Tekst: Eero Epner
Pildid: Joonas Sildre
Audiolugu luges: Juhan Ulfsak
Heli kujundas: Janek Murd
Avaldatud: 04.2020

Eesti koroona vastu II osa

Kõige alguses on vaikus. Mitte mingit draamat. Keegi ei jookse kuhugi, verd ei pulseeri, keegi ei käivita väikest saagi, et mõnd kätt või jalga maha lõigata. Ma libistan pilgu aeglaselt üle voodite, neid on üllatavalt väikeses toas 16, kõigi ümber väikesed pastelsed eesriided ja kõigi jalutsisse on musta markeriga veidi lohakate tähtedega kirjutatud "covid". See on must tsoon. Ruum PERHis, kus veel mõnda aega tagasi kiirabiga toodud oigasid ja arstid midagi hüüdsid, on nüüd ümber kohandatud üheks teiseks ruumiks. Mõlemas seinas on uks. Terved tohivad tulla ainult ühest neist ja nemadki vaid siis, kui nende selga on tõmmatud sinised kitlid, pähe rohelised mütsid, kätte valged kummikindad, näo ette on asetatud kogukad pool nägu katvad maskid ning silme ette prillid.

Ka mina olen säärane, turvatud pealaest jalatallani − ja ometi ma seisan ega julge kuhugi astuda. Ma tean, et siin tillukeses ruumis on iga päev lebanud, maganud ja köhinud mitmed koroonahaiged, kes on õhku paisanud viiruse, mida inimkond hoolimata oma hiilgavast arengust pole siiani suutnud tundma õppida. "Ka minul on hirm," ütleb üks arst hiljem, "isegi kui ma selle peale ei mõtle, on kuklas pidev painav hirm." Sellel tundel ei ole teist nime. See on hirm, mis naelutab mind paigale, ma vaatan oma plastikprillide tagant ringi ja ei liigu järgmised pool tundi mitte kuhugi. Ma tean, et kusagil siin on midagi väga ohtlikku − aga ma ei näe, kus.

Päeva jooksul tulevad vaikusesse hääled. Aparaatide leebed piiksumised. Õdede vaiksed, kuid kiiresti öeldud laused. Mõnes voodis köhitakse. Mõnest on kuulda oigeid. Üks patsient läkastab nii, et hetkeks tundub mulle, nagu oleks tsooni tunginud loom. Mõned magamajäänud norskavad. Siis vajutab keegi alla nupukese ning meie saali kostub: "Kood 19." Kui seda esimest korda öeldakse, kuulen õla tagant, kuidas üks õde ütleb vaikselt: "Natšinajetsa." Tavaliselt läheb mööda kümmekond minutit, siis tuuakse voodil keegi sisse, paigutatakse seina äärde ja sügavale patsiendi ninna torgatakse vatitupsuga lõppev plastikust pulgake. Kui see välja tõmmatakse, asetatakse vatitups kapslisse punaka vedeliku sisse, mis viiruse elusana hoiab, see pakitakse ning saadetakse vaakumtorus laborisse kuhugi siinsamas haiglas. Siis jäädakse ootama.

Ma vaatan ringi. Mööda on läinud võib-olla neli tundi, võib-olla kuus. Ma ei tea. Esialgne ehmatus on möödunud, tasapisi on tsoonis viibimine muutunud rutiiniks. Hetketi on mul isegi igav. Sedasama tunnevad ka arstid. Üks neist paneb peale 80ndate hitid ja vaikselt hakkab laudade vahel laulma Annie Lennoxi madal hääl Sweet dreams are made of these / who am I to disagree? Ma naeratan. Siis vaatan ma neid uuesti. Mu aju otsib juba kaua sõnu, millega neid inimesi kirjeldada, kuid ikka ja jälle torkab mulle pähe ainult üks: kangelased.

Nad teadsid, et see tuleb

Haiglad nägid ohumärke varem kui teised. PERH hakkas juba jaanuari keskpaigas häirekelli lööma, haigla ülemarst Peep Talving on aastakümneid tegelenud just nimelt erakorraliste olukordadega − ja ta aimas, et lähenev on kõike muud kui  tavaline. Võib-olla oli just tema esimene tervisejuht Eestis, kes koroonaviiruse ohtu sedavõrd tundlikult tajus, ent hiljemalt Itaalia muutis tuled punaseks juba kõigil. "Ma mäletan, kui ma sain märtsi alguses Itaalia kolleegilt kirja," ütleb Joel Starkopf, kes on pea 20 aastat juhatanud Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravi kliinikut, "ja selle sõnum oli lihtne: olge valmis."

Eestil oli õnne. Alles eelmisel aastal vahetati PERHis välja kõik hingamisaparaadid ning sügisel viidi Tallinnas läbi suurõppus "Pattaya tuul", kus testiti Aasiast tulnud tundmatu viirusnakkusega võitlemist (õppust juhtis doktor Popov). Valmisolek oli olemas. Kuid see oli olnud õppus − nüüd oli reaalsus. Ja see muudabki kõik. Kui ma proovin uurida, miks Eesti haiglad ikkagi ohtu sedavõrd varakult tajusid, siis saan vastustest kombinatsiooni teaduse usaldamine, kolleegidega suhtlemine, suur lugemus ning kõhutunne − pluss midagi veel. "Meie jaoks ei olnud koroona abstraktne," ütleb PERHi kommunikatsioonijuht Hede-Kerstin Luik, "sest see puudutas meie inimesi ja väga konkreetselt. Meie töötajaid. Ja meie patsiente." Nad ei mõelnud viirusest kui ebamäärasest haigusest kusagil kaugel, vaid reaalsest ohust, mis juba loetud nädalate pärast võib nakatada nende Jevgenit või patsient Maret (aga suure tõenäosusega mõlemat). Eesti haiglates algas miski, mida kunagi varem ei ole sellises ulatuses tehtud − valmistumine pandeemia lähenemiseks.

Haiglate reageerimist ei organiseeritud ülevaltpoolt, "me tegime mitmeid asju isegi teistmoodi, kui soovitati," ütleb Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane. Hakati koolitama õdesid või arste. Ümber vaatama tegevusi. Rajati operatiivstaape, tehti inventuure, suurendati kaitsevarustuse mahtusid, tõlgiti isegi Hiina saatkonnast saadud juhiseid. Ühel hetkel saabusid haiglatesse töömehed, kes kipsplaatide, puuprusside, kasvuhoonekile ning teibiga ehitasid eraldi lüüsid või sulgesid läbikäike. Mõnes haiglas kohandati osad liftidest ainult koroonahaigetele ning neid uksi avavad vaid spetsiaalsed kaardid (ühes haiglas keelatakse mul üldse liftides sõitmine ja me traavime treppidest). Tasapisi hakati sulgema sööklaid (nüüd süüakse juba üle kuu aja oma kabinetis oma nurgas) ning peagi kadusid kabinettidest isegi paberilehed, sest neitsilikult valge A4 võib olla hoopis koroona sillapea. Ma kuulen rohkem kui üks kord väljendit "armuaeg", meil oli aega valmistuda ja aeg oli selles sõjas olulisim. Tänu maalilises Bergamos surnud inimestele teati Eesti haiglates näiteks juba varakult, et kui kõigi teiste keeruliste haiguste puhul on oluline tuua inimene haiglasse ning teda seal turgutada, siis selle viiruse puhul tuleb jätta haiged nende kodudesse ning vastu võtta ainult raskeid patsiente. "Ma usun, et itaallaste vigadest õppimine aitas meil väga palju olukorda kontrolli all hoida," lausub Tartu Ülikooli kliinikumi intensiivraviarst Kadri Tamme. Jah, Itaalia surmad aitasid päästa Eesti elusid. "Koroona on luksuskriis," ütleb Starkopf, "ta kerib ennast sedavõrd aeglaselt, et ainult rumal ei kasuta seda aega valmistumiseks." Ümberehitustöödeks, koolitusteks, organiseerimisteks − ja prognoosideks. "Teaduspõhine prognoos on see, millest me peame lähtuma," ütleb Starkopf, ja ma märkan, et tema raamaturiiuli külge on knopkaga kinnitatud ingliskeelne lause "Ilma andmeteta oled sa pelgalt järjekordne arvaja."

“Mu aju otsib juba kaua sõnu, millega neid inimesi kirjeldada, kuid ikka ja jälle torkab mulle pähe ainult üks: kangelased.”

Ent kuigi märtsi alguseks olid meie suuremad haiglad kõrgendatud lahinguvalmiduses, arutati poliitilisel tasandil veel mitu nädalat hiljemgi võimaluse üle korraldada ikkagi popmuusiku kontsert tuhandetele ning pikalt lasti inimestel koguneda vabalt restoranidesse ja ööklubidesse. Eesti ei olnud koroona tulekuks valmis, aga päris lõpuni ei olnud valmis ka arstid − ning nad ei saanudki olla. Miks? Sest me ei tunne koroonat.

Teadmatus

"Ma olen siiamaani enam-vähem teadnud, mida ma ravin," ütleb aastakümneid intensiivraviarstina töötanud Kadri Tamme rahulikesse toonidesse maalitud kliinikumi koridoris, "aga koroona puhul see nii ei ole." Ta pole ainuke. "Me ei tunne teda," ütleb ühel päeval veidi kustunud häälel telefoni Kuressaare haigla juht Märt Kõlli, kellest pidi klassivendade arvates saama skulptor, aga nüüd võitleb ta ühel saarel hoopis viirusega, mis nakatab ja tapab. "Me ei saa aru tema käitumisest. Miks noor inimene on koomas, aga tema sõbral on vaid nohu." Ühes haiglas on lauad ja seinad kaetud erinevate instruktaažidega, mis järjekorras ja kuidas koroonaga tegeleda − ja sealistumise ajal tuleb veel üks, sest õpitakse käigu pealt. Hetkel ei osata isegi öelda, kes sureb koroonasse ja kes koroonaga. Ühes hooldekodus kuulen lugu vanainimesest, kes õhtul oli hoolimata diagnoosist veel täiesti kombes, kuid ümberviimine teise kohta häiris teda sedavõrd, et hommikuks oli ta meie hulgast lahkunud. "Küüditamissurm," öeldakse mulle, tingitud inimese hirmust ja ärevusest, kuid kõiketeadvas statistikas läheb ta kirja uue viiruse ohvrina. On erinevaid seisukohti, kas distants teise inimesega peaks olema kaks või kuus meetrit, kas karantiin peaks kestma 14 või 28 päeva, mis aitab ja mis ei aita.

Arstid ei saa lõpuni aru ka koroonasse nakatumise eripäradest. Mulle räägitakse vanainimestest, kes elavad üksinda oma korteris, ei käi väljas ega puutu kellegagi kokku, aga ometi tõuseb neil ühel päeval palavik ning algab köha − justkui oleks viirus imbunud nendeni läbi seinte. "Koroona nakatavuses pole minu jaoks midagi erakordset," vaidleb Kerstin Kase, Lääne-Tallinna Keskhaigla infektsionist, kes viimane nädal on ilma pausideta töötanud Saaremaal ning õpetanud arstidele, õdedele ja hooldekodude töötajatele, mida tuleb teha selleks, et see viirus ei nakkaks. Sageli pole need isegi väga keerulised tõed, kuid ometi on neist väga keeruline kinni pidada. Ära puutu oma nina. Ära puutu oma suud. Kui sul on mask, siis ära pista selle vahelt võileiba sisse. Kase jaoks pole nendes õpetustes midagi erakordset. "Levimise mõttes ei erine ta teistest piisk- ja kontaktnakkustest," ütleb ta pärast oma elu rekordpikka nädal aega kestnud valvet, "nad levivad kõik sarnaselt." Tema jaoks on midagi erilist hoopis selles, et me kõik puutume temaga kokku kaitsetult, meist kellelgi pole immuunsust. Jah, koroona oleks justkui iseloomuga ning kui nii, siis ei oskaks teda kirjeldada teisiti kui: ta on kuri ning kaval.

Kui ma teen koos Kasega ringkäike, hoiab ta kahe käega pidevalt väikest pudelikest. "Siis ei puutu mu käed kogemata midagi muud," ütleb ta mulle, sest nähtamatu see võib olla ükskõik kus. Ühes hooldekodus kästakse juhatajal maha võtta geelküüned. Ühel õel tuleb loobuda villasest kampsunist ja lahtistest kingadest. Ära kästakse koristada ka abielusõrmused ning kaelaketid, haiglate koridorides tuleb kokku pakkida väikesed suveniirid, paberihunnikud või suvalised kilekaaned, kuni koridorides pole enam mitte midagi peale kliinilise tühjuse. Riidest kotid on oht. Valesti kummikinnaste käest äravõtmine on oht. Koos söömine on oht. Liiga palju konsonante sinu jutus või liigne tunne sinu lausete taga võib olla surmav oht, sest siis lendab sülge rohkem. Ja taimed. Haiglatesse üle Eesti on neid patsientide meeleolu tõstmiseks toodud ohtralt, rohelised taimed mõjuvad tänu oma värvile rahustavalt ning neis on see, mis paljudes patsientides kipub haiglas kaduma − elu. Nüüd on taimed surma saadikud. Kõik asalead, monsterad ja kääbuspalmid tuleb kiiremas korras minema viia, sest neilegi võib ladestuda tappev viirus. Mitmed arstid ei tea isegi seda, mis järjekorras ära võtta kaitsekostüüme, sest nad pole lihtsalt pidanud seda kunagi varem tegema. Ühes haiglas on keldrist leitud nõukogudeaegne pikkade klaastorudega kummaline robustne aparaat, mille UV valgus peaks viirust tapma. See pannakse varsti ilmselt esimest korda pärast Eesti taasiseseisvumist tööle, mõned pirnid küll ei tööta, aga ometi loodetakse, ehk on sellest abi, sest millest päriselt abi on, ei tea veel keegi. See viirus on tabanud meid kõiki esimest korda − ka arste. Kuid nad ei anna alla. Kaugel sellest. Seisan ühe haigla koridoris ja vaatan läbi väikese ukse sisse paigutatud klaasakna arste, kellel on keelatud oma koridorist lahkuda ning kes troppi kogunenuna kuulavad, kuidas neid läbi ukse õpetatakse: esmalt kittel koos kinnastega, alles seejärel mask. Ma ei näe siiski liiga hästi, sest aknakesele nende nägude ette on kleebitud suur silt "COVID+". Nemad, teadmatuses ja tundmatuses on seal, ohutsoonis. Meie, samasuguses teadmatuses ning tundmatuses, oleme aga siin. Turvaliselt. Vähemalt seni, kuni me suudame olla ettevaatlikud.

Eesti koroona vastu Eero Epner Joonas Sildre illustratsioon arstid palatis

Hirm

Sinu ja minu jaoks tähendab ettevaatlikkus kodus Netflixi vaatamist, seda õpetavad meile arstid ning palub meie käest peaminister. Arstide jaoks tähendab ettevaatlikkus midagi muud. Ühe haigla mustas tsoonis on puhastusvahendite juurde kirjutatud meelespea, et pärast kummikinnaste eemaldamist on kolmandikul arstidest avastatud kätelt ikkagi nakkusosakesed − mingil moel tungivad need nähtamatud põrgulised isegi kummikinnaste alla. Ma loen selle juhendi läbi, istun maha ja märkan, et minu kummikinda sees on väike nööpnõelapea suurune auk. Mu laup kattub korraks külma higiga (ma ei liialda) ning ma lähen nühin seda õnnetut näppu mõned minutid desinfitseerimislahusega. Püüdke nüüd ette kujutada, mida tähendab arstidele ja õdedele, kui nad loevad lehest, et nädala pärast pole võib-olla kindaidki ning nad peavad paljakäsi, suu ette seotud vaid sall, astuma köhiva patsiendi juurde ning paremaks kuulmiseks − sest koroonahaigete esmane tunnus on meeletu väsimus, nad ei jaksa isegi rääkida − neile lähemale kummarduma. Sest võimalust, et arstid ja õed seda meie heaks ei teeks, pole olemas. Nad tulevad meie juurde, kaitsetud hoolimata oma kummikitlitest ning klapiga kirurgimaskidest selle nähtamatu ja tundmatu vaenlase ees, mis on juba välismaal tapnud haiglatöötajaid ja on tapnud ka siin.

"Muidugi on teatud pinge," ütleb üks PERHi kardioloog, "me ju jälgime, mis on meie kolleegidega mujal juhtunud." Üks koroona eripärasid on see, et isegi raskelt haigestunud ei taju, kui tõsine nende olukord tegelikult on − ja pikka aega ei tajunud seda väljaspool haiglaid ka ühiskond. Kuid arstid on näinud, kuidas koroonahaige kergelt hingeldab, siis juba tõmbab suuri sõõme ning siis juba ahmib meeleheitlikult õhku, aga seda ei tule kusagilt. Siis kaotab ta korraks teadvuse. Ja siis veel korra. Ja veel. Tema nahk on muutunud kahvatuks, seejärel ilmuvad selle peale tumedamad ja heledamad laigud ning ühel hetkel meenutab inimese nahk pigem antiiksete hoonete marmorit kui kaitsvat kesta. Koroonahaige vereringe on vajunud olematuks ning esimesena reageerivad sellele neerud, mis lõpetavad töö − ning seejärel lõpetavad töö ka kõik teised organid. Tema aju ei saa juba ammu hapnikku, ta ei taju enam ümbritsevat, siis kõik ähmastub ning ta vajub koomasse, kust ta ei pruugi enam kunagi ärgata − ning kogu see kiire teekond surmani on alguse saanud väikesest nähtamatust ukselingilt või iseteeninduskassast saadud viirusest, mis endiselt tema kehas ringleb ning otsib vaid võimalust, et väikesesse süljepiiska peidetuna ronida arsti või õe ihule. Ja sellest hoolimata astuvad nad meie juurde.

Nähtamatud kangelased

Sa ei tea nende nime. Sa ei tunne nende nägusid. Sa pole kunagi kuulnud nende häält. Kui nad sulle Selveris vastu tulevad, ei pane sa neid tähelegi. Ka mina ei tea neist eriti palju. Ma tean nüüd mõnda nime. Jevgeni. Kristel. Natalja. Darja. Aga ma ei tunneks tänaval ära nende nägusid, sest minuga rääkides olid need varjatud valgete respiraatorite taha, mille ninaosa meenutab mõnda eelajaloolist looma. Ma ei saaks aru, kui nad mind kusagil kõnetaksid, sest ninajuure pealt kinni pigistatud kinnitus muutis nende hääled veidi nasaalseks. Paljud neist ei tahagi, et neid kunagi ära tuntaks − üks arst uuris päev enne ajalehe trükkiminekut, kas temast ei võiks ilmuda siiski foto, kus kogu nägu on kaetud koroonamaskiga. Mina ega sina ei hakka kunagi teadma, kes nad on, millest nad mõtlevad või unistavad. Ja ometi on just nemad need, kes päästavad praegu meie või meie lähedaste elu.

Aga võib-olla ma liialdan. "Ma teen lihtsalt oma tööd," ütleb Kadri Tamme, kui me ilma maskideta teineteise vastas istume. "Ja ma ei ole kindel, et ka ühiskond peaks arvama, et arst on kangelane." Meie ümber lasub vaikus, koridorides ei torma keegi kuhugi, ma joon rahustavat rohelist teed. Jah, inimese elu on tema kätes olnud sadu kordi, kuid isegi reanimatsiooniga väljakutsetele sõites on ta mõelnud, et kihutava autojuhi kätes on kolm elu − tema enda, arsti ja haige oma −, kuid arstist sõltub vaid üks. "Minu stress ei ole suurem ega väiksem ükskõik kelle omast, kes oma tööd südamega teeb," ütleb Tamme, "ja et minu ametist sõltub kellegi elu, see on..." − ta otsib hetkeks sõnu − "lihtsalt minu töö eripära." Paljud ütlevad, et see kõik on lihtsalt "meie töö", siin ei ole midagi erakordset, risk ongi üks osa arsti või õe tööst ning selle kõigega pidid nad arvestama juba siis, kui nad veel veidi vistrikulistena ülikooli astusid ning kogu ülejäänud elu haiguste, viiruste ja surmaga võitlemisele pühendusid.

Võib-olla on neil õigus. Võib-olla ei olegi arstid ja õed kangelased ning me heroiseerime neid üle, seda eriti tänases päevas, mil meie silmad on justkui avanenud ning me ummistame ülevoolavate tänuavaldustega kõik kanalid. Arstide jaoks ei ole see tüütu või ebameeldiv. "See annab tuge," ütleb ühe haigla mustas tsoonis mulle noor doktor. Ent nad ei tunne, et teeksid praegu midagi eriliselt keerulist. Meditsiinilisest vaatepunktist on vähilõikused või väikeste laste südameoperatsioonid palju keerulisemad. "Oeh," ütleb üks nakkusarst ning "Oh jumal," ütleb tüdinult torusse ühe haigla ravijuht, kui nad kuulevad, et järjekordne ajakirjanik sitsib kabinetis ja ootab vastuseid ühiskonda põletavatele küsimustele. Neil on kõrini ja võib-olla on neil kõrini kõige muu hulgas seetõttu, et kus me oleme olnud varem, miks ärkame me nüüd, miks imetleme me arste ja õdesid ainult siis, kui üle maailma rullub sülje ja tati seljas ringilendav viirus, mille vastu parim võitlus on see, et igaüks istuks lihtsalt natuke aega oma kodus ja vaataks telekat. Mis on selles sedavõrd erilist, et me äkitselt hakkame märkama kõiki neid valgetesse kitlitesse riietunud inimesi, kes päästsid meie elusid enne ning päästavad ka siis, kui me pärast koroonadraama lahtumist tülpinult haiglate juurest laiali vajume ning nende vastu igasuguse huvi kaotame. Kas pole selles koroonavaimustusest kantud arstiimetluses ka midagi silmakirjalikku? Pärast ühe südamearstiga vestlemist, kes vabatahtlikuna praegu väikeses maakonnahaiglas tontliku viirusega võitleb, otsin ma välja tema senise teenistuskäigu ning kui ma ennast võõrsõnadest natukenegi läbi suudan kaevata, saan ma aru, et ta on aastakümneid teinud kirjeldamatult keerulisi operatsioone, mõelnud välja enneolematuid aparaate ning pannud tööle südameid, mis ilma temata oleksid ammu vaid tuksumise lõpetanud punakad lihasekäntsakad − ja ometi on põhjus temast kirjutada alles nüüd, mil ta voodis köhivatele eakatele patsientidele pika pulga ninna torkab, peas sinine kobrutav kilemüts.

“Kas pole selles koroonavaimustusest kantud arstiimetluses ka midagi silmakirjalikku?”

Ja siiski on nad kangelased. Ma saan aru, et nende töö ongi inimeste päästmine, kuid koroonas on piisavalt palju teistsugust, et nende tööpäevad oleksid pikemad, ettevaatlikkus suurem ning nad tunneksid midagi, mida nad varem ehk pole tundnud. "Ma nutsin sinu intervjuud vaadates," ütleb ühes haiglas keskealine meesarst kolleegile, kes on eelmisel päeval rääkinud televiisoris, kuidas tal on keelatud oma lapsi kallistada − ainsaks lohutuseks tema töölaual olevad arvukad väikesed raamitud tummad fotod tema lastest. Ühes haiglas hakkavad kõik naerma, kui ma küsin, kas nad ei karda linna peal nakatuda − sest sõpru nad ei näe ning poes ei käi, pole aega. Ühe haigla EMO juht saadab mulle sõnumi hommikul kell 5.17, kõigi vahetused on nüüd pikad ja intensiivsed, "midagi tavalist ei ole," ütleb ühe intensiivravi kliiniku ülemõde. Kostüümid, mida nad nüüd kannavad, ei lase läbi õhku ning üle nelja tunni järjest ei ole võimalik neid kanda. Sellest hoolimata tuleb neil nüüd tööle jõudes arvestada isegi selliste banaalsete pisiasjadega nagu tualetiskäik enne isolaatorisse astumist, sest sealt tagasiteed enam ei ole (uusimad Hiina soovitused panevad ette mähkmete kandmise), rääkimata sellest, kui tehniliselt äärmiselt keerulises hingamisaparaadis midagi juhtub, sest reageerimiseks on kõigest loetud sekundid. 12 tunni jooksul mustas tsoonis ei liigu ma kuhugi, väljapoole jäänutega räägitakse läbi ukse, vahel heliseb telefon, ühes haiglas räägitakse tsoonis olijatega läbi raadiosaatjate. Ma ei söö kordagi ega käi ka tualetis, mask surub mu näole ja ma ei saa hingata, kummikindad kleepuvad naha külge, kuni nad higi ja rasva tõttu muutuvad aeglaselt läbipaistvaks. Prillisangad pitsitavad, mask pressib vastu ninajuurt, värsket õhku ei ole ning jalutada saan ainult nurgasolevate hapnikuballoonideni − ja see kõik on eimiski, sest ma teen seda vaid üks kord ning ma ei astu kordagi patsientide juurde. Mul on hirm − aga mul ei ole pinget.

Mõned arstidest käivad vabal hetkel looduses. Üks mängib kodus Playstationil. Üks vaatab kodus, kuidas tema kanaarilinnud ja kakaduud puuris suhtlevad, see rahustab. Ühe haigla arstide ja õdede naiskoor viis üle veebi läbi isegi oma lauluproovi, kõik seisid tillukese ekraani ees ning laulsid. Ajalise viibe tõttu oli see küll pigem kaanon kui koorilaul, ent ometi nad ei jätnud, keset kogu seda koroonahullust kõlas väikese rõõmsa vastupanuna kliinikumi kabinettidest kõrgetel häältel lauldud "Tervishoiutöötaja, pese käsi seebiga! / Enne vahetuse algust, pärast vahetuse lõppu..." Ühtehoidmine meditsiinisüsteemis on kasvanud, meedikud on tänaseks kõik justkui ühe pere liikmed ning seegi on teadmine, mis aitab toime tulla kuhjuva pingega, mida põhjustab nende nähtamatu vaenlane, keda nad oskavad karta, aga mitte võita.

Abi ja ärevus

Üks õde nihutab patsiendile lähemale mõned saiaviilud, et ta paremini ulatuks. Kolm hooldajat vahetavad teadvuse kaotanud vanaproual mähkmeid. Üks arst paneb ette koleda kilest lisakleidi ja pikad maitsetud kätised (kõige ebatõenäolisem kangelasekostüüm), astub lähemale talle täiesti võõrale inimesele ning küsib rahulikult, mis tal viga on. Nad teavad, et kuna nende näod on kaetud suurte maskidega, ei näe patsiendid seekord nende näoilmeid ja see on patsiendile hirmutav ning arstide hääles on seetõttu mingi eriline lahkus − või vähemalt nii tundub mulle. Ühes haiglas märkan rohekas kaitsekostüümis koristajat, ta nühib innukalt põrandat, millest tõuseb desinfitseeriva kloori unustamatut lõhna, ta soovib olla valmis kella kolmeks, et seejärel koheselt haiglast lahkuda. Kuid ta tuleb homme jälle. Ja ülehomme taas. Ma näen hooldekodu juhatajat, kelle mõned hoolealused siinsamas kõrvaltoas on juba surnud, kuid kes valju häälega üle inimestest tühjaks jäänud kõleda koridori ütleb: "Alla me ei anna." Ma kuulen arstidest, kes tühistavad oma puhkuseid, ja haiglate laotöötajatest, kes ajavad Eestile välja maske, millel viltuste soengutega poliitikud lennujaamas vastas käivad. Ühes koridoris tähtsaid haiglajuhte oodates märkan hääletult lähenevat kleenukest vanaprouat, tema nägu on kaetud õhukese maskiga, ta hõljub peaaegu märkamatult ühe luugi juurde, vahetab seal ära mõned kuivatavad paberrätid, ning hõljub siis taas minema, tegemata kogu selle aja jooksul ühtegi häält. Ma vaatan talle järele ning kui keegi küsiks sel hetkel, mis sõnaga seda hääletut paberivahetajast habrast vanaprouat iseloomustada, ütleksin ma − "vaprus".

Mitte kõik arstid, õed või koristajad ei tule toime koroona närvipingega. Ühes hooldekodus on üheksast töötajast alles jäänud vaid kolm. Mõned töötajad on haigestunud, kuid mõned on jäänud koju, sest nad ei suuda toime tulla halvava teadmatusega, misasi see viirus on, kuidas ta levib, mida ta meie kehadega teeb. Nad ei suuda, nad lihtsalt ei suuda. "See on täiesti arusaadav," ütleb mulle Kuressaare haigla taga väikeses hämaras motellitoas Hasso Uuetoa, igapäevaselt Rootsis südamerütmihäireid sondeeriv arst, "sest see on sõda." Ta lükkab minu poole iseküpsetatud leiba (selle kinkisid talle kohalikud õed) ja natuke siiga (seda tõi siinse kriisikomisjoni liige). Uuetoa on tulnud siia vabatahtlikuna, "neil oli abi vaja," ütleb ta lakooniliselt ning keeldub − nagu kõik arstid − igasugustest pidulikumatest sõnadest enda teo iseloomustamiseks. Kui ma küsin, kas ta kardab, raputab Uuetoa pead. "Jah, on suur tõenäosus, et ma haigestun," ütleb ta, "ja ei ole päris võimatu, et ma suren." Ta on sellega arvestanud. Mõned päevad enne, kui ta mandrilt lahkus, koostas ta oma testamendi, lasi üles kirjutada, kellele peaks tema maine vara jääma, kui ta peaks saama siin saarel märatseva nakkuse. Saarel, mis veel mõned kuud tagasi tähendas meie kõigi jaoks idüllilisi kadakaid ning sulnist merevaadet, mis aitab meil kõigil kosuda ja tunda elust parimat, ja mida nüüd ümbritseb politseinike piiramisrõngas ning toidupoes valvavad sõdurimundris mehed, et inimesed üksteisele liiga lähedale ei astuks.

Aga Uuetoa ei karda. Või kardab ta lihtsalt teistmoodi kui sina ja mina. Sest mitte miski ühegi arsti või õe (või koristaja) käitumises ei reeda, et nad kardaksid. Nad astuvad inimeste juurde, kelle kätel, neelus ja hingeõhus on suure tõenäosusega märgid viimase saja aasta inimkonna suurimast pandeemiast, millega mitte keegi veel võidelda ei oska, ning ikka ja jälle kuulen ma ainult üht lahket lauset: "Mille üle te kurdate?" Mitte kordagi nende päevade jooksul kolmes eri haiglas ei näe ma hirmunud inimesi. "Ma ei tea ühtegi põhjust, miks ma ei peaks kartma," ütleb Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane. Ma ootan, et ta kommenteeriks oma hirmu pikemalt, kuid ta on vait ning vaatab siis rahulikult oma telefoni, mis on taas piiksuma hakanud. Tema kõrval istub Märt Kõlli. Mõned tunnid tagasi andis ta koroonatesti. Ta ei tea veel tulemust. Kui Tallinnas võttis tulemuse teadasaamine neli tundi, siis tema kuuleb oma diagnoosi alles järgmisel päeval. Aga ta teab, et üle 60 tema kabinetist läbi sammunud kolleegi on juba haiged. Oma hirmu kommenteerimise asemel süveneb ta taas sellesse, millesse haiglajuhid selle kriisi vältel niivõrd sageli süvenevad − numbritesse.

Eesti koroona vastu Eero Epner Joonas Sildre illustratsioon arstid mask

Ja siis kogunevad ühes haiglas arstid ja õed korraks troppi, kui tuleb teade, et lähenevas kiirabis elustatakse inimest, kes on nädal tagasi Saksamaal koroonahaigega kokku puutunud, ning kohe peavad nemad hakkama võitlema tema elu eest, iga sekund loeb, nad ootavad suurte klaasist akendega uste juures (nendest läbi minna nad ei tohi) ja ma mõtlen korraks, kas neis on ehk nüüd piisake hirmu − kuni neile näidatakse läbi klaasuste mingit märki, nende kehahoiakust kaob pinge, nad jalutavad tagasi oma kohtadele. "Ta suri juba kiirabis," ütleb üks arst mulle, "aga enamik elustamisi lõpebki surmaga." Siis paneb ta peale uue 80ndate hiti.

Miks olla arst

See pole ükskõiksus. See on kõike muud kui ükskõiksus. "Ühel ööl nägin ma unes, et meie haigla juurde saabus hobusekäru ja vankril oli koroonahaige," räägib mulle Kuressaare haigla tillukeses toas üks kiirabibrigaadi liige, "ja siis peksid omaksed sisse kõik aknad, sest me ei saanud teda sisse võtta." Ta oleks tahtnud aidata − isegi unes −, aga see polnud lihtsalt võimalik. Sügisel jõudis tema ekipaaž ühe inimese juurde, ta oli kahvatu ning rinnus valutas − ja siis jäi tema süda seisma. See inimene oli sekundite kaugusel surmast, aga nad panid tema rinnale elektriga laetud metallplaadid, juhtisid 200 džauli poolsurnu kehasse ning äratasid ta ellu. "Sa ei kujuta ette seda tunnet, kui ta silmad avas," ütleb mulle arst, "see on maailma parim tunne." Need ongi need hetked, mille pärast ta nimetab südaööl veriste inimeste juurde tormamist või varahommikul autost väljalõigatute kaelaarteri hoidmist parimaks tööks, mis üldse võib olla. "Ma saan teise inimese jaoks midagi paremaks teha," ütleb ta nende väikeses toakeses ja tõstab mulle siis juurde tatraputru väikesesse kausikesse, mida ta on enne hoolikalt viinaga desinfitseerinud. Ma söön esimest korda elus tatraputru viinaga ning vaatan neid inimesi. Mõned neist on pidanud seda ametit 30, mõned 15 aastat, nad räägivad oma tööst ja oma ühistest aiapidudest vaimustumisega, "me oleme üks perekond," ütlevad nad − see on perekond, mis hoolitseb omade eest, elab kaasa, just praegu on nad minemas enda koroonasse haigestunud ülemuse järele, vahel nad kallistavad ja on üksteisele psühholoogid, sest "alla me ei anna", ja see on ka perekond, kes iga nädal sõidab lappima meie haavu, luid ja töötamise lõpetanud südameid, ning mulle meenub miskipärast, et me maksame igale selle perekonna liikmele selle kõige eest kuus keskmiselt 1100 eurot − miinus muidugi maksud.

Siis tõuseb neist üks, võtab mu pudrukausi ning minu protestide peale ütleb leebelt, et peseb ise minu nõud. Ma tean, et seejärel istuvad nad autosse, millele nad on andnud koondnime "must" ja sõidavad järjekordse koroonahaige juurde, toovad ta haiglasse ning vahetavad siis õues riided, vahel kõleda meretuule, vahel rahe, vahel ladiseva vihma käes, sest glamuursemat võimalust selle nähtamatu vaenlase alistamiseks ei ole. Siis desinfitseerivad end üleni ning tulevad tagasi siia toakesse. Ja sõidavad siis uuesti välja. Ja siis uuesti.

Psühholoog oli neile öelnud, et neile meeldib katkiseid inimesi vaadata, sest nad teavad, et saavad tema jaoks midagi paremaks teha. See ei tähenda, et nad mõtleksid selle peale iga päev või et nad tahaksid seda üleüldse sõnastada. Tartu Ülikooli Kliinikumi nõupidamisteruum rõkkab naerust, kui ma küsin arstidelt ning õdedelt, miks nad seda tööd teevad. Kuidas vastata millelegi nii debiilsele? Siis nad ometi üritavad. "Mul on põnev," ütleb üks õde. "Ma tahtsin arstiks saada juba lapsena," vastab üks arst (silmatorkavalt paljude arstide vanemad on olnud arstid). "Ma tunnen, et ma teen midagi kasulikku," lisab teine õde, "midagi, millest on teiste jaoks abi." Nii tunnevad paljud. See on see, millest arstid ja õed saavad naudingu ning siia alla ei kuulu sugugi mitte ainult haavade lappimine või murtud luude kokkusõlmimine, vaid midagi veel palju enamat − vahel võib selleks olla kärbse äraajamine näo pealt. Kuid seda ei tee enam arst. Seda teeb õde.

Elu ja surm

"Proua, ma panen teile nüüd toru põie sisse." Ma vaatan korraks üle õla, kuid abitu inimkeha vaatamine tekitab minus ebamugavust, häbi ja vastikust ning ma keeran pea mujale. Ma ei näe, kuidas kolm kaitsekostüümides õde nääpsukese mähkmetes vanaproua siseelundite sisse peenikese toru viivad, mis aitab väljaheiteid tema abitust kehast välja viia. Ka tema ei näe seda, sest ta on teadvuseta. Minu jaoks on ta ebamugav vaatepilt, parema meelega ei näeks ma seda surelikkust meeldetuletavat kaadrit enam kunagi − ent kui ma vaatan õdede õrna ja lugupidavat tegutsemist peaaegu elutu keha juures, kus kusagil sügaval hubiseb veel midagi ilusat, ei oska ma õdede käitumist kirjeldada teistmoodi kui kaastundena. Just õed on sillad patsiendi ja maailma vahel, nad peavad jälgima nii hingamisaparaatide tööd kui haige kapriisseid söögisoove, sest nende ülesandeks pole ainult patsiendi ravimine, vaid ka tema peegeldamine − ning paratamatult tähendab see vähemalt mõneks lühikeseks hetkeks patsiendiga samastumist.

"Mina ei saa arstina olla patsiendiga emotsionaalselt liiga seotud," ütleb Tamme. Liiga intiimne side tema ja haige vahel tähendaks, et ta ei suuda võib-olla ühel hetkel teha raskeid otsuseid või jääks ta neid liigselt kahetsema ning põleks läbi. Mingis mõttes on see arstiks olemise võtmeküsimusi, öeldakse mulle: sa pead abivajava inimese taandama lihtsalt üheks kehaks, mis tuleb korda saada. Mulle öeldakse mitmel korral, et koroona on arstide jaoks ennekõike "põnev", nad pole midagi säärast varem näinud, ta on uus ning huvitav, tähelepanelikult loetakse teadusajakirju ning proovitakse samasuguse innuga lahendada tema mõistatust, nagu meie lapsed panevad kokku puslesid. PERHi mustas tsoonis täiesti kasutult ringi vahtides märkan, kuidas isegi kahe koroonapatsiendi sissetoomise vahele jääval lühikesel momendil kummarduvad arstid monitoride kohale ning kammivad läbi oma plastikprillide kõige värskemat teaduskirjandust, sest nad tahavad teada.

“Mis küsimused võivad keerelda nende arstide peades, kes on sunnitud tõstma kummist maski mõne rauga näolt, et asetada see paarkümmend aastat noorema näole?” 

Kuid teiselt poolt ei tee neist keegi ületunde ja öövalveid, ei õpi aastaid või aastakümneid selle nimel, et lappida suvalisi lihatükke. Arstid ja õed teavad, et nende tegudest sõltuvad inimesed, mitte kehad. Ent kuidas liikuda sellel õhukesel maaribal, kus meil teiega on mugavus mitte kunagi käia, aga kus arstid peavad iga päev olema − ühel pool emotsionaalne väljalülitumine, patsiendi taandamine organismiks, koroona nägemine pelgalt mikrobioloogilise väljakutsena, ja teisel pool äärmine kaastunne, peaaegu kirjeldamatu empaatia, ülim soojus ning tahe pühendada kogu oma elu täiesti võõraste inimeste aitamisele.

"Ükski surm ei ole lihtne," ütleb PERHi intensiivraviarst Hans-Erik Ehrlich. Enne seda lauset on ta pidanud pika pausi. Kuigi ta on alles vaevalt 30-aastane, on ta näinud juba kümneid surmasid, ta on vaadanud nii surevaid lapsi kui täiskasvanuid ning ma olen tahtnud teada, kuidas ta neist üle saab − ja selle pika pausi ajal mõistan, et võib-olla oleks olnud parem seda mitte küsida. Jah, arstid võtavad surma paratamatusena. Nad on sellega leppinud. Õppinud unustama ja mitte ülikoolis, vaid järjepanu surmale otsa vaadates. "Kuid sellest hoolimata võitleme me viimase veretilgani," ütleb siis Ehrlich. Sa pead olema sellel maaribal korraga mõlemat, sest muidu ei saaks sa olla arst − sa ei tohi haigele liigselt kaasa elada, ja ometi pead andma tema heaks maksimumi.

Ent koroona puhul ei ole maksimumi kerge anda. Kui inimene viiakse mustast tsoonist ülakorrusele, ei ole enam palju valikuid. Talle süstitakse veeni ainet, mis muudab kopsulihased lõdvaks, inimese lihased suiguvad justkui unne ega jaksa vastupanu osutada, kui hingamisaparaat nende eest tööd hakkab tegema. Mõned viiakse kunstlikku koomasse, vahel proovitakse neile anda malaariaravimeid, kuigi mingeid lõplikke teaduslikke tõestusi pole veel tulnud ja "me ei tea, kas teeme neile kokkuvõttes head või halba," nagu ütleb Starkopf. Ja see on ka enam-vähem kõik. Arstid ei tea, misasi koroona täpselt on − ja nad ei tea, kuidas sellega võidelda. Nad teavad ainult, et see nakkab hämmastava kiirusega ning seetõttu võib juhtuda, et ühel hetkel on abivajajaid rohkem kui hingamisaparaate. Ja see tähendab omakorda, et kõik neid ei saa. Aga kes saab?

Kes jääb ellu?

"Meil puudub katastroofimeditsiini kogemus," ütleb mulle telefonis advokaat Ants Nõmper, Eesti olulisim meditsiiniõiguse spetsialist. "Selline olukord meditsiinis on meie jaoks kui halb unenägu," lisab Katrin Elmet, "sest enamus meist ei ole pidanud äärmuslikult napi ressursi tingimustes töötama." Me ei ole kunagi varem pidanud olema olukorras, kus ühel hetkel on haiglad täis abivajajaid ning kuidas arstid ka ei sooviks, neil pole lihtsalt enam võimalik kõiki aidata. Voodeid jätkub. Ehk jätkub ka terveid arste. Aga ei jätku hingamisaparaate. Ning siis tuleb teha arstidel seda, mida nad säärasel määral ei ole kunagi varem Eestis tegema pidanud − nad peavad valima. Kellel on aparaat ja kellel mitte. Kes saab hingata ja kes mitte. Kes jääb ellu ja kes mitte. "Ma ei tea, kuidas seda teha," ütleb mulle üks arst vaikselt, "Eestis ei ole seda kunagi sõnastatud." Ja kuidas seda sõnastadagi. "Kui intensiivravi osakonnas võimalused lõpevad," kirjutab mulle PERHi arst Indrek Oro, "siis lõpevad ka head nõuanded." Ent mõned tunnid pärast vaevalist kaitsekostüümi seljastvõtmist, haiglast ilma tagasi vaatamata lahkumist ning oma mugavas eeslinna toakeses sooja teed juues saan ma teada, et just neil päevil on säärane katse tehtud. Katse kirja panna, kuidas me otsustame, kes jääb elama ja kes mitte.

Ei. Lubage ümber sõnastada. Meie ei pea midagi tegema. Need on arstid, kes ülikooli lõppedes sealses vanas aulas on kooris lugedes vandunud, et nad pühendavad kõik oma teadmised ja oskused inimese tervise heaks ning et nad ei keeldu oma abist, kui see on vajalik, ning kui nad seda vannet ei pea, siis kadugu ka inimeste austus nende vastu. Ja nüüd sunnib koroona neid seisu, kus nad ühel hetkel peavad abist keelduma, sest neil lihtsalt ei ole võimalik kõiki aidata. "See pole eutanaasia," ütleb mulle aastakümneid patsiente kõige keerulisematest olukordadest välja tassinud Hasso Uuetoa, "me ei tule vastu kellegi soovile mitte abi saada, vaid peame need otsused ise tegema." Siis peab ta lühikese pausi ja ütleb vaikselt: "Muidugi on see väga keeruline. Ja väga raske." Märkan, et tema ees on leib ja kala ning mulle meenub, et nädala pärast on ülestõusmispühad, mil üks meie seast ärkas surnust ilma arstiabita üles − kuid seda ongi juhtunud vaid üks kord.

Selles dokumendis öeldakse, et hingamisaparaadi saamiseks hinnatakse, kui suur on tõenäosus, et inimene saab terveks ja enam-vähem samasuguse elu, nagu tal oli enne koroonat. Ehk teisisõnu: raviarst ja mõned tema kolleegid kogunevad ning arutavad, kellel on täna palatis suurem lootus ellu jääda − ja kellel on, selle näole asetavad õed õrnalt ka hingamisaparaadi kummist maski. Te lugesite õigesti. Küsimus on alati selles, kellel täna on suurem lootus, sest − nagu ütleb Tiia Reimand − eilsel patsiendil ei ole eelist sellega, et "ta jõudis esimesena, tal on juba toru sees." See on kummaline ning õudne elu edetabel, mida arstid peavad võib-olla ühel hetkel igal hommikul koostama hakkama, ning kuidas ma ka ei pingutaks, ei suuda ma ette kujutada seda, mida arstid sel hetkel tundma peavad, sest nagu ütleb Indrek Oro: "Erinevate kriteeriumite kaalumine jääb paraku üsna subjektiivseks tegevuseks." Mis küsimused võivad keerelda nende arstide peades, kellelt ühiskond ootab täna rohkem kui kunagi varem päästmist, kuid kes nüüd on sunnitud tõstma kummist maski mõne rauga näolt, et asetada see paarkümmend aastat noorema näole? Mis silmadega vaatavad nad rauka? Mida nad ütlevad talle? Suudavad nad üldse midagi öelda? Kuidas nad langetavad otsuseid, millest sõltub meie surm, kui nad on siiani pühendunud ainult meie elule?

Eesti koroona vastu Eero Epner Joonas Sildre illustratsioon arstid ja patsiendid

Ma ei tea seda. Kuigi PERHi mustas tsoonis kogunevad minu ümber mitu korda õed ning küsivad lugupidavalt minu nime, sest nad tunnevad ära uued silmad, aga nad ei näe minu nägu ja peavad mind appirutanud doktoriks (üks õde isegi peaarstiks endaks), ei tunne ma neil hetkedel uhkust, vaid sügavat piinlikkust. Ma olen kasutum kui kunagi varem. Ma ei ole iial pidanud mõistatama röntgenipiltide ja ajuskaneeringute rägastikus, mis on lahti inimese kehas ja kuidas teda aidata. Ma ei ole oma elus pidanud sekunditki hoidma käes skalpelli, arteriklemmi ega isegi aspiratsioonikateetrit ning parem ongi, sest mina nendega ilmselt tapaks (ühes haiglas suudan isegi süütu desinfitseerimispudeliga täis pritsida peaarsti püksid), aga arstid päästavad nende riistadega meie elusid − ning mina ega teie ei saa kunagi teada, mida tegelikult tähendab arstidele see dilemma, mille koroona nende ette asetab.

"Selles pole tegelikult midagi uut," ütleb mulle Kadri Tamme, "intensiivravis peame me kogu aeg otsustama, kellele on mõtet abi osutada ja kellele mitte." On isegi eraldi mõiste "kasutu ravi" ja see kirjeldab kellegi aitamist, keda aidata tegelikult ei saa. "Kasutu ravi põhjustab haigele kannatusi," lisab Ehrlich, "aga ei paranda prognoosi." Intensiivraviosakonnas vaatavad vähemalt kaks arsti iga päev patsientidele otsa ning otsustavad, kelle puhul on arstide tegevusel mõtet − ja kelle puhul oleks see lihtsalt üks kannatusi põhjustav ülehumaniseeritud tsirkus. Ma tunnen, kuidas kogu minu algeline pilt eetikast ja moraalist hakkab tasapisi pulbriks pudenema. Ma tahaksin minna tagasi oma sooja tuppa ning mõlgutada seal elu ning surma küsimuste üle, ma ei taha seista enam siin haiglaseinte vahel ning teada, et tänapäevane meditsiin ei suudagi kõiki aidata ning vahel tähendab kellegi aitamine kellegi teise mitteaitamist. "Sest siiani oleme me otsustanud ravi mitte jätkata siis, kui see on patsiendi huvides," ütleb Kadri Tamme, "aga katastroofi olukorras tuleb langetada otsus, mis on ühiskonna huvides."

"See on meie arstiteaduse parim teadmine," ütleb Nõmper, kui ma küsin, kas need kriteeriumid on tema arvates piisavad, ning ta kõlab rahulikult. Ta on isegi lubanud, et kui keegi peaks pärast koroona lõppu mõne arsti kohtusse kaebama, esindab ta arsti tasuta. "Me ei ole harjunud surema," ütleb Nõmper, "ja seetõttu me ei lepi surmaga, ja seetõttu hakkame otsima süüdlaseid." Igal pool maailmas ei ole nii. On palju riike, kus haiged teevad patsienditestamendi, milles nad võtavad vastutuse ja ütlevad ise, millal on juba okei mitte edasi võidelda, juhe seinast tõmmata ja nende silmalaud kahe sõrmega õrnalt kinni vajutada. Eestis see nii ei ole, kuigi seadus lubab sääraseid testamente juba üle 20 aasta. Me ei taha ise öelda, millal me sureme. Me tahame, et arstid ütleksid seda meie eest. Ent kui koroona üleüldse on midagi õpetanud, siis seda, et elu ja surma üle ei otsusta ainult arstid − selle üle otsustame meie kõik, sest meist kõigist sõltub kellegi teise nakatumine või ellujäämine.

Tühjus

Ma vaatan raheteradest piitsutatud merd, mille raevukad lained raputavad praami juba enne selle sõitmahakkamist. Muhumaad pole näha, selle ette on tõmmatud püstloodis hall sein, mis tundub läbitungimatu. Muuli tagant välja keerates tugevneb tuul veelgi, ma seisan sillal ning tunnen kogu kehaga, kuidas peaaegu tühi laev aeglaselt edasi liikudes tõuseb ning vajub vastavalt lainete suvale. See on tunne, mida ma nende kahe päeva jooksul tunnen veel mitu korda ka Kuressaare haiglas ning millele annab lõpuks sõnastuse kohalik kirikuõpetaja − "Inimene ei ole kõikvõimas." Ma vaatan ettepoole. Hall eesriie on hakanud natuke rebenema, selle vettinud ribade tagant kumab rannajoon. Kuuselatvade katkematu riba. Väike liivariba paremal. Kiviklibu. Seal ta on. Ilmselt kõige nakatunum paik kogu maailmas.

“Ent kui koroona üleüldse on midagi õpetanud, siis seda, et elu ja surma üle ei otsusta ainult arstid − selle üle otsustame meie kõik, sest meist kõigist sõltub kellegi teise nakatumine või ellujäämine.”

"Varem oli pärast praami tulekut pool tundi müra," ütleb Marek Kütt, "aga nüüd on täielik vaikus." Ta elab koos perega kilomeetri kaugusel maanteest, metsa vahel ei ole ja esmakordselt pärast maalekolimist seitse kuud tagasi saab ta väikese beebiga vaikuses jalutada. "Ma olen väga ilusaid kohti avastanud," ütleb Kütt, "ja taevas on sinine." Ta ei ole muretu. Ta saab aru, et tal on vedanud, ta ei pea elama linnas ning poes peab ta käima harva (ent seal käies kiirustavad inimesed sageli teda nähes teise riiulivahesse). Peagi peab ta esimest korda kuu aja jooksul sõitma Kuressaarde, teatud toiduaineid kodulähedasest poest ei saa, ning kuigi tal on korralik ehitusmask (ta töötab ehitajana), tunnistab Kütt, et "ma ei tea, kuidas ma seda teen." Elu ei ole lill, kuid mitte keegi, kellega ma Saaremaal olijatest räägin, pole paanikas või pidevas hirmus. "See on päris painajalik," kirjutab mulle Sõrve säärel elav Veiko Õunpuu, "aga ma ei nimetaks seda põrguks." Ta ise käib poes "nagu katastroofifilmis": kätte on tõmmatud ühekordsed kummikindad, inimestega hoiab ta distantsi, krediitkaart on väikeses tihedalt suletavas kilekotis ning koju tulles paneb kõik kaubad ööpäevaks karantiini ning peseb seejärel käsi nii, nagu ta veel kunagi elus neid pesnud pole − minuteid. Ent "tegelikult tunnen ma ennast pigem hästi," kirjutab Õunpuu. Ta mediteerib kolm korda päevas, peab toitumises askeesi, tajub veel vaid harva mingeid ahvatlusi või tarbetuid impulsiivseid isusid ning vahel silmitseb taevast ja märkab, et esmakordselt ei ületa tema kodukanti päeva jooksul ükski lennuk. "Me oleme suviti sageli Saaremaalt ära läinud," ütleb põline saarlane Kütt. Nad pole talunud Saaremaa ning Muhumaa ülerahvastatust, need saared on muutunud "suvilarajoonideks", mis kihavad turistidest, suvitajatest ning niisama külalistest, kes rändavad, siblivad, uudistavad ja täidavad need saared servast servani. Ent sel suvel jääb Marek Kütt koos oma perega ilmselt üle pikkade aastate esimest korda suveks koju, sest Saaremaale on saabunud tühjus − nagu taevas, nõnda ka maa peal.

Haigla

Kuressaare haiglas hakati lähenevat ohtu aimama juba veebruaris. Kaitsevahendeid telliti juurde, viiruse maabumisel märtsis hakati aktiivselt testima, hämmastavalt pikaks venitatud mitmete juurdeehitistega valge haiglahoone ette rajati drive-in testmisala ning kõigele lisaks oli siinsetel arstidel teatud kogemus saare peal toimuva katastroofiga olemas, sest aasta tagasi toimus just Saaremaal spetsiaalne õppus. Saaremaa külade vahele ning linnatänavatele ilmusid ühel kevadpäeval vilkuritega autod, maanteedele püstitati väikesed tõkised ning kadakate vahel karjusid kümned verised, tömbistatud ja paanikas inimesed. Meteoriit oli langenud kõigist maailma paikadest just Saaremaa lähedale ning kerkis hiidlaine, mis tungis raevunult sellele suvitussaarele, purustades, tappes ja vigastades. Jah, koroona pole meteoriit, kuid ka Märt Kõlli usub, et mingi kogemuse sai Kuressaare haigla isegi neilt õppustelt. Nii mitmeski mõttes oli Kuressaare haigla viiruse tulekuks valmis ja seda mitte ainult organisatoorselt, vaid arstid olid siin mingil põhjusel ettevaatlikumad, tähelepanelikumad ja vaatasid ilmselt tunduvalt tõsisemalt õhtuseid uudiseid Euroopast kui keegi neilt seda palunud oleks. Kõigest mõned aastad tagasi taheti seda haiglat üldse ära kaotada, ta ei näinud Exceli tabelis hea välja, see haigla oli "ebaefektiivne" ning vaid kogukonna tugev vastuseis aitas ära hoida, et meil praegu möllaks pandeemia saarel, kus pole ühtegi haiglat. Need inimesed on küll vaprad, aga nad on ka kurnatud. Mina jõuan saarele neljandal nädalal, mil esimeste nädalate adrenaliinist on saanud midagi muud. "Inimeste näod on teistsugused," ütleb Kõlli, "meil käib põrgu ja inimesed on väsinud." Esineb läbipõlemist. Konflikte. "Algul oli mul huvi, siis hirm ja nüüd on rutiin," ütleb kohaliku EMO juht. Missioonitunne hoiab üleval, ent kuna maakonnahaiglad ei ole eriliselt glamuursed, siis muidugi on olukord parem kui Teise maailmasõja järel, mil siin saarel töötas vaid üks tuberkuloosidispanseri arst, ent inimesi on ikkagi vähe. Minu sealoleku ajal lastakse haiglast koju ainuke psühhiaatriapatsient, ta kondas mööda haiglat ning kellelgi polnud võimalust tema järel joosta, sest samal päeval diagnoositi veel paarikümnel inimesel nakkus. "Me tegime, nagu oli soovitatud," ütleb Laane süngelt, "me ei testinud neid, sest neil polnud sümptomeid."

Eesti koroona vastu Eero Epner Joonas Sildre illustratsioon viirus nakkus Saaremaa kriisikolle

Kõlli ei loe juba nädalaid ajakirjandust, lihtsalt ei jõua. Edward Laane ütleb ühel hilisõhtul, et ta pole sel päeval veel kordagi oma meile jõudnud vaadata, kuid tänu välihaigla saabumisele võib ta täna öösel üle pikkade nädalate ilmselt esimest korda magada natuke üle seitsme tunni. Pidev valmisolek kurnab, ja eriti kurnab see, kui sa pead võitlema oma ettevaatlikkuse eest. Saaremaa testis varem ja rohkem kui soovitati. Kutsus varem üles maske kandma kui soovitati. Saaremaa oli pidevalt sammuke ees sellest, mida neil paluti teha, ja ometi on Edward Laane sõnul Kuressaares täna juba ületatud point of no return − enam ei ole võimalik nakkuse levikut selles kaunis kuurortlinnakeses pidurdada ja kui veab, siis tekib siin begooniate, sirelite ja väikeste murulappidega täidetud asulas koroona suhtes karjaimmuunsus. Mis juhtus? Miks tabas kõigist maailma paigust just Saaremaad koroona ilmselt kõige rängemini? See juhtus kogukonna tõttu. Ja kogukonna tõttu ka pääsetakse.

Süüdistamisest kokkuhoidmiseni

Teooriaid on palju, kuigi mitte eriti. Viidatakse võrkpallimängule. Vaieldakse, kas nakkuse tõid kaasa itaallased või hoopis koolivaheajal Põhja-Itaalias suusareisidel käinud saarlased, kes nüüd higiste selgadega vollele kaasa elasid. Kuidas ka ei oleks, pärast mängu mindi ühiselt tähistama väikesesse ööklubisse, mis mahub ära väikese maja nurgaruumidesse (varem töötas seal lillepood) ning kus tihedalt üksteise vastu pressituna kohtuti ka šampanjafestivalilt saabunud seltskonnaga. Peagi mängiti ka võrkpallimäng Orissaares (teises tänases Saaremaa koroonakoldes) ning üpris pea saabus naistepäev. "Paraku oli sel päeval ilm väga ilus," ohkab Märt Kõlli. Linn kihas inimestest, käidi külas oma eakatel või osaleti mõnel üritusel, mida kohalikud ettevõtjad igal aastal korraldavad. "Meil on väga ühtehoidev kogukond," ütleb Kõlli, ja igal teisel ajal oleks see märk kogukonna tugevusest ja elujõust − kuid nüüd tähendas tihe inimestevaheline kontakt bioloogilist pommi ning surnukehasid. Jah, kogukonna tugevusest sai koroonas tema suurim nõrkus.

“Miks tabas kõigist maailma paigust just Saaremaad koroona ilmselt kõige rängemini? See juhtus kogukonna tõttu. Ja kogukonna tõttu ka pääsetakse.”

Võrdselt koroona plahvatusega levis üle saare süüdistuste lööklaine, mis kasvas kohati ähvardusteni, nii et kuuldavasti arutati vahepeal vallavanemale Madis Kallasele ihukaitsja võtmist. "Mind jääb surmatunnini piinama, et meis ei olnud jumalikku tarkust ja ettenägelikkust seda võrkpallimängu mitte lubada," ütleb telefonis Saaremaa vallavolikogu esinaine Tiiu Aro. Ei, ta ei näita kohaliku lehe raevuka juhtkirja poole, mis nõudis mängu toimumist ja mis tänaseks on maha võetud, nagu ei suudakski ajakirjandus tunnistada ka oma vigu. Aro süüdistab ennast. Ta usaldas Terviseameti soovitusi ja kuidas ta olekski saanud teistmoodi, ta on töötanud 18 aastat Terviseameti juhina, tunneb sealseid inimesi lähemalt kui keegi teine Saaremaal (või üldse Eestis) ning ta on veendunud, et selle kõigile maailma teadlastele endiselt tundmatu koroona eest hoiatamisel lähtuti hetke parimatest teadmistest. Ja ometi on ta juba avalikult vabandanud. Mõned saarlased on saatnud talle toetuseks lilli ja kirju, kuid ta teab, et nii mõnelgi on rusikas endiselt taskus. "Ma saan neist täiesti aru," ütleb ta ja ma olen kindel, et korraks kuulen torust allasurutud neelatust. "See kõik on olnud nagu üks pikk absurdne päev," ütleb ta siis, "eriti päikesepaistelistel hommikutel tundub kõik lihtsalt groteskne."

Süüdistajaid on endiselt, ikka ja jälle imbub kommentaaridesse inimesi, kes süüdistavad saarlaste surmades kedagi konkreetset, kuid see pole enam ammu peamine emotsioon. Peaaegu kõik saarlased, kellega ma räägin, kõnelevad rahulikkusest, ratsionaalsusest ja ühtehoidmisest. "Ma ei tunne hirmu," ütleb Saarte Koostöökogu tegevjuht Koit Kelder, "ja ma ei tunne kedagi, kes tunneks." Võib-olla kerge paine. Riskirühmades kindlasti ka sügav ettevaatlikkus, kuid laiemalt pigem mõtlik murelikkus ning kannatlik ootus, aga ka huumor ning juba ka ettevaatlik lootus, et kõik saab varsti läbi. Ma olen isegi veidi pettunud, emotsionaalne skaala, mida saarele otsima tulin, ei ole skaala, vaid pigem väike seier, mis kõigub äraootamise ning ratsionaalsuse vahel. "Erilist kurtmist küll ei ole," ütleb Leisi kooliõpetaja Meeli Stankevitš, "me pigem loodame, et halvem aeg on juba möödas." Ja siis on veel midagi. Ühtehoidmine. "Ma võrdleks seda laulupeoga," ütleb Kelder, "pinna all hõõguvad erimeelsused edasi, aga vähemalt hoiame kokku ja fookus on paigas." Seda on keeruline tõestada. Kui inimesed on isolatsioonis, siis kuidas hoida kellegagi kokku? Aga ometi see on.

Taksojuht räägib, kuidas ta andis tundmatule vanaprouale poeskäiguks oma varudest maski (proua kinkis talle tänutäheks kommikarbi). Kolm inimest moodustasid väikese inforakukese, mida nad nimetavad Saaremaa Vabatahtlikuks Situatsioonikeskuseks − nende kaudu tuleb kriisikomisjonini uusim informatsioon kogu maailmast, ka Hiinast, sest üks selle liige suhtleb oma Kuressaare lähedal asuvast metsatalust Shanghai sõpradega. Haiglasse tuuakse pidevalt lilli, mett, õunu, kringleid, kohukesi, piima, jogurteid, vett, kanget viina ja isegi huulepalsamit ning sushit. Mõne arvates on see isegi veidi liiale läinud show, natuke peaks hoidma rahulikumat joont, milleks ka need kaitseliitlased poodides, kas pole see ülepingutamine? Ent tundub, et paljude jaoks on just praegu sääraseid märke väga vaja. "Kui me kodudest lahkume," ütleb üks kiirabibrigaadi liige, "siis öeldakse, mis me küll ilma teieta teeks − seda pole varem olnud." Ikka ja jälle kuulen ma saarlaste mustast huumorist, aga ka meelekindlusest. "Me oleme valmis rangemateks soovitusteks," ütleb Priit Martinson, aga kohalikul omavalitsusel ei ole õigust neid kehtestada. See õigus on mandril − ja kuigi mitmed ütlevad, et nad tajuvad ülejäänud Eesti tuge, pole see sugugi kõigi meeltes nii.

Eesti koroona vastu Eero Epner Joonas Sildre illustratsioon arstid

"Valitsuse päästsid Kuressaare haigla juhid," ütleb Saaremaalt pärit Meelis Kubits, "11. märtsi õhtust oli selge, et viiruse epitsenter on Saaremaal, ning ma olin šokis, et valitsuse kriisikomisjon ei kogunenud seal, vaid selle asemel räägiti Kirkorovi kontserdist." Kaks esimest nädalat oli Saaremaa nii mõnegi arvates üksi, Terviseameti soovitused jõudsid (ja jõuavad) siia olukorrast mahajäänutena ning alles siis, kui Tanel Kiik kolmanda nädala alguses kohale sõitis ning "vere lõhna tundis", nagu ütleb Kubits, olevat asjad natuke muutunud. "Kriis tuleb alati jõuluõhtul ja olen nõus, et ei pea lõpmatult targutama, kui valmis riik oli. Selge see, et ei olnud valmis," lausub Kubits, "aga mulle ei mahu pähe valitsuse ja sotsiaalministeeriumi haldusala tegevusetus isegi siis, kui eriolukord oli juba kehtestatud."

Seal ta on, ilus ja kõigi poolt unustatud saareke, kuhu kõik mandrilt suviti trügivad, järjekorrad ulatuvad praame oodates vahel kilomeetrite peale, aga nüüd loetlen ma sadamas seistes vaid seitse autot ning ühe jalgsireisija. Vahel vaatavat Saaremaa mehed nüüd pärast neljandat õllet taevasse ja mõtlevad, miks ei võiks nad küsida üle kadakate lendavatelt lennukitelt lennujuhtimistasusid ning mandrist üldse eralduda.

Kuigi enamik inimesi ütleb, et tegelikult tuge tajutakse ning eriti märgilisena olevat mõjunud läbi saare veerenud sõjaautode kolonn, mis tõi endaga kaasa välihaigla, mida oma aknast silmitsevad Kuressaare haigla juhidki nimetavad "suureks kergenduseks", siis ometi liidab kogukonda mingil määral ka tunne, et neid on siia mere taha taas üksi jäetud. Liiguvad lood. Paljud inimesed räägivad, et mandril olevat Saaremaa toodete müük märgatavalt langenud. (Kui ma küsin Selveri juhilt, vastab tema, et müük on hoopis kasvanud ning see on märk mandri solidaarsusest.) Nii mõnedki teavad tuua näiteid, kuidas mõni saarlane oli mandril ettevaatamatult nimetanud oma päritolupaiga ning selle peale tekkis tema ümber perimeeter, inimesed tõmbusid saarlasest eemale nagu pidalitõbisest − ja see jääb neile hinge. Nad on uhked oma saare üle. Jah, aasta pole alanud hästi, juba eelmise aasta lõpus levis ka saarel kummaline lihashaiguste laine, siis läks rünnaku tagajärjel maha kiriku koduleht (see on siiamaani maas), siis tappis üks roolijoodik kolm inimest ning nüüd on kõigist maailma paikadest just Saaremaa koroonapandeemia epitsenter. Aga nad peavad vastu.

"Ma ei ole kordagi kuhugi mujale igatsenud," ütleb Priit Martinson, kui ma küsin, kas ta oma metsatallu isoleerituna ei ole vahel unes taas Shanghaid näinud, kus ta kuus aastat elas. "Saaremaa on mulle kallis," vastab Kristjan Rahu rahulikult, kui ma küsin, miks ta kodusaart toetab. See ongi üks koroona paradokse. Tema levik on olnud võimalik tänu globaliseerumisele, turistide arv on maailmas 20 aastaga kasvanud kolm korda, reisimine on meie jaoks sama loomulikuks saanud nagu oma kopsudega hingamine. Kuid võitlus temaga on vähemalt Saaremaal võimalik ainult siis, kui inimesed naasevad oma kogukonna juurde ning hoiavad seda koos. Ükski saarlane ei arva, et Saaremaa oleks eriliselt neetud paik. See lihtsalt juhtus. Mis seal ikka. Elu läheb edasi. Sest kõige raskem on ju alles ees − tühjaksjäänud Saaremaa on siiamaani elanud väga suures osas tänu sellele, et maailm on globaliseerunud ning üle maailma sõidavad ringi sajad miljonid, kes otsivad autentseid elamusi ning rahulikku merevaadet, tuues alati endaga kaasa ka raha. Lihtsalt seekord tõid nad kaasa ka tapva viiruse.

“Pidev valmisolek kurnab, ja eriti kurnab see, kui sa pead võitlema oma ettevaatlikkuse eest.”

Mis edasi?

"Jumal ei taha kindlasti halba." Istun Kuressaare kirikuõpetaja Anti Toplaane kontoris, tulekul on kristlaste olulisimad pühad ning ma tean, et juba homme kõnnib Toplaan kirikusse, annab organistile märku alustamiseks ning peab siis jutluse tühjas kirikus, kus pole ühtegi inimest, on vaid võimsad orelihelid. Seda jutlust kantakse üle, inimesed võivad kuulata ning vaadata, teenistuste jälgimiste arv on üle Eesti "tõusnud märkimisväärselt", ent teekond jumala juurde läbi ekraani pole siiski see. Mis teha. Säärane on eriolukord ja sellega peab leppima isegi jumal, kelle juurde pääsemine on nüüd keerulisem. Toplaan teab, et vähemalt paar korda on koroonasse nakatanu soovinud enne minekut kohtuda vaimulikuga, kuid see pole olnud võimalik ning nad on surnud ilma viimase õnnistuseta. Armulaud keelati esimesena, Kristuse ihu ja vere jagamine ühisest karikast on äärmiselt nakkusohtlik ning seda ei lubata. Edasi on lükatud nii pulmad kui peielauad. Kirik ei ole lõpetanud oma tegevust, koguduse vanematele liikmetele helistatakse, organiseeritakse sotsiaalabi, kuulatakse muresid, antakse märku, et inimesed pole üksinda, kuid olukord on kahtlemata keeruline. Sellest hoolimata ei märka ma, et Toplaan oleks närviline või rusutud. "Iga kristlane teab," ütleb kirikuõpetaja rahulikult, "et ma pean olema valmis iga päev siit lahkuma."

Seda ütlevad veel mõned inimesed. "Eks surm istub kogu aeg vasakul õlal, seda ongi liialt ära unustatud," lausub Orissaare kandis elav ehitaja Marek Kütt. Mitte mingit paanikat. Mitte mingit hirmu. "Ma loodan, et see kriis kestab kaua," ütleb mulle viie väikese lapse ema (kuues peaks sündima lähipäevil) Maris Rebel. Kui mai lõpuks on kõik möödas, siis kas on see olnud piisav aeg, et inimesed tajuksid põhiväärtuseid ning ei jookseks asjade järele? Ta ei ole kindel. Ta kardab, et mitte. "Koroona toob esile selle, mille jaoks me päriselt elame," ütleb ta, "aga ma kardan, et me unustame selle kõik taas ära." Ka Tiiu Aro arvab nii. Talle meeldib reisida, ta tahaks seda kunagi uuesti teha, kuid "me peame hakkama teisi väärtuseid hindama, pillav elustiil tuleb mõneks ajaks ära unustada."

Säärase sõnumiga astub inimtühja kirikusse igal pühapäeval ka kirikuõpetaja Toplaan, kui ta kutsub üles uskuma, lootma ja armastama. "Me peame märkama ligimest ja küsima, kas saame talle abiks olla," ütleb ta, "ja me peame tähele panema, et me ei astuks uuesti rattasse ega püüaks tasa teha seda, mis vahepeal tegemata jäänud." Mitte kõik ei arva nii. Paljud on mures tuleviku pärast, inimesed on juba nüüd töötud ning tühjad spaad ja väikesed rannamajakesed tõotavad ainult raskemate aegade tulekut. "Raske on utsitada inimesi arutlema homsest," ütleb Koit Kelder, "kui tänane reaalsus on, et meie vanemad ja vanavanemad surevad." Aga üpris pea peavad nad selle kõige peale mõtlema hakkama.

Eesti koroona vastu Eero Epner Joonas Sildre illustratsioon viirus nakkus karantiin

Enam-vähem samal ajal lõikab Veiko Õunpuu maailma lõpus õunapuid tagasi. "Surmast mõtlen ma sagedamini kui vaja," kirjutab ta hiljem. "Ta on korraga muutunud tunnetatavaks tõeks." Sellest hoolimata ei tunne ta kevadpäikese käes oksi saagides hirmu. Selle asemel on kergendumine, tühjade plaanide ning tühiste murede kadumine. "Mulle tundub, et see kõik on ka väga suur võimalus," kirjutab ta Sõrve säärelt, mis on peaaegu inimtühi, kuna Teise maailmasõja ajal pühiti sealt majad merre ja kõik elusolev tapeti. Ta on Saaremaal sündinud ja kasvanud, elas küll aastaid Tallinnas, kuid naasis siia juba mitu aastat tagasi. See on tema saar, tema võimalus sõita siia üle mere, nagu lahkuks ta maailmast, ning nihkuda siis iga kilomeetriga lähemale paika, kus ta saab olla kõigist eemal ja iseendaga. "Mungad, olge saar iseendale, olge varjupaik endale," kirjutab ta kirja lõppu tsitaadi suutrast, "ei ole teist varjupaika. Tehke Dharmast endale varjupaik ning saar." See on ilus mõte. Ma tahan uskuda, et see on võimalik. Kuivastu poole sõites näitab taksojuht mulle metsaveoautot. "Nemad ikka veavad," ütleb ta, "ega kapitalism seisma ei saa jääda."

Kuressaare pikkadel tänavatel ei liigu mitte kedagi. Üpris varsti hakkan tänavaid ületama kuhugi vaatamata, sest kusagil pole kedagi ega midagi. Vahel sõidab mööda madalal käigul politseiauto, siis roomab nurga tagant punase ristiga sõjaväeauto, korra näen kihutavat sõidukit, mille külgedele on kleebitud labori nimi. "See ongi sõda," ütleb mulle taksojuht. Laste mänguväljakul on torm märatsenud kiigega ning see on nööripidi takerdunud põiklatti, kuid keegi pole seda alla tõstnud. Ühel tänavanurgal on prügikast kummuli, see on tühi, ka seda pole keegi nihutanud. Õuedes õitsevad märtsikellukesed ning sinililled ja kuigi on nädalavahetus, ei askelda nende vahel kedagi. Kõik Kuressaare hoovid on tühjad, tema tänavad on lagedad, tema hääled on vaibunud. Ma ei näe nende päevade jooksul mitte ühtegi last ning ma saan esimest korda aru, mida tõeline tühjus tähendab. Ma kuulen seda hääletust. Näen seda tühjust. Tajun, kui kiiresti muutub painavaks, et ma ei näe kümnete minutite kaupa linnatänavatel mitte ühtegi inimest. Hiljem kuulen, et tasapisi on hakanud siia hiilima rebased, üks neist märatses juba luksushotelli õuel. Kuivastu poole sõites näen tee peal kahte autot ja nelja sookurge. Nad jalutavad maantee ääres uhkes häirimatuses.

“Kui mai lõpuks on kõik möödas, siis kas on see olnud piisav aeg, et inimesed tajuksid põhiväärtuseid ning ei jookseks asjade järele?”

Artikkel on valminud koostöös Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ning Kuressaare haiglaga. Kirjutamisel lähtuti kõigist arstide nõudmistest. Hooldekodudes ei käidud. Saaremaal käies ei külastatud ühtegi poodi ning kõigi kohalikega (v.a arstid) räägiti telefoni teel. Tänan abi eest PERHi arste mustas tsoonis Jevgeni Nipadistovit ning Kristel Liis Põdderit ja õdesid, kelle nimesid ma ei tea. Tänan samuti Tiit Pruulit, Anu Varest, Stina Eilsenit, Kristiina Põldu, Eno-Martin Lotmani, Hede-Kerstin Luike, Tambet Tuisku ja kõiki intervjueerituid.

Märt Kõlli koroonatest oli negatiivne.

Veel Levila lugusid: