Eesti koroona vastu. Nemad loovad meie sõnumeid.

Coca-Cola purgid on igal pool. Terviseameti sööginurgas. Nende väikeses kommunikatsiooniruumis. Ühes kabinetis on terve riiul neid tihedalt täis ja koristajast möödudes näen ühte poolikut purki isegi tema prügikastis. Kui ma küsin tänase õhtu staabiülemalt Ester Öpikult, tunnistab ta, et pole kümme aastat Coca-Colat joonud, kuid nüüd enam ilma ei saa. Terviseameti pressiesindaja ütleb hiljem, et tal läheb päevas vähemalt kolm purki − pluss kohvi. Nende päevad on pikad. Nad on magamata, nädalate kaupa magavad mõned neist vaid viis tundi, et hommikul taas alustada. Mitte ainult siin. Kui ma kohtun kogenud kriisispetsialistiga Viola Murdiga siseministeeriumist, siis vabandab ta end mitu korda, et päeval kell kolm jutu sisse pausid tekivad või mõttelõng korraks katkeb. Nad on väsinud, kurnatud ja mõtlikud. "Ma näen läbipõlemise märke," ütleb Terviseameti pressijuht Simmo Saar, "ka enda puhul." Pidev stress, muutuvad olud, puhkamise võimatus ja lakkamatu surve toovad kaasa närvilisuse, rahutuse ja selle, mis on igas kommunikatsioonitiimis alati kõige ohtlikum − ärritusest sündivad konfliktid. Kuid kõik ütlevad, et see on alles algus.

"Meie jaoks on see kestnud kaks kuud," ütleb Ester Öpik, "ja vähemalt kaks kuud läheb veel." Keegi ei tea, kaua koroonaviirus veel häirival moel levib, ent keegi ei tea ka seda, mis saab pärast. Kui majandus on põhjas, töötute arv üle kriitilise piiri, rahvusvaheline olukord ettearvamatu − nii mitmedki ütlevad, et siis alles tõeline kriis algab. "Kõige hullem on alles ees, aga keegi ei tea, mis täpselt," rõhutab mitu korda Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald. "Ma ei karda, kuidas me selle kommunikeerimisega hakkama saame. Ma kardan seda, mida tuleb kommunikeerima hakata."

Sest kuigi see on tänasel päeval ennustamatu − ja juba see tekitab ühiskonnas hirmu −, siis võime olla kindlad, et tulevik on väga ränk. Jah, muidugi on kriise olnud varemgi ja mingil moel on nad kõik alati sarnased, kuid ka kõige kogenumad tunnistavad, et säärast kriisi ei ole nad mitte kunagi näinud. Nii ulatuslik. Nii globaalne. Nii haruline. Nii ennustamatu. Ja niivõrd palju seotud sõnumitega. "Niivõrd see viirus ei vääri eriolukorda," ütleb mulle Öpik, "kuivõrd kriisi põhjuseks on globaalne ärevus."

Rohkem kui üks kord nende intervjuude jooksul kuulen ma diagnoosi: kogu selle kriisi ei ole põhjustanud meditsiiniline viirus, vaid kommunikatsiooniviirus. See ei tähenda, et koroona oleks ohutu ning me ei peaks ennast selle eest kaitsma. Aga see tähendab, et me elame ajastul, mil kriise ei põhjusta ainult katastroofid, vaid rohkem kui kunagi varem see, kuidas me neid mõistame ja nendest räägime. Küsimus ei ole enam ainult ohus. Küsimus on ka hirmus.

Kas oht või hirm?

Esimesed märgid koroonaviiruse ohtlikkusest hakkasid jõudma Eestisse jaanuari alguses. Selle kommunikatsiooniga hakkas tegelema Terviseamet, sest mõned aastad tagasi viidi kriisikommunikatsioon ministeeriumite alt minema ja anti ametite kätte. Koroona puhul tähendab see − väikeses mõnekümneruutmeetrises kabinetis töötavale kolmele inimesele, kes ei ole varem pidanud kunagi kokku puutuma mastaapse kriisiga. Igapäevaselt peavad nad tegelema põhimõtteliselt kõigega, mis Eesti inimesele tema tervise juures muret teeb. Mürgitused. Vaktsiinid. Nakkushaigused. Kemikaalid. Ohtlikud tooted. Need pole madala temperatuuriga teemad, sest kui inimesed tajuvad ohtu oma tervisele, ei piisa enam ainult informatsioonist, vaid on vaja juhtida ka emotsioone. Eriti tänapäeval.

"Ühiskonna valulävi on kindlasti läinud palju madalamaks," ütleb Viola Murd. "Tänane inimene ei lepi, et kriisi ei saa ära hoida, vaid kriisi saab ainult leevendada," lisab Kirsti Ruul, Tallinna kommunikatsioonijuht ning pikaajaline kriisikommunikatsiooni spetsialist, "tänane inimene tahab täielikku puhtust." See muutus on toimunud kiiresti, veel kolmkümmend aastat tagasi oleks koroona möödunud meist ilmselt erilise paanikata ning ERRi uudistejuht Anvar Samost tuletab meelde, kuidas kümmekond aastat tagasi talusime võrdlemisi kiretult, kuidas seagripp tappis üle paarikümne inimese (sh vähemalt ühe lapse) ja kümmekond aastat tagasi haigestus grippi üle 100 000 inimese. Nüüd see enam nii ei ole. Sest esiteks on see haigus ohtlikum kui gripp ja tapvam kui seagripp. Mõned võrdlevad seda isegi viimase katkupandeemiaga sada aastat tagasi.

Ent teiseks loeme me Eestis nakatunuid ning maailmas surnuid ükshaaval. Lugerid veebiportaalides kerivad ja ühel kohtumisel telekat vaadates talume valitsuse pressikonverentsi ainult selle nimel, et lõpuks saada teada eelmise päeva nakatanute arv (sel korral üheksa). Midagi on väga teistmoodi kui varem. "Meditsiin on saanud inimõiguseks ning me eeldame, et kõik minu tervisemured lahendab riik," ütleb Praxise juht Tarmo Jüristo. Ta ei näe seda infoühiskonna probleemina, me oleme lihtsalt jõudnud heaoluühiskonda, kus meditsiin on efektiivsem kui kunagi varem ning meid on hällitatud illusioonis, et peaaegu kõik haigused on ravitavad, eriti aga nakkushaigused. Ja − me usume, et iga elu on väärtuslikum kui kunagi varem.

Ühel öösel saadab Jüristo mulle lingi sellele, kuidas kunagi elati üle katkuepideemiaid, mille käigus juhiti viiruse mõrvarlikkust, nõnda et see tappis küll viiendiku, ent jättis elama neli viiendikku. Tänapäeval on see võimatu. "See ei ole enam tehtav, et me laseme osadel inimestel lihtsalt niisama surra," ütleb Jüristo. "Me tahamegi, et kriise oleks harva ja inimesed tunneksid end turvaliselt," lausub Murd, "kuid siis mõjub iga kriis šokeerivamana." Eriti kui uudiskünnise lävi on läinud tunduvalt madalamale ning meile serveeritakse olulise ohuna ka asju, mis varem ei väärinud tähelepanugi, nagu ütleb Uku Arold, infokonfliktide õppejõud. 90ndate alguses kirjutati toimetustes mõrvadest parimal juhul siis, kui tapeti kolm korraga − nüüd käib Õhtuleht läbi peaaegu kõik kohad, kus keegi on autoõnnetuses oma elu jätnud. Varem oli surm normaalsus, nüüd on see erand.

Inimesed ei ole enam valmis. Või nad ei oska reageerida ja loodavad, et riik lahendaks kriisi nende eest. Nad ärrituvad kergemini. Satuvad paanikasse. On hirmul. Need ei ole vähetähtsad tunded ning nende naeruvääristamine ei vii meid edasi. Hirmu nimetamine paanikaks, teravdatud ohutunde tajujate kutsumine hüsteerikuteks või valitsuse pressikonverentsil Gorbatšovi anekdootidest rääkimine ei aita. "Aga äkki on hirm kasulik?" küsib Eesti Ekspressi kultuuritoimetaja Siim Nestor, kes on sotsiaalmeedias koroona teemadel pidevalt sõna võtnud. "Äkki aitaks hirm kiiremini maailmal selle jamaga toime tulla?" Seega: mitte rahustada, mitte ilustada, vaid karta? Nestor teab mitut inimest, kes läksid vähemalt nädal enne eriolukorda vabatahtlikult karantiini või ostsid kriisivarud valmis. "Nad tegid seda kõike välismaalt tuleva info põhjal," ütleb ta. Sest kodune info oli liiga rahustav.

"Meil on olnud kriisi algusest avalikus ruumis väga palju puhtalt meditsiinilist perspektiivi," ütleb Hannes Krause Nõmme peaaegu inimtühjas sõõrikukohvikus, "oleks ilmselt pidanud rohkem kohe algul tegelema inimeste turvatundega." Ta ise hakkas signaale lähenevast aimama juba veebruaris, kuid vahetult enne eriolukorra kehtestamist õnnestus tal viimaste hulgas veel ohutult ära käia planeeritud puhkusel. Kui Krause sealt tagasi jõudis, kõndis ta lennujaamas ka termokaamerate eest läbi. "Olin kuulnud, et meditsiinilises vaates on nad mõttetud," ütleb Krause, "aga mulle mõjusid nad seal lennujaamas sellest hoolimata julgustavalt." Täna korraldab ta Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni juhina kogu valitsuse kommunikatsioonikeskuse igapäevast tööd (meditsiinilist aspektist kõneleb endiselt Terviseamet) ja väga paljud keskusest tulevatest sõnumitest lähtuvad ainult ühest − kuidas tegeleda inimeste hirmudega.

Sest ka moodsas ühiskonnas peame me mõistma, kust hirmud tulevad ja kuidas nendega rääkida. Ühel pühapäeval kuulen inimesest, kes on abikaasaga koroonasse nakatanud ning neid ei lasta enam külapoodi, näidatakse akna pealt, et nad minema sõidaksid − neid kardetakse, nad lõigatakse ära. Kas see on koroonahaigetele kellukeste külgeriputamine? Või mõistlik kartus, et nad nakatavad kogu küla?

Paljud nimetavad koroonaviiruse kommunikatsiooni õppuseks − see on meie hetk õppida, kuidas tulla toime mitte pidurdamatult ja kõiki tapva ohuga (sest seda koroona ei ole), vaid kuidas toime tulla hirmudega, sest just need on need, mis sunnivad meid sulgema piire, tooma maa peale lennukeid ja tühjendama kinosaale. "Praegu on osad meie abinõud suunatud ohu vastu," ütleb Murd, "kuid suur osa abinõusid on suunatud hoopis hirmu vastu."

Selles pole midagi ebatavalist. "Kui inimesed tajuvad, et on kriis, siis ongi kriis," ütleb Arold. Ent ka tema ei ole kunagi säärast kriisi näinud, kuid oma väite tõestuseks ei otsi ta meditsiinilisi näiteid, vaid võtab lahti Google Trendsi ja näitab, kuivõrd dramaatiliselt teistsugune on olnud koroona meediakajastused võrreldes kümne aasta taguste epideemiatega. Hüpe on mäekõrgune. Kogu maailm on sügavas mures. Ent muredega ei tegele arstid. Nemad tegelevad ohtudega. Hirmudega tegelevad ühed teised inimesed.

Lumepall veereb

Terviseameti kommunikatsiooniosakonna jaoks algas kriis teisipäeval, 14. jaanuaril. "Kriis on minu jaoks olukord, mis rikub mu päevaplaanid," ütleb Saar. Sel päeval see juhtus. Enam ei olnud võimalik arvestada planeerituga, vaid päringud, koosolekud ja reaktsioonid muutsid igapäevast korda. Nende esmane sõnum puudutas Wuhanisse reisimist, mitte enamat. Seejärel hakati võtma nende käest juba pikemaid kommentaare, Terviseamet soovitas reisimistest teatud kohtadesse hoiduda, ent laias laastus oli kõik Saare sõnul kontrolli all. Kaks nädalat hiljem hakkas see kaduma. Viirus jõudis Euroopasse ning 30. jaanuaril tegi Terviseamet esimese pressibriifi.

Mitmed ütlevad mulle, et Terviseamet reageeris liiga hilja. "Minu jaoks läksid lambid põlema 25. jaanuari paiku, kui Hiina lasi ehitada hiiglaslikud haiglad," ütleb Raul Rebane. Ta on Hiinas käinud ja teab, et seal ei käituta nõnda "lihtsalt igaks juhuks". Midagi pidi väga-väga valesti olema. "Eesti baashinnang oli vale," ütleb ta telefoni teel oma kodust (nad kuuluvad abikaasaga riskirühma ega käi väljas), "ja seetõttu ei tuntud kriisi ära." Selle tulemusel kuulis ka tema "kümneid kordi" lugusid näiteks sellest, et gripp on ohtlikum ning kui ta väitis, et see on müüt, nimetati teda "paaniliseks kahtlustajaks". Kuid peagi ei olnud Rebane enam ainuke.

Veebruari lõpus oli huvi juba suur, Simmo Saar sai iga päev kella kümneks hommikul kuus-seitse intervjuusoovi ning kui Itaalias toimus viiruse plahvatuslik levik, hakati esmakordselt rääkima Eestisse tuleku võimalikkusest. Miks seda varem ei tehtud? Miks kommunikatsioon viibis ja hirmudel lasti tekkida? Saar meenutab poolteist kuud tagasi antud soovitusi ja kuidas need tänasel päeval tunduvad lahjad, ent kuidas "omal ajal" said nad nende eest sõimata, sest need olevat liiga ranged. Ta viitab Terviseameti olulisusele ühiskonnas ja sellele, kuivõrd vähe ressursse on siia sellega võrreldes kommunikatsiooni jaoks antud.

Ent üpris pea lausub ta, et koroona on kommunikatsiooniviirus. "See viirus ei peegelda meditsiinilist katastroofi, vaid tänapäeva infoühiskonda," ütleb Saar. Kui internet leiutati, oli temagi sellest vaimustatud, ta leidis oma '98 aasta Chrysleri kabrioleti taastamise jaoks kerge vaevaga nõu või vajaliku tihvti, ent üpris pea hakkas talle tunduma, et internet ei tooda ainult tarkust, vaid ka hirmu. "Koroona on lumepallihirm, mis rullib ennast lahti internetis," ütleb Saar, "ja sellest irdumine on võimatu − me oleme kõik sellega seotud."

Esimene suurem lumepall veeres tema ukse ette siis, kui Eestis leiti esimene nakatanu. Teine ja veel suurem siis, kui suleti Kristiine kool. Siis tulid päevad, mil tal ei olnud võimalik panna telefoni käest ning kui ta selle lõpuks pani, ei suutnud ta kõigile tagasi helistada, sest kõnede rohkus oli pühkinud varasemad numbrid registrist. Eriti aktiivselt võtsid ühendust maakonnalehed, kes tahtsid teada: mis saab minu kodukohast? Nii mõnedki ajakirjanikud ütlevad, et just neil esimestel päevadel jäid nad vajaliku infota ja ilmselt tajuti seda mitte ainult Terviseametis, vaid veel ühes kohas, millest tänaseks on saanud kogu koroonaviiruse kommunikatsiooni keskpunkt − Riigikantselei. Ka Riigikantseleil ei ole kommunikatsooniinimesi just liiga palju, kuid neil oli õnneks midagi veel. Reserv.

Kommunikatsiooni mobiliseerumine

Kommunikatsiooniinimeste reserv moodustati mõned aastad tagasi. See on nimekiri umbes sajast inimesest, nad on nii ametkondadest ja ministeeriumitest kui ka erasektorist, kes ei tööta igapäevaselt Riigikantselei jaoks, kuid kes on avaldanud oma valmisolekut riigile raskes olukorras appi tulla. "Selle reservi juures on kõige olulisem, aga ka raskem osa see, et riigile oma oskustega appi tulles peavad inimesed saama jätkata ka oma igapäevatöid, mis tähendab, et ühtegi inimest ei saa kutsuda nädalateks" ütleb Krause.

Esimene kord oli ID-kaardi kriisi ajal, kui tuldi kokku ilma suurema formaalse asjaajamiseta. Nüüd oli järgmine. Kümne päeva jooksul käis Terviseameti kommunikatsioonis abiks 45 (!) inimest, kes tegid kokku rohkem kui 800 töötundi (Terviseameti inimesed on töötundidele mõtlemise juba ammu lõpetanud). Voldikute trükk, sotsiaalmeedia postitused, monitooring, loetleb Saar nende ülesandeid. See on hädavajalik, kuigi mitte võib-olla parim lahendus. "Kommunikatsioonis loeb tiimiliikmete omavaheline klapp," ütleb Kristi Ruul. Tema oli üks neist, kes märtsi alguses hakkas vabadel päevadel käima Terviseametis abiks (mind viib ta sinna pärast oma tavalise tööpäeva lõppu, sõidutades vahepeal ka lapse koju).

Päeva või paari jooksul säärast klappi ei teki, on vaja vähemalt nädalat, et suhtlus hakkaks jooksma ja meeskonna liikmete vahel tekiks tööjaotus ja sellises olukorras vajalik rutiin. Küsimus ei ole siin heas inimlikus läbisaamises, vaid selles, milline on lõpuks sõnumite kvaliteet. Kriisisituatsioonis on paratamatu, et sa paned kokku inimesed, kes võib-olla näevad teineteist esimest korda. Riigikantselei on selliseks olukorraks valmistunud. Ta on oma reservile korraldanud õppuseid ja üks neist toimus eelmisel suvel.

Inimesed kutsuti hommikul majja, uksed lukustati ning keegi ei pääsenud enne õhtut välja. Töötama asuti rühmades ning kõik pidid tegelema pealtnäha lihtsa ülesandega: kuidas rääkida ühiskonnale metsapõlengust Lõuna-Eestis. Siis lisati, et tuli levib kiirelt. Siis − et Tapal juhtus NATO vägedega õnnestus. Siis − tulekahju läheneb Vene piirile. Toimub plahvatus, keegi ei tea, kus ja mis plahvatas. Venemaa alustab väärsõnumitega kampaaniat. Tulekahju ületab piiri. Venemaa pakub Eestile abi: nad tulevad sõjaväega tuld kustutama. Eesti ja Vene meedia on täis erinevat informatsiooni. Ootamatult puhkeb veel ka epideemia, aga haiglate voodikohad on otsas, ja ei ole ka kindel, kas see on tõepoolest epideemia või ainult kuuldus sellest. Ja selle kõige juures on sul veel segajad ja vastasmängijad.

"Mul oli särk märg," ütleb üks õppusel osalenu. Umbes 60l inimesel, kes sellesse ruumi olid pressitud, ei olnud aega. Sa pidid tegema kiireid otsuseid, reageerima, mõtlema ette, sest "nagu males, nii ka elus võidab see, kes näeb ohtu kaugemalt," nagu ütleb Raul Rebane. Aga kriisi puhul sa ei saa alati ette mõelda. Juhtub ootamatusi, asjad paisuvad, muutuvad haldamatuks ning sa pead sündmused seadma tähtsuse järjekorda, sest kõigega lihtsalt ei jõua tegeleda. Ja nüüd lähevad asjad keeruliseks ka moraalsest vaatenurgast. Mille alusel sa reastad? Miks jätad sa mõned olulised aspektid järjekorras tahapoole? Kes andis sulle volitused otsustada, mis sõnum või sündmus on inimestele olulisem kui teine?

Üks inimene, kes sellel õppusel osales, tunneb nüüdses kommunikatsioonis ära mitmeid asju, mida ta tookord nägi. Inimesed olid hästi valmistunud. Struktuurid olid valmis. Hannes Krause kirjeldab mitu korda, kuidas kommunikatsiooniinimesed igalt poolt oma abi pakuvad ning põhitöö kõrvalt riigile appi on tulnud. Suhtekorraldajad pankadest, ametitest ja ettevõtetest võtavad endale vabatahtlikult selle aja ning proovivad aidata. "Ja me ei ütle neile ette, kuidas nad peavad oma tööd tegema," ütleb Krause, "me saame neilt väga palju ka sisulisi sisendeid." Koroona on mobiliseerinud kommunikatsiooniinimesed (ja ka teised) üle kogu riigi, nad annavad sõnumite seadmisel oma parima ning selle viiruse puhul oli antud isegi natuke ettevalmistusaega. Ja ometi tekkis ühiskonnas hirm − ning isegi paanika.

Tunded

Märtsi teisel nädalal hakkas Terviseamet oma kommunikatsioonimeeskonda juurde kutsuma inimesi, kes saavad töötada pikemalt ja mitu kuud puhkepausideta töötanud inimesi asendama hakata. Kuid siis tuli neljapäeval hädaolukord. Ja siis reedel eriolukord ning sellest ajast peale on kogu eriolukorra kommunikatsioon Riigikantselei alla viidud. Võib-olla oleks tulnud midagi veel, sest Jüri Ratas soovis teha avalduse ka laupäevases Aktuaalses Kaameras või ETVs laiemalt, ent kuna ei suudetud täpsustada, miks ja millise sõnumiga, otsustas ERR sellest keelduda. "Peaministri nägemine uuesti ekraanil oleks põhjustanud asjatut paanikat," ütleb Aktuaalse Kaamera juht Liisu Lass.

Paanika vältimine on neile oluline. Ühel päeval tuli toimetusele vihje, et sularahaautomaatide taga on järjekorrad ning nad otsustasid sellest lugu mitte teha − oleks puhkenud mõttetu paanika. Ent ERR otsustas ka Ratase reedest eriolukorra väljakuulutanud pöördumist mitte ETV tele-eetrisse panna. "Selle eest oleme saanud palju vastu päid," tunnistab Samost. Aga kuna eelnevalt infot ei tulnud, millest täpselt räägitakse, ei tundunud see oluline. Ent võib-olla ei tundunud see oluline ka seetõttu, et ajakirjanikud ise ei näinud pikka aega ohtu. Osaliselt oli see ametliku kommunikatsiooni tulemus. Veel 4. märtsil käisid Terviseameti inimesed Ekspress Meedias ning ütlesid, et mitte midagi dramaatilist ei juhtu, probleemi ei ole.

Kuid osaliselt on koroonaviiruse esialgne kommunikatsioon sõltunud ka ajakirjanike maailmavaatest. Mitte asjatundlikkusest, suutlikkusest allikatega tööd teha või muust säärasest, vaid küsimusest: mida nad usuvad. 6. märtsil säutsus Liisu Lass, et "eelmise gripihooaja ühel tipphetkel haigestus nädalaga Eestis grippi üle 200 inimese. Ei mäleta, et neid kõiki oleks ükshaaval üles loetud." Anvar Samost jagas uudiste levides viiteid artiklitele, kus räägiti hüsteeriast ja hirmude ülevõimendamisest.

Ühe toimetuse töötaja kirjutab mulle 11. märtsil ning ütleb, et "ajakirjanikel on üsna kõrini. Paar sõna [hommikuste koosolekutel] ilmunud lugude kohta, siis nenditakse, et eks päeva peale vaata." Eesti üks silmapaistvamaid ajakirjanikke Tarmo Vahter ei kirjutanud koroonast veel kuu aega tagasi ühtegi artiklit − ja nüüd teeb ta neid nädalas viis. See, mis vahepeal muutus, oli ühelt poolt muidugi viiruse nakkuslik ja epideemiline levik. Ka Samost, kes samuti nimetab käimasolevat suuresti kommunikatsiooniviiruseks, ütleb, et Itaalia mudel antud konstruktsiooni ei sobi: sajad inimesed ei surnud halbade sõnumite, vaid tapva viiruse tõttu. Koroona levib kiiremini ja tapab rohkem kui gripp ning tema vastu ei ole rohtu ega vaktsiini. See viirus ongi teema, ta ei ole laest võetud pseudolugu.

Ent teiselt poolt juhtus vahepeal midagi ka poliitikute, ametnike, kogu ühiskonna − ja ka ajakirjanike − ohutundega. Ühel hetkel ei olnud koroona mitte ainult Eestis, vaid ka igal pool mujal enam seotud üksnes reaalse ähvardava ohuga, vaid sellega, milliseid emotsioone see inimestes tekitas − nagu see on iga kriisi puhul, kus vastaseks on tundmatu. Hirm jõudis ka meediani, sest ka žurnalistid on inimesed. Kui Jüri Ratas astus koos valitsusliikmetega kabinetti otsuseid langetama, olid mitmed ajakirjanikud talle tundeid täis häälega hüüdnud: miks te juba midagi ei tee? Korraga olid nad ärevil. Ajaleht, mis oli hoidnud oma koroonaartikleid maksumüüri taga ning peatoimetaja põhjendas seda väitega "ajakirjaniku töö maksab", vabastas paar päeva hiljem kõik lood. Veel mõned päevad hiljem valisid nad koroonauudise taustaks päikesetõusus lehviva sinimustvalgelipu − meditsiinilisest probleemist oli saanud mõne nädalaga rahvuslik hädaoht.

Riik, räägi meiega

Riigi kommunikatsioonile ei kuule ma palju etteheiteid. Jah, algus oli konarlik, ütlevad kõik. Ei vastatud telefonidele. Oldi aeglased. Info ei liikunud. Spetsiaalse kodulehe ülespanek võttis nädalaid. Arvamused ja faktid on segamini ning ebamugavate faktide osas puudub läbipaistvus. Kogu kriisi kommunikatsioonis ei ole aimata juhtimist, vaid tegeletakse koordineerimisega. Sellega kaotatakse kõige olulisemat − aega.

Liisu Lass ütleb päevi pärast eriolukorra kehtestamist, et alles nüüd hakkab kõik tasapisi toimima. Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ütleb, et kui eriolukord oli juba kehtestatud, küsis ta sotsiaalministeeriumist, miks ei tehta otsepostitust või vahelehte, mis leviks ennekõike kõige ohustatumatuteni − venelaste, välismaalaste ja vanainimesteni −, sest kõik pensionärid ei istu Facebookis või portaalide taga. "Me ei suuda kokku leppida," oli talle öeldud. Šmutov kehitab õlgu. Nemad teevad iga päev mitmekümne leheküljelisi ajalehti. Päris palju on ka neid, kelle arvates on keskendutud rahva rahustamisele (ja enda päästmisele) ega pole hoomatud ohu ega hirmu tegelikku suurust − ega hoomata siiani.

Kuulen, et venekeelne kogukond saab vähem infot. Matemaatiliselt on see paratamatu, neil on vähem infokanaleid, ja kanalite puudumisel võetakse infot Vene meediast ning selle tulemusel "ei tea me hetkel,  kas ja kuidas info venekeelse elanikkonnani on jõudnud," lausub Viola Murd. Juba on näha, et näiteks vene noored hindavad probleemi tõsidust teistmoodi ning on ettevõtteid, kus venekeelsele töötajale on raske selgitada, miks ta peab kodus töötama.

Meil on seega suur osa rahvastikust − ja üle poole Tallinna pensionäridest −, kes ei saa samasugust ohuhinnangut nagu ülejäänud Eesti. Nende hirm on teises kohas. Neid ei ole unustatud, aga nendega suheldakse teistmoodi. Linnavalitsus on nüüd välja mõelnud ilmselt parima mõeldava lahenduse − PBKs hakkab igal hommikul kõnelema Mihhail Kõlvart. Kanal, mis veel märtsi alguses pidi riigi survel oma programmi kärpima, on nüüd kanal, mis peaks aitama selsamal riigil kolmandiku oma inimestega suhelda. Kõlvarti autoriteet on suur ning kui koroonahirm jõuab samasugusel moel ka venekeelse auditooriumini (kuigi on uuringuid, mis ütlevad, et nad on palju meediakriitilisemad), ei ole raske arvata, kelle poole nad vaatavad − selle poole, kes nendega nende hirmudest räägib. Kõlvarti poole.

Ja nii mõnigi peatoimetaja meenutab, et ID-kaardi kriisi ajal kutsuti nad kahetunnise etteteatamisega peaministri jutule, kuid seekord pole seda juhtunud. See ei tulnud neile üllatusena. Varem saadi igal aastal vähemalt kaks korda kokku, ent pärast viimast korda kevadel, kui Šmutov kinkis Ratasele Vilniuse lennujaamast ostetud hea tuju käemärgi kujulise rohelise küünla ning Ratas vastas, et "Sellise kingitusega sildu ei ehitata," pole meie solvunud peaminister enam neid näha tahtnud. "Ta oleks võinud seda teha," ütleb Soonvald. "Mitte ajakirjanike jaoks, vaid riigile oleks sellest võinud abi olla."

Need erinevad arvamused on praegu, ent kõik muutub vahel päevadega, vahel tundidega. Sest inimesi, kes eesliinil praegu kogu raskust kannavad, on võib-olla kümmekond. Lisaks neile on aktiveeritud taas reserv, kümned ja kümned kommunikatsiooniinimesed erinevatest ministeeriumitest, ametkondadest ja erasektorist töötavad praegu selle nimel, et me saaksime kiirelt, hästi ja asjalikke sõnumeid. Aga see on ka kõik. Reservi reservi enam ei ole (kui just ei puhke sõda). Eesti on õhuke riik, kuid ennekõike on ta õhuke inimeste poolest. Kui ühed väsivad, siis tulevad ehk peale teised, kuid kolmandat varumeestepinki ei ole enam kusagilt võtta. "Mõnel väga olulisel, kuid kitsal õigusalal ongi kogu Eesti peale ainult üks inimene," ütleb Murd. Kui tema väsib, ei ole selles valdkonnas asendajat leida.

Ja nad väsivad, sest see kriis kestab veel kaua. Koroona ei saabunud nagu hävitajalt kogemata lastud rakett, tema vilesid oli nurga taha juba kuulda, kuid ometi oli ta lõpuks siin ootamatult. Mõned ütlevad, et alahinnati ohu suurust. Teised ütlevad, et alahinnati hirmu suurust. Ma ei tea, kumb on õige. See artikkel ei ole minu arvamusest, vaid sellest, mida mõtlevad ja arvavad need, kes iga päev viiruse sõnastamisega tegelevad. Pealegi ei ole koroona enam ammu neutraalne meditsiiniline teema. Tänasel päeval on ta juba moraalne küsimus.

Koroona ja moraal

"Ma näen, kuidas sotsiaalmeedias on koduspüsimine muutunud moraalseks teemaks," ütleb üks mu sõber. Kohtume üle tüki aja. Ta on viimaste päevade jooksul ette võtnud pikki jalutuskäike ja vahel käib ta poes (maski ja kummikinnastega), kuid ülejäänud aja püsib kodus. Ta vaatab Netflixi, vastab meilidele, kus teatatakse tema filmivõtete ärajäämisest, ning tellis endale hiljuti Hansapostiga koju hantlid, sest trennisaalis ta enam ei käi. Selle asemel loeb ta artikleid ning ennustab, et suremislaine tuleb järgmise paari nädalaga ning enne poolteist aastat ei ole miski läbi.

Kui ta emale toitu viib, paneb ta kotid ukse taha ning eemaldub siis mõne meetri kaugusele, et ukse avanud emaga distantsilt ja maskiga kaetult mõned sõnad vahetada. Ta teab, et kui ema kotid tuppa tõstab, peseb ta mõned pakendid üle ning desinfitseerib kilekotiga kokku puutunud käed. Mu sõber ja tema ema kardavad − ning ma ei näe ühtegi põhjust sellesse üleolevalt suhtuda. Me istume suures ruumis teineteisest mitme meetri kaugusel, rääkida on ebamugav, sest tuba kajab, kuid ma ei taha minna talle lähemale, sest ma tean, et tal on hirm, ning kusagil kuklas on see ka minul. Sellest hoolimata on sõber kriitiline koroona moraliseeritud laetuse üle.

"Ma loen sotsiaalmeedias postitusi, kuidas inimesed on kodus," ütleb ta, "ja ma tajun, et see pole niisama, vaid sellel on ka tugev moraalne mõõde. Kui sa ei ole kodus, oled sa moraalselt kahtlane." Mu sõber võiks olla ju ka ise üks neist, ta saab väga hästi aru nende inimeste tunnetest, sest tunneb samamoodi, kuid talle käib sügavalt närvidele, kui teatud hoiakute abil hakatakse konstrueerima midagi, mida võiks nimetada isehakanud moraalseks eliidiks. "On haritud infoküllased Tallinna kesklinna inimesed, kes püsivad kodus ja käituvad enda sõnul seetõttu "õigesti"," ütleb ta, "ja siis on need "teised"".

Jah. Me elame ühiskonnas, kus iga kriis on täidetud kümnete sõnumitega ning sadade jugadega, kuid info edastamisega tegeleb neist ainult üks. Koroona kommunikatsioon on kõige muu hulgas hetk, mil ehitatakse tähendusi, hoiakuid ja staatust − ning seda kogu ühiskonnas. Urmo Soonvald ütleb, et ta tajub ühtesulamist, kokkukuuluvust, talle meenub aeg, mil lähenes vabariigi sajas sünnipäev ning ühiskond hoidis ühte. Ma olen temaga nõus. Kuid ma ei saa lahti tundest, et see ühtekuuluvus juba mõraneb, juba tekitab kriis kihistusi − ning üpris varsti väsimuse ning frustratsiooni, töötuse ja rahanappuse tingimustes lüüakse need mõrad lõhedeks ja seejärel kuristikeks. Koroona kisub meid lõhki.

Roosta saunalava

Madis Mikko kannab musta pusa, mille rinnale on trükitud suured sinised kolm lõvi. Kui ma kirjutasin talle, et ta räägiks koroonakommunikatsiooni kontekstis kõrgematest riigikaitse kursustest, on ta kohe nõus. "Mõistlik mõte!" ütleb ta. Nüüd istume inimtühjas kohvikus, ainsas, mis Kadriorus veel avatud, ning ma loen talle ette Raul Rebase lause: "Ma loen riigikaitsekursusi kõige võimsamaks PR struktuuriks Eestis, sest loob eri gruppide vahel sarnaste narratiivide välja ja sellega maandab palju riske." Ta noogutab. Nii on.

Madis Mikko on korraldanud neid kursuseid algusest peale üle 20 aasta. Selle aja jooksul on sealt läbi käinud umbes 2000 inimest, neist pooled ametnikud, sadakond poliitikut, umbes 600 ettevõtjat, lisaks kultuuriinimesi, kiriku esindajaid − ning ka kümneid ajakirjanikke. Iga aasta kevadel ning sügisel kogunevad nad Roosta puhkekülla, kus nädala jooksul peetakse neile loenguid riigile julgeoleku seisukohast olulistel teemadel. Seejärel jagunetakse aga rühmadeks ning viiakse läbi õppused kriisikommunikatsiooni alal.

"Kui ma vaatan praegust olukorda," ütleb Mikko, "siis ma tunnen väga palju ära." Lahenduskäigud, sõnumid, kanalite ja kõneisikute valik − just seda on nad neil kursustel harjutanud ning nüüd viiakse seda kõike ellu. Mikko ei imesta. Selleks need kursused ongi. Ent ka tema pole mitte kunagi sellist kriisi läbi mänginud. "Meie stsenaariumites tabab katastroof Eestit," ütleb ta, "kuid meie ümber kõik teised riigid jätkavad tavapärast elu." Nüüd enam nii ei ole ja seetõttu on tema jaoks ka üllatus, et riigi kommunikatsioon nii hästi on läinud.

Need kursused loodi möödunud sajandi lõpul selleks, et "suurendada koostööd ning ühiskondlikku sidusust riigikaitse valdkonnas", kuid tasapisi lisandus sellele ka sisejulgeolek, laiemalt võttes aga üldse viisid, kuidas me räägime ja kuidas meile räägitakse Eesti riigist. Sarnased narratiivid, ütleb Raul Rebane, ja just seda on Eestis viimased kümmekond aastat püütud luua.

Paljud märgivad, et oluliseks murdekohaks oli Pronksiöö. Pärast seda hakati tegelema organiseeritult riikliku strateegilise kommunikatsiooniga, Riigikantselei juurde loodi eraldi struktuur ning ka kõrgemalt riigikaitse kursustel tuli sisejulgeolek ning psühholoogiline kaitse üha enam teemaks. Koroona kommunikatsioon on Pronksiöö tagajärg − ja seda mitte ainult organiseerituse astme ja muu praktilise tõttu, vaid selles, et nii riik kui ajakirjandus püsivad enam-vähem sarnases narratiivis. "Selles kriisis oleme kõik ühtmoodi kannatajad," ütleb Soonvald ja ilmselt on see peamine põhjus.

Kuid sarnast narratiivi on aidanud teadlikult luua just nimelt need kursused, sest nende olulisim osa ei ole Mikko sõnul loengud ega harjutused, vaid see, mis juhtub õhtul kella kaheksast hommikul kella viieni. Siis astuvad inimesed sooja õhu kätte ning jalutavad puhkeküla mändide all merepiirini, vaatavad natuke kaugustesse, tulevad siis tagasi − ja hakkavad suhtlema. Pole olnud ilmselt tõhusamat areeni Eesti avaliku kommunikatsiooni ühtesõlmimisel kui Roosta puhkeküla päevinäinud saunalava − sest just seal higistavad igal kevadel ja sügisel kõrvuti peatoimetajad ning parlamendi liikmed, lavastajad ja kantslerid, preestrid ja suurärimehed. Nad ei vaheta tundlikku infot, seal ei asutata vandenõude koostamise algrakukesi, kuid seal saadakse mingil moel ühe laine peale. "Me kasvatame sidusust," ütleb Mikko, "ja see on nende kursuste teadlik meetod." "Eri väljade sidumine on pununud ühiskonnale turvavõrku," lisab Uku Arold.

Need kursused ei häälesta kõiki ajakirjanikke samale reale, kus on riiklikud ootused. Ei. Vahter ja Soonvald ei ole seal näiteks kunagi käinudki ning Samost oli korra 16 aastat tagasi (Terviseameti inimesed ütlevad, et neid pole kunagi kutsutud). Ent nad loovad konsensust. "Ilma nende koosviibimisteta ei oleks näiteks ühiskonnas üksmeelt, et kaitsekulutused peavad olema 2% eelarvest," ütleb Mikko. Aga on. Ja samamoodi otsitakse loengute, rühmatööde ja intensiivse saunaõhtu kaudu ühisosa ka teistel teemadel. Mis meid ohustab. Kuidas sellele vastata. Kuidas püsida ühtne. Ka kriisides.

Nälg ajakirjanduse järele

Urmo Soonvald näib väsinud. Tema hääl on nii vaikne, et pean kummarduma üle laua, kuigi nagu kõigi suuremate ajalehtede peatoimetajad, on ka tema keskealine või sellele lähenev mees, heas toonuses, tervislike eluviisidega ning kuigi palju imestavad tema stressitaseme üle, ei ole ta selles kunagi probleemi näinud. Viimased 11 aastat on ta juhtinud Delfit ning Eesti Päevalehte, tema käes on Eesti suurima infokanali ohjad ning ta on ajakirjanikuna näinud igasuguseid kriise. Pronksiöö. ID-kaardi auk. Tormid, lumeuputused, põuad ja vihmasajud. Sõjad Ukrainas ning Gruusias. Ent kui ma küsin, mis tunne tal praegu on, siis tuleb talle esimesena meelde hoopis 2018. aasta talv. Ilmad olid pehmed, sadas laia lund ja kogu riik oli mingis "kummalises üksmeeles".

Tema tööpäevad on praegu pikad. Meie varasematel kohtumistel on ta telefoni asetanud nähtamatusse kohta, nüüd loeb ja vastab ta vestluse ajal sõnumitele. Nii töötab terve toimetus, "see on kriiside ajal Eesti pluss" − kõik kontaktid on käeulatuses, sageli oled sa olulise inimesega käinud ühes klassis, trennis või lastevanemate koosolekul ning see hõlbustab tunduvalt info liigutamist ja kättesaamist võrreldes suurte ja tunduvalt puisemate inimsuhetega riikidega. Me suudame olla paindlikumad. Me suudame olla kiiremad. Vähemalt ideaalis ja kas ka tulevikus, on ennustamatu.

Terve eilse päeva korraldasid nad toimetuse tööd ümber. Suunduti kodudesse, tööd tehakse üle võrgu või telefoni, ent ka toimetuses tajub Soonvald erilist ühtehoidmist. Ajakirjanikud tajuvad oma vastutust, seda ütlevad ka teiste toimetuste esindajad. Koroonakriis on pannud ajakirjanikud tundma kõige olulisemat: nende tööl on mõju. Kuigi me elame sotsiaalmeedia ajastul ning nii mõnedki viitavad, et just sealt immitseb hirmu, õudust ja valet, on koroonaviirus tõestanud, et inimesed pöörduvad kriisi korral endiselt peavoolumeedia poole. Delfi lugude loetavus on kasvanud plahvatuslikult, need püstitavad kõigi aegade rekordeid, eelmisel nädalal külastas Delfit üle 630 000 inimese (mitte seadme). Õhtulehes loetakse koroonaartikleid kaks korda rohkem kui tavapäraseid. ERRi portaalide külastatavus on kasvanud 100% ning Aktuaalset Kaamerat jälgib üle 250 000 inimese.

"Praegune kriis tõestab ajakirjanduse usaldusväärsust," ütleb Soonvald. Inimeste nälg info järele on meeletu ning ilmselt esimest korda kogu meie väikese riigi ajaloos saab igaüks ühel teemal niivõrd palju teada. Ühele peatoimetajale on isegi peaminister öelnud, et ajakirjandus teeb head tööd. "See, kuivõrd hästi Eesti ajakirjandus väärinfot paljastanud, on minu jaoks olnud selle kriisi kõige positiivsem osa," ütleb Krause. Ent õigete teadmiste kõrval otsib ka infoühiskonna inimene uudistest alati midagi veel.

"Meie jaoks oli eile väga oluline, mis sõnadega kajastada poodide tühjaksostmist," ütleb Soonvald. Seda teemat ei algatanud Delfi. Terve eelmine päev tulvasid nende postkastid üle inimeste saadetud fotodest, mida nad olid poodides teinud. Mitte kümned, vaid sajad inimesed soovisid portaali kaudu mitte anda ainult informatsiooni, vaid võimendada ka emotsiooni. Just nende kahe vahel peab liikuma ka ajakirjandus. Soonvald nimetab seda "tonaalsuseks" ning on varjamatult uhke, et nad on suutnud tema arvates hoida õiget liini. "Muidugi oleme me toimetuses sellest rääkinud," ütleb ta, aga selgeid juhiseid või koolitusi pole nad teinud.

Nad loodavad ajakirjanike peale, et nad tajuvad seekord iga lause, võrdluse, paralleeli ja kujundi juures, et neid ei saa pillata, vaid neid peab valima. Ja siis veel kord valima. "Miski ei aita kriisikommunikatsioonis paremini kui see, et ajakirjanik on intelligentne," ütleb Arold. "Õhtuleht on tabloidleht," lausub Šmutov, "me võime esile tuua ka loo vaimulikust, kes olevat leiutanud määrde, mis anusele hõõrudes päästab koroona käest. Aga me lisame alati juurde: ärge uskuge." Šmutov hoiatas juba nädal enne eriolukorda, et asi läheb käest ära ja võimalik, et just tabloidleht oli see, mis kirjutas Eesti suurimast probleemist kõige varem ning kõige rohkem. Kui ma küsin tema käest, mille alusel valivad nad koroonast kõnelejaid, ütleb ta naeratades: neid, kes on kantud teadusinfosüsteemi.

Ent kui ma küsin Soonvaldi käest, miks inimesed, kellele nii riik kui ka ajakirjandus pidevalt üle korrutavad, et poodi ei ole vaja minna, sellest hoolimata poodi tormavad. On see usaldamatus ajakirjanduse suhtes? Ta ei usu. Umbusk riigi vastu? Soonvald ei usu ka seda. Ta laiutab käsi. Ta ei tea. Jah, me saame selle neetud viiruse kohta rohkem teada kui kunagi varem inimkonna ajaloos ükskõik mille kohta − ja ometi tunneme me, et oleme teadmatuses.

"Mulle meenub 1991. aasta august," ütleb Soonvald. Ta on 18-aastane, pikutab veel varahommikuselt oma kesklinna kortermaja kolmanda korruse magamistoas, kui tuppa astub isa ja ütleb, et tänavatel on tankid. Ja talle meenub ka Pronksiöö, kui ta vaatas fotosid Kosmose kino ees märatsevatest massidest. "Hirm ja teadmatus," ütleb ta siis, rõhuga sõnal teadmatus. Ta ei tea, mis edasi saab, aga ta kardab.

Kui koroonaviirus on infoühiskonna haigus, mis on vallutanud kogu meedia, siis on see ometi kõigest õppus selle jaoks, mis juhtub tulevikus − ja kuidas me siis kommunikatsiooniga ringi käime. Soonvald arvab, et siis kaotame me kõige olulisema − ühiskonna kokkuhoidmise. Me suundume igaüks ise kaevikutesse ja seda ka kommunikatsiooni mõttes. Ta ei süüdista sotsiaalmeediat, mitte keegi ei tee seda − kardeti isegi hullemat, asjad ei ole lappesse läinud, "ühiskond tegeleb kognitiivse kaitsepookimisega," nagu ütleb Uku Arold. Ent üpris pea tabab nii kommunikatsiooniinimesi kui ajakirjanikke, nii poliitikuid kui kogu ühiskonda väsimus ning frustratsioon ja seda just hetkel, mil on vaja värskust, reipust ning häid ideid majanduse päästmiseks ja paanika rahustamiseks. Meie pingid on lühikesed. Häid vastuseid ei ole.

Kui ma lahkudes kassasse maksma siirdun, märkan, et tavapärase kassaseisu asemel on ettekandjate arvutiekraanil lahti Delfi koroonaviiruse liveblogi.

Meie muutunud väärtused

"Jah, iga sõna on tegu," ütleb Anvar Samost mulle telefoni, "aga iga tegu on ka sõna." Me võime sõnades kinnitada, et paanikaks pole põhjust, ent kui piirid kinni pannakse, lennukid maa peale tuuakse ja kümnete tuhandete elanikega saared ära lõigatakse, siis kuidas jääda rahulikuks? Kuidas mitte tunda, et minust ei sõltu midagi?

"Osaliselt on see viga," ütleb Viola Murd. Ta tunnistab, et viimase 10 aastaga on toimunud muutus ning inimesed ootavad oma probleemidele riigi lahenduskäike. Nad ei otsi neid ise, vaid ootavad − või nõuavad −, et kõik lahendataks nende eest. Murd on enesekriitiline, tema arvates peaks riik selgitama rohkem ohtude kontekste, mitte jagama tuimalt rahvale kätte näpunäiteid, mida nad kriisi korral tegema peaksid, selgitamata taustu. Keskendumine kitsalt mingile lihtsale "nipile" võib bumerangina tagasi tulla, sest inimesed kipuvad klammerduma selle nipi külge − ja jätavad muu tegemata. Näiteks usud, et kui sul on suitsuandur, siis on su kodu tulekindel. Kui sul on kodus toidukast, oled kõigi kriiside vastu kaitstud. Või − sul on mask ja koroona ei saa sind kätte. Jah, mask.

"Täna jõudsin esimest korda eriolukorra ajal poodi," kirjutab Murd ühel õhtul (eriolukord on selleks ajaks kestnud juba nädala), "ja kõik oli nagu ulmefilmis: inimesed maskides. Mõni oli ise käepäraste vahendite ja teibi abil endale midagi näkku kleepinud." Ent kuna inimesed usuvad, et just mask on see, mis neid sellest kriisist välja tassib, pööravad nad kogu oma tähelepanu sellele. Ja nii tühjenevadki varud, mis tundusid enam kui piisavad. Sellest satub ärevusse meedia, kes nõuab uusi maske. Miks ei ole maske? Inimesed logivad sisse internetti ning tellivad endale ükskõik milliseid maske, ka neid, mis on neis sisalduvate ainete tõttu üsna mürgised, panevad endale mürgimaskid näo ette ning loodavad, et see päästab. "See ongi bumerangiefekt," ütleb Murd. Lihtsast nipist on saanud fetiš − ja muid lahendusi enam ei nähtagi, või ei otsitagi, sest tausta pole antud.

"Ma tahan uskuda, et inimesed on targad," ütleb Murd, "ja riik ei saa kõiki lahendusi talle ette öelda." Ent ma pole kindel, kui veendunud ta lõpuks selles on. Sest meie moodsas ühiskonnas on tekkinud veel midagi, mis tänase koroonaviiruse emotsionaalseid tagajärgi süvendab − õpitud abitus. Kui ma mõned kuud varem räägin Häirekeskuse päästekorraldajatega, ütlevad nad, et hädaabikõnede arv on viimase kümne aasta jooksul plahvatuslikult ning kordades kasvanud. Ilmselt ongi midagi tuksis ja ilmselt ka märgatakse ning hoolitakse rohkem. Aga ilmselt otsitakse nüüd abi ka nende asjade vastu, millega varem saadi ise hakkama. Me oleme kiiresti harjunud, et alati on kusagil keegi, kes tuleb ja annab vastuseid, lahendab, lohutab ja paikab.

"Meie põlvkond teadis, et luureka ajal tuleb olla vaikselt," ütleb Murd. Ent kui Breivik ühe idüllilise saare peal lapsi jahtis, helistasid nad vanematele, kes helistasid neile tagasi − ja lapsed leiti üles. "Me peame juba koolides tegema vähem laste eest ära ning õpetama neid koostöös probleeme lahendama," ütleb Murd. Sest ükskõik kuidas maailm oma muutunud kujul edasi ei läheks − uued kriisid on tulekul, ja ei maksa arvata, et need põhjustaksid vähem hirmu kui varasemad. Moodsate ühiskondade areng on viinud meid punktini, kus meie häirenupp lülitub sisse kiiremini ja kergemini kui varem ning see pole seotud (alati) ohu suurusega ning ei, me ei ole kollektiivselt labiilseks ning hüsteeriliseks muutunud.

Muutunud on meie väärtushinnangud. Kui Suurbritannia kava koroonaga võitlemiseks oli lasta osadel maha surra selleks, et enamik pääseks, siis mõtlesid nad nii, nagu suurte epideemiate puhul mõeldi sajandeid tagasi. Ent enam pole see võimalik ning ilmselt pole enam kunagi. Me võime esitada teoreetilise küsimuse, kas õigem oleks lasta viirusel levida ning kannatada ühiskonnana välja paarisaja või mõne tuhande inimese surm, et vältida majanduskriisist tulenevaid tagajärgi, mis võivad põhjustada palju ulatuslikumaid ja sügavamaid kannatusi − kuid vastuse võime juba täna öelda. Ei, see pole aktsepteeritav. Me oleme humanistid. Iga inimene on väärtuslik. Alistuda ning lasta viirusel kontrollimatult tappa meie vanaemasid ja isasid ei ole õige. See on moraalselt väär. Ja seetõttu oleme jõudnud ajajärku, kus me elame ka pärast koroonaviirust: keskmine oht võib põhjustada suure hirmu, ning suur hirm võib kaasa tuua väga suured tagajärjed.

Mis edasi saab?

Keegi ei tea. Mitte keegi. Praegu on nii riik kui ajakirjandus keskendunud inimestele turvatunde andmisele. Otsus, et lennujaamas jagavad voldikuid politseinikud, oli teadlik, sest politseinik on viirusevastases võitluses abitu, kuid tema sinise mundri nägemine tekitab inimeses siiski rahunemist − politsei on kohal. (Ühe ametniku sõnul oli kaalutud ka sõjaväelaste toomist lennujaama, kuid roheline munder oleks omakorda põhjustanud liigset hirmu.)

Osa ajakirjandusest on avalikult öelnud, et nad tõmbavad tagasi oma kriitilises meeles. "Nad suhtuvad meisse tõesti palju leebemalt," kinnitab Ruul. On juba isegi messianistlikke ilminguid, kus meedia proovib asjade lahendamist enda kätte võtta, trükkides abivajajatele isehakanud sildikesi või proovides veebi kaudu kokku viia töötuks jäänuid ja tööandjaid, ning proovides tõlgitud esikaanega mõjutada teiste riikide valitsusi (ja avaldades natuke allpool uudise sellest, mida Nostradamus ja Vanga koroonast arvasid).

Ent üpris pea hakkavad ilmselt üksmeelde tekkima mõrad. Poliitikud on juba praegu asunud muutma viirust poliitiliseks tööriistaks. Pensionireformi väljapressimine on vaid üks näide. Mõni  päev tagasi saabus ERRi toimetusse rahvastikuministri nõuniku otsekohene palve lisada eelmisel päeval ilmunud uudisele jumalateenistuste ülekannetest rahvastikuministri tsitaat, sest ülekanded toimuvad rahvastikuministri tellimusel. Ühtlasi tahtis nõunik, et uudise juures vahetataks peapiiskopi foto välja rahvastikuministri omaga. Jah, ka kõige suurema kriisi ajal on kellelgi alati aega mõelda foto peale.

"Nad ei saa aru, et ERR ei ole riigitelevisioon," ütleb Samost, kuid sedagi vaidlust − kas kriisis peaks ajakirjandus loobuma oma kriitilisest rollist − on keeruline pidada. Me oleme siin ju kõik koos ning igasugune kriitika võib tunduda õõnestamisena. Mida rohkem me rõhutame koosmeele ja koostöö vajalikkust − ning me peame neid rõhutama, seda eriti väikeses ühiskonnas ääretult nappide inimressursside juures −, seda vähem jääb ruumi kriitilisele analüüsile.

Ent kust jookseb piir? "Ma näen praegu tüüpilist kriisidünaamikat," ütleb Kirsti Ruul. "Inimesed on närvilised ja alanud on süüdlaste otsimine." Kui Soonvald ütleb mulle veel päev pärast eriolukorra kehtestamist, et Delfis Saaremaa võrkpallist lugu ei tehta, sest milleks süüdlasi jahtida, siis järgmisel nädalal on see Eesti Ekspressi suurim lugu. Terviseametit rünnatakse igal rindel. Varsti on ilmselt käes valitsuse, ajakirjanduse, sotsiaalmeedia aeg. Leitakse üks toetustega skeemitanud tööandja − ning ta valitakse nädala kurjaks näoks. Nii käib see alati. Aga kas siis ei tohi kritiseerida raskel ajal valitsust või kedagi teist? Mitte näidata näpuga puudujääkidele? Kuhu see meid viib?

Me oleme juba jõudnud ka punkti, kus mitte ainult kriisi lahendajad, vaid ka sõnumite seadjad on hakanud läbi põlema. Vigade arv suureneb ja tänases päevas võimendub iga viga jumal teab milleks − teadlikuks hooletuseks, professionaalseks saamatuseks, vandenõuks. Ja selle kõige juures tuleb tegeleda edasi ka argipäevaga. Kirsti Ruul vastab praegugi küsimustele, millal algavad pealinnas kevadtööd või kuidas ehitada Tallinnale oma sadam.

Mõned varupadrunid muidugi veel on. "Me ootame," ütleb presidendi pressiesindaja Taavi Linnamäe napilt, kui ma mitu päeva enne eriolukorra kehtestamist küsin, kas presidendil on kavas pöördumine. Nad teavad, et neil on ainult mõned lasud, president saab ilmuda näiteks teleekraanidele vaid korra ning tuleb väga hoolikalt mõelda, millal see ilmumine rahustab ja millal õhutab. Seniajani nad ootavad ning on näha, kuidas peaminister on võtnud "tarmuka lahendaja" ja president "optimistliku julgustaja" rolli. Ta kutsub üles telefonidega solidaarsust näitama. Külastab muusiku veebikontserti ja annab laigi. Jagab Twitteris häid uudiseid või lühivideosid oma kõnedest teiste riikide presidentidega, et näidata: Euroopa on endiselt solidaarne, me peame vastu, ühiselt saame me hakkama.

Kuid on veel midagi, mida kriisikommunikatsiooni õpikutes ei ole. "Sa pead juhtima ootusi," ütleb Kirsti Ruul. See tähendab, sa ei pea ainult reageerima juhtunule, vaid sa pead oskama aru saada, millised on ühiskonna ootused − ja milline tegelik perspektiiv. Sest ootused kriisi lahendamisele on alati kõrgemad kui tegelik suutlikkus ning kui sa ei neid ootuseid ei juhi, tekib inimestel usaldamatus riigi vastu. Sa pead julgema olla halva sõnumi tooja, sest siis võid suuta vältida pettumist.

Hirmude juhtimine on nii käimasoleva kriisi kui ka kõigi järgmiste moodsa ühiskondade kriiside lahendamise juures võtmetähtsusega. Ent kes peaks neid juhtima? Kas kuulub see üldse demokraatia juurde? Eriti kui arvestada, et sageli muutuvad riigi kommunikatsiooniinimesed hoopis võimuparteide häälekandjateks? (Praegu on olukord hea, kõige hullem oli see Ansipi ja Rõivase ajal, ütleb Samost.) Või et riik on Tarmo Vahteri (ja teiste) sõnul muutunud oma avalikus suhtluses mitte järjest avatumaks, vaid suletumaks?

Kui ma küsin Hannes Krauselt, kas riik on proovinud ajakirjanikke mingil moel suunata, raputab ta pead (sama teevad peatoimetajad). Tal on küll telefonis Soonvaldi ja Samosti numbrid (Šmutovi oma mitte), ent ta pole neile viimastel kuudel kordagi helistanud. Enne seda kriisi olid algusjärgus koolitused nii ajakirjanikele kui suhtekorraldajatele, kuidas kriisiolukorras väärinfo tulvaga toime tulla − see on üks asi, mida riik saab teha hirmu ja paanika levimise vältimiseks. Ent sõna on vaba ning kui ma tahan teada, kas sotsiaalmeedias paranoiade levides võib tulla kõne alla ka mingil moel sellele ligipääsu tõkestamine, vastab Krause lakooniliselt, et sellisel juhul ta valitsuse heaks ei töötaks. Talle meeldib demokraatia, meile kõigile meeldib, riik ei saa öelda meile ette, mida mõelda − kuid meie peame paremini mõistma, mida meile öeldakse. Vaba ajakirjandus on oluline, kuid vähemalt sama oluline on inimeste meediapädevus. "See kriis näitab, et me peaksime õpetama meediapädevust juba põhikoolis," ütleb Krause, "ja jätkama sellega kogu elu."

Senimaani ei ole märgatud, et sotsiaalmeedias proovitaks koroona varjus pidada väga organiseeritud infosõdasid, kuid seda jälgitakse ning miski ei ole välistatud. Euroopa Liidu solidaarsus on saanud ränga löögi. Tõsisemad ja tapvamad terviseprobleemid jäävad koroona varju. Ekspertidest väsimise järel hakkavad areenile tõusma igasugused. Kuigi ajakirjandus (ja ka Terviseamet) proovivad kõige muu kõrval jälgida ka ebateaduste ja vandenõuteooriate levikut ning neile reageerida, ei ole see lõpuni võimalik. Kuulujutud levivad endiselt, karjakäitumine toimib endiselt, hirm halvab endiselt, infoühiskond ei ole muutnud inimese olemust. Muutunud pole ka see, et me tahame elada.

Epiloog

Urmo Soonvald vabandab ennast korraks. Talle on tulnud meelde, et ta ei pesnud käsi. Kui ta tagasi tuleb ja ma küsin, kas ta ise kardab, raputab Soonvald pead. "Ei, me isiklikult ei karda," ütleb ka Simmo Saar. Ükski intervjueeritutest ei ütle kohtumisest ära, ma saan peaaegu kõigiga ühes ruumis kokku, see artikkel on sündinud ebahügieenilistel (ja ebamoraalsetel) alustel, isegi kui me ei kätle ning istume teineteisest mitme meetri kaugusele.

Ka Viola Murd ei tunne isiklikku hirmu. Ta on ära jätnud mõned lisakontaktid ja on organiseerinud vanemate sugulaste eest hoolitsemise ning ilmselt vajutab siseministeeriumi valvelauda jõudes pudelikesele, millest vaikse purtsatusega tuleb desinfitseerivat ainet, kuid see on ka kõik. "Isolatsioon on ka hea võimalus rattast välja saada ja järele mõelda," ütleb ta, "ning mõtestada ennast uuesti."

Ma imestan, et Soonvald ei karda. Alles äsja saime mõlemad sõnumid, kus meil kästi karantiinis püsida. Nädal tagasi viibisime mõlemad ühel üritusel, istusime ümmarguse sitsilise valge linaga kaetud laua taga ning jälgisime, kuidas jagati preemiaid möödunud aasta parimatele ajakirjanduslugudele. Akordioni saatel esines meile trubaduur, kes võrdles Eesti ajakirjanikke tõrvikutega, kes valgustavad rahva teed.  

Ent eelmisel õhtul oli selgunud, et üks neist tõrvikutest oli tol hetkel tegelikult juba katastroofi eelsaadik – kusagil seal barokses saalis ümmarguste laudade taga, kus istusid ajakirjanikud üle kogu meie riigi, oli olnud ka tema – viirusekandja. Tema eest hoiatava sõnumi said päevalehtede ajakirjanikud, nädalalehtede toimetajad, maakonnalehted reporterid – peaaegu kõik, kes meie riigis vastutavad selle eest, et inimesteni jõuaks tõene, täpne ja kiire informatsioon, sunniti päevapealt kodudesse, sest nemad võisid kanda edasi seda, mille eest nad avalikkust viimased nädalad hoiatanud olid. Eesti ajakirjanikud võisid olla nakatunud koroonasse. Kohtumise lõppedes tuleb see mulle taas meelde. Ma tõusen ja sammun käsi pesema.

Läbi täiesti tühja kohviku tagasi laua poole kõndides mõtlen ma veel kord, kas me võiksime tegelikult käia koolis ja tööl, lennata ja reisida, vaadata õhtuti etendusi ning unistada endiselt paremast korterist, kui me kõik üle kogu maailma oleksime tundnud natuke vähem hirmu ja osanud seda natuke paremini väljendada? Lauani jõudes olen ma selles juba üpris kindel.

Ent maha istudes tulevad mulle taas meelde kaks küsimust, mis mu peas on viimased päevad ringelnud ja millele ma pole vastust leidnud. Esiteks. Kas küsimus on hirmus − või hoopis meie väärtustes? Kui globaalne eriolukord on põhjustatud mitte reaalsest ohust ega ka ülepingutatud hirmust, vaid hoopis meie muutunud väärtushinnangutest, mis rohkem kui kunagi varem hindavad inimelu ning kogu maailma seiskumine on humanismi tulemus, siis kas lahenduseks on loobumine meie väärtustest? Ent − kas siis inimelu ei olegi väärtuslik? Ja teine küsimus. Miks nad sinna Hiinasse ikkagi need uued haiglad ehitasid? Miks?

Seisuga 22. märts 2020.

EERO EPNER on Levila kaasautor.

JOONAS SILDRE on illustraator, tarbegraafik, karikaturist ja koomiksikunstnik. Ta on muu hulgas ka Arvo Pärdi elul põhineva koomiksiraamatu "Kahe heli vahel" autor.