Asutaja piinad. Levila esimesed päevad

3 minutit ja 10 sekundit enne algust

Tere, mina olen Daniel. 

3 minutit enne algust

Ma alustan Levila lugejatele mõeldud kirjade seeriat, mis räägib Levila telgitagustest läbi asutaja silme.

Jutuks tulevad: raha, pinged, pettumused, läbimurded ja läbipõrumised, ellujäämine, valusad loobumised, konfliktid, usaldus, uuendused, sõprus ja magusad võidud. Ühesõnaga, värk, mis leiab aset meediakanalis nimega Levila.

2 minut enne algust

Nii, aga millest päriselt alustada? Kindlasti mitte algusest, sest keegi ei alusta algusest. 

Kõigepealt tuleb näidata peategelast mingis keerulises olukorras. Niisiis alustame sellest, mis meil Levilas viimati pekki läinud on.

No aga palun väga. Mõtlesime suvel, et küll ikka tuleb annetusi, kui me lisame lihtsa võimaluse telefonikõnega Levilat toetada. Nii saabki meid toetada vastavalt:

5 eurot numbrilt 9001006

20 eurot numbrilt 9001007

Paku, palju viimati kuu eest laekus?

Variandid on:

45 eurot

46 eurot

47 eurot

Ah jaa! Meie Rail Baltica dokfilm on montaažis.  

Seal läks ka tegelikult üks asi pekki. Mitte siis dokfilmi endaga, aga ühe interaktiivse lahenduse osas — nimelt tahame teha Levila lehele sellist RB trassi kaarti, kus õigele kohale vajutades hakkab pihta video sellestsamast kohast.

Kui mäletad, siis on meil see trass kaameraga läbi kõnnitud.  Aga noh, selgus, et GoPro ei olnud GPS andmeid õigesti salvestanud vms. Lahendus on siiski ilmselt võimalik, kuid võtab kümme korda rohkem tööd... ja ei ole siiani valmis.

Aga nüüd lõpuks...

...algab!

Kohvikul olid väga suured aknad. Seda ma mäletan. Ja seda mäletan ka, et Kadri ütles: “Ole hea, räägi nüüd rahulikult otsast peale, mida sa õieti tahad mulle öelda?”

Kadri oli mu äripartner minu eelmises ettevõttes. Koos olime selle üles ehitanud. Koos olime just võitnud Eesti suurima riikliku PR-hanke. Kadri oli paljudes asjades parem kui mina. Ta tundus mulle töökam ja põhjalikum kui mina ning lisaks kõigele oli ta alati paremini riides. Kostüümid ja puha.

Mida mina talle praegu tahtsin öelda, oli see, et ma lahkun ettevõttest. Seejuures proovisin ma kuidagi asja nii sättida, et ma ei lähe niisama ära, vaid proovin osaluse talle kopsaka summa eest maha müüa. Nice try, nagu öeldakse Uus-Meremaal. Ma täpsemalt sellel ei peatuks, kuid Kadri on kõva läbirääkija.

Oma loodud firmast lahkumine on üldse nagu hamba välja tõmbamine. 

See kestis kokku mingi kümme kuud, et saaks kõik asjad sirgeks klatitud. Kliendid üle antud. PRiga suhted läbi raiutud. 

Nüüd siis lõpuks oli kõik korras? Haha...

Hurraa, raha tuli kontole!

Hoolimata esimese investeeringu jōudmisest Levila kontole, nägin ühel päeval välja selline nagu sellel pildil.

Tegelikult on see pilt ühest tüübist, kes seriaalis "Snabba Cash" “investorite” koti ära kaotas. Ma näen muidugi välja üsna teistsugune, kuid mu ILME oli umbes selline nagu tal. Üsna mures, üsna hirmul.

Sest ma olin mures ja hirmul.

Levilal oli kolm investorit (Taavet, Ahti, Sten) ning olime lubanud neile, et teeme enneolematult head ajakirjandust.

Kui su idufirmal on investorite raha kontol, siis on pool tööd juba tehtud, eks ole?

Vale vastus.

Kõik, mis sa oled kokku lubanud, tuleb nüüd päriselt ära teha.

Ja päris kindlasti hakkavad juhtuma asjad, mida sa ei oodanud.

Näiteks pandeemia.

Näiteks see, et teadussaate tegijaid leiab Eestist sama palju kui kodumaiseid meloneid.

Näiteks see, et suvel kaovad lugejad kuhugi ära.

Näiteks see, et lause “teeme kerge veebilehe, kus on lood mõnusasti üleval” ajab arendaja hüsteeriliselt itsitama, eriti pärast seda, kui ta kuuleb, et su lugudel on nii audio-, teksti- kui vahel ka videoversioonid.

See kõik juhtus Levilaga kevadsuvel 2020.

Raha juba kulus. Meil olid juba palgal Eero, Joonas, Mari, Kristel, Janek, Madis, mina.

Kuid lugusid oli vähe.

Lugejaid oli, aga ainult korraks.

Niisiis see päev, kui ma nägin välja nagu see "Snabba Cashi" tüüp. Sel päeval sain ma aru, et on olemas üks kõrb, kus igal sammul vedeleb idufirmade ja meediakanalite luukeresid.

See on see koht, kuhu sa jõuad pärast seda, kui su sõbrad ja sugulased on juba su lugude fännid, kuid siis selgub, et ülejäänud inimesi su ponnistused eriti ei koti. Nad pole sinust kuulnud ning nad ei tee ise midagi, et sind üles leida. Talendid ei võta sind tõsiselt.

“Aa, Levira, see on see teletorn või?”

“Kas see on mingi uus Telegram?”

Su kontori all asuva kohviku müüja arvab, et sa töötad väljaandes Edasi.org.

Siin ongi hea koht lõpetada, sest järgmisel nädalal räägime juba sellest, kuidas me neile probleemidele vastu astusime. 

Kohtumiseni

sinu Daniel

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!