva hommikut.

Selliseid ukrainlasi on väga palju, kes elavad ammu Euroopas ja kuulsid sõjast, olles kodunt kaugel. Aga Ira käitumine näitab, et vahet pole, kui ammu ja kui kaugele sa oled ära kolinud – kes on ukrainlaseks sündinud, jääb igavesti ukrainlaseks. Ira ütleb, et ei saa käed rüpes istuda, kui hullunud totalitaarriik päästab sõja valla, kui tankid püüavad tungida Harkivisse nagu 1968. aastal Prahasse. Venemaa on alati tahtnud anastada ja impeeriumi piire laiendada. Sedaviisi toimib tema teadvus, tunnistame me seda või mitte.

Kui Ira nägi, kui kaootiliselt töötab Prahas ukrainlaste jaoks loodud humanitaarabikeskus, haaras ta juhtimisohjad enda kätte. Mis mind tõeliselt vaimustas – tal jätkus ka kõige rängematel sõjategevuse hetkedel julgust viia humanitaarabi Harkivisse ja Harkivi oblastisse.

Võib-olla tasub seletada, kui ohtlik ettevõtmine see oli. Noil päevil ütlesid ka kõige hulljulgemad inimesed, keda ma tean, et nad ei sõida sinna, sest tahavad elada. Need olid inimesed, kes käisid suurtüki- ja raketituld trotsides linna põhjaosas. Inimesed, kes olid näinud põrgut omaenda silmaga, tulnud välja kujuteldamatult karmidest olukordadest. Nemad keeldusid sõitmast, kuid habras Praha tüdruk, kes on hingelt harkivlanna, leidis, et tema peab sellisel juhul ilmtingimata sõitma.

Selles on oma loogika, sest kui isegi kõige hulljulgemad ei julge sinna sõita, siis ei sõida keegi. Aga meie, ukrainlased, hindame üksteise elu ja meie jaoks – nagu see sõda on näidanud – ei ole midagi võimatut.

Ira tegi Harkivisse ja Harkivi oblastisse kaks sõitu. Esimene kord aprilli lõpus. Prahast Harkivisse jõudmiseks kulus tookord 30 tundi, arusaadavalt liiguti enamasti sõjaväelaste juhendamisel. Sireenid ja plahvatused Irat ei heidutanud, ta oli seda juba kogenud 2014. aastal Donetskis elades. Võib-olla see oligi üks tegur, mille ajel ta otsustas sõita Harkivisse ja oblastisse.

Kõik kolm ööd, mis Ira Harkivis veetis, istus ta keldris, mis oli tollal kõige ohutum koht linnas. Kõige valusam oli Ira jaoks see, mida ta nägi Kõivska metroojaamas: lapsed magasid perroonidel, inimesed elasid telkides või magasid niisama põrandal. Kusjuures seal on vastik tuuletõmbus ja väga niiske.

Tolsamal päeval vabastas Ukraina kaitsevägi Ruska Lozova küla, mistõttu otsustas Ira okupatsioonis olnud inimestele appi minna. Ira ulatas abikäe inimestele, kes olid okupatsioonist vabanemise järel teinud läbi filtratsiooniprotseduurid ja tahtsid lahkuda kuhugi turvalisemasse paika. Iral õnnestus päästa 20 inimest.

Nad olid olnud okupatsiooni all kaks ja pool kuud. Neil polnud vett, toitu ega gaasi. Peaaegu kogu aja olid need inimesed istunud keldrites, mis varisesid sisse ning inimesed kaevusid omal jõul varingutest välja. Nende juurde tulid Vene sõdurid, kes võtsid ära viimase toidu.

Võimatu on kirjeldada nende inimeste pilku, kes pääsevad üle pika aja duši alla. Ira jaoks oli see raske läbielamine. Üks asi on see, kui sa kuuled lugusid või loed sellistest asjadest, kuid seda oma silmaga näha on midagi hoopis muud. Ira aitas kõigil inimestel, keda tal õnnestus Ruska Lozovast ära tuua, Tšehhi kolida.

Teist korda sõitis Ira Harkivisse mai lõpus nädalaks ajaks. Tema eesmärgiks oli toimetada humanitaarabi sinna, kuhu seda peaaegu ei viidud – Harkivi oblastisse. Ettevõtmist julgestasid kaitseväelased, kes saatsid Ira humanitaarmissiooni Harkivi oblastis. Neil õnnestus käia kokku kümnes külas. Need olid just äsja pääsenud okupatsioonist ning nägid välja nii, nagu oleks seal toimunud maavärin või tuulispask üle käinud. Polnud enam maju ega tänavaid, ainult miiniväljad, kuhu ei tohtinud astuda. Igal pool kaitseväelased, palju hukkunuid ja teadmata kadunuid, üksikud ellujäänud.

Muidugi õnnestus mõnel okupeeritud alalt ka lahkuda, kuid enamik jäi küladesse paigale ning inimesed elasid otse tänaval või said naabrite juurde ulualla. Loomulikult rõõmustasid inimesed igasuguse abi üle, sest külades nii öeldigi: „Meie juurde ei juleta tulla, meie juures käiakse ainult reportaaže tegemas ja mitte keegi ei too süüa.“ Ira pidas enda südameasjaks jõuda just nendesse küladesse, kuhu ei julgetud abi toimetada.

Ehkki kõik kartsid minna Harkivi oblastisse, koges Ira kõige hirmsamaid hetki Harkivis endas. Nii kui ta linna naasis, puhkes väga intensiivne tulerünnak. Tolle maja, kus Ira asus, katuselt lendasid tükid alla. Kuid Iral oli tarvis viia humanitaarabi laost linna põhjaossa humanitaarkeskusse ning ta otsustas tulistamisest hoolimata sõita. Koos autojuhiga kihutasid nad mürsuplahvatuste saatel mööda üht peatänavat – selleks, et inimesed saaksid järgmisel päeval oodatud humanitaarabi kätte.

Kui Ira sihtkohta jõudis, oli kõik sealkandis suitsu mattunud, elektripostid pikali kukkunud, igal pool ripnesid katkised juhtmed. Sel hetkel tormas humanitaarkeskusest välja kiivri ja kuulivestiga neiu ning karjus Irale ja autojuhile, et nad ruttu varjuksid. Hetk pärast seda, kui Ira ja autojuht varjendisse jõudsid, tabas kõrvalhoonet pomm, tappes hinnanguliselt 20 inimest. See vahejuhtum jagas Ira elu kaheks – enne ja pärast –, ent sellegipoolest ei kavatse ta humanitaarsõitudest Harkivisse loobuda.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!