Esimene kiri “Vapilõvi” lugejale

Tänu jumalale. Toolid raamatupoes on inimesi täis. 

Veel hetk tagasi tundus, et ei tule piisavalt inimesi.

On "Vapilõvi" raamatu esitlus. See on minu kirjutatud raamat Kersti Kaljulaidi elust riigipeana. 

Laval minu kõrval istub ajakirjanik Vilja Kiisler. 

Vedas, et istub, sest ma kartsin, et ta ei tee selliseid vestlusüritusi.

Hetk enne algust tuleb keegi minu juurde ja küsib: “Miks ikkagi Apollo raamatupoes? See on ju Linnamäe oma?” 

Raamatu autorina, kes praegu lampide valguses istub, ei ole mulle ausalt öelda eriti oluline see, kelle oma see pood on, kus me praegu istume. Ma tahan lihtsalt leida kedagi, kes tahab koostööd teha. 

"Tead, nad jätsid mulje, et neile meeldib mu raamat," ütlen, sest oma üllatuseks avastasime, et teised poed peale Apollo ei tormanudki meie raamatule esitlusaega pakkuma. Ühest konkureerivast poest saime vastuse päevi hiljem. See oli küll jaatav, kuid Apollol oli vastamiseks läinud aega vaid 15 minutit. 

Alustame Viljaga vestlust. Sellest sünnib see tunnine saade. Vilja küsib, kas ma ei räägi mitte liiga palju ja liiga avatult Kersti kehvast iseloomust. Ja et kas president üldse on oluline inimene. Kas ma ikka maksin ise kõik arved? 

Viis aastat tööd saab siin raamatupoes joone alla. Võib-olla umbes viiel korral olin kindel, et ma ei kirjuta seda raamatut kunagi valmis. Oli hetk, kus kirjutamine sai mõnusa hoo sisse, kuid kaks päeva hiljem jäin Covidisse. Delta-variant. 

See lõi kaardid pooleteiseks kuuks segi, muud tööülesanded tulid peale ning raamat jäi unarusse. Peamine jama sellise pausiga on, et kogu raamatu süsteem läheb meelest ära. Märkmed ununevad, intervjuude üleskirjutused tuleb kõik uuesti üle vaadata.

Ometi läks sel kevadel lõpuks kõik käima, kui olin teinud otsuse hakata raamatut vaikselt ka tasulise järjejutuna avaldama. Nagu keegi oleks dikteerima hakanud. 

Kirjutada kellestki teisest ... on raske. Samal ajal ehitada Levilat. See on veel raskem. 

Siin mõned vestluskatked läbi aegade:

"Mina olen Daniel Vaarik. Levilast."

"Daniel Levi-Viinalass?"

"Põhimõtteliselt sama, aga natuke vanem. Ja ma ei laula. Ma ei oskagi laulda."

"Mida sa siis teed?"

"Kirjutan raamatu Kersti Kaljulaidist."

"Sellest lõhestajast?"

"Lõhestamise asjast ma kirjutan ka."

"Aga miks ikkagi temast raamatut kirjutada?"

"Sest minu meelest ei ole poliitikutest ausaid elulugusid."

"Ja sinu oma on ... aus?"

"Selle poolest on see aus, et ma pole variautor. Ja ma olen ise üks raamatu tegelastest. Kui ma midagi väidan, siis sa näed, et see olen mina, mina vastutan … Ja mind ei saa sundida midagi muutma. Ahjaa, ma salvestasin kõike, isegi salaja vahepeal."

"Mida Kersti ise arvas?"

"Ta ütles mulle ühe peatüki kohta: see nüüd küll ei ilmu!"

"Miks?"

"Loe, siis saad teada ..."

Ja nii edasi.

Kuid isegi kui seda raamatut oli raske kirjutada, loodan ma, et seda on kerge lugeda. 

Minu jaoks ei konkureeri “Vapilõvi” ilmtingimata teiste raamatutega, vaid ta heidab kinda filmidele ja seriaalidele. Kerguse ja sõnade abil loodud pildikeelega. Ning neile, kes audiot kuulavad, ka Janek Murdi muusikaga.

Kas see on õnnestunud, saad öelda sina, hea lugeja. Mina olen selles mõttes mittekeegi. 

On palju inimesi, keda tänada. Nende seas ka Kersti ise, kes on üle sellest, et raamat ei joonista temast klantspilti, ning jagas raamatu postitust ka oma lehel.  

Ja nüüd peaks turundama. Eile viisin raamatuid toimetustesse. Oidsalu pidi ka tegelikult arvustuse kirjutama. 

Ma tean, et see tekst siin ei suuda turunduse mõttes võistelda Mihkel Raua ja Epp Kärsini vestlustega paarisuhte vigadest (juhuslikult ilmus “Vapilõviga” samal ajal ka Raua uus raamat), kuid kui tõesti midagi pikantset tahta, siis ükskord ma tõmbasin … ah, unustage ära, see raamat pole minust.

Parim turundus on ilmselt see, kui sulle raamat meeldib ja sa ütled seda oma sõpradele.

Aitäh, et oled lugeja, aitäh, et oled tellija, aitäh, et lähed lähimasse poodi ja küsid “Vapilõvi”!

Järgmise kirjani,

Daniel