Asutaja piinad: Kuidas me ellu jäime

Mu lemmiknali on see, et hiidlasel tuli ots otsaga kokku – see tähendab, et heinad said otsa ja hobune sai ka otsa. Levilal tuli ots otsaga kokku eelmisel aastal, kui ma ühel öösel võpatusega unest üles ärkasin ning mõistsin, et raha on otsas ning varsti ka kõik, mis selle eest saab.

Magada edasi ei saanud, sest mingi hüsteeriline meeshääl mu peas kriiskas: “Kõik on perses, nüüd me hukkume!” Ilmselt sai sõna see osa ajust, mis karjub ussi nähes: “Uss! Issand jumal, ussss!” 

Siis sisenes teine hääl, mis ütles selge ja rahuliku häälega, nagu raadioajakirjanik Mall Mälberg: “Sa pead kohe hakkama koondama Levila töötajaid. Sa oled seda liiga kaua edasi lükanud.” Umbes nii kujutangi ette seda, kuidas kõlab mu aju osa – prefrontaalkorteks, mis peaks asjad viisakana hoidma. 

Siis hakkas keegi küsimusi esitama. 

“Sul on lapsed, eks? Sa võiksid mingi turvalisema töökoha peal olla! Oleksid asekantsler kuskil ministeeriumis või ma ei tea, teeksid oma konsultatsioone edasi, nagu vanasti? Sa oled viiskümmend aastat vana! Varsti oled kuuskümmend! Mida sa oma pensionipõlvega plaanid ette võtta? Normaalsed inimesed on ennast selleks ajaks sisse sättinud! Neil on suvilad! Mis sul on? Mingi Levila?” See hääl kõlas natukene nagu Alar Karis, ma ei oska seletada, miks. 

"Ma saan aru, et Levilal on maksuvõlg tekkinud. Kuidas kommenteerite?"

Ja siis meenus mulle hääl telefonis. See oli ajakirjaniku hääl. “Tere, helistan Geeniusest, ma saan aru, et Levilal on maksuvõlg tekkinud. Kuidas kommenteerite?” See hääl oli päris – sain kõne bussijaamas, teel Pärnusse meie uue dokfilmi vestlusõhtule. 

Ühesõnaga, see oli nii sitt öö, kui üldse üks öö saab sitt olla. Ning hommikul oli lastele päris raske normaalse näoga putru keeta. 

Kuid nagu sitt võib olla tuleviku väetis, oli ka selle öö tulemuseks veendumus. 

Ma olin hiljuti kohtunud ühe targa Ameerika mehega, kes istus mingisugusel õhtusöögil minu vastas. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: “Kui sa leiad elus sellise töö, mida sa päriselt tahad teha, siis peaksid sa lihtsalt selle suunas minema ja mitte hoolima mitte ühestki takistusest. Lihtsalt mine peale, ükskõik mis ka ees pole.” 

Ma süüdistan seda tüüpi paljuski, mida ma eelmisel aastal ette võtsin, näiteks see, et hakkasin Levilasse omaenda raha laenama. Sest ma olin veendunud, et Levila on see, mida ma päriselt tahan teha. 

"Lihtsalt mine peale, ükskõik mis ka ees pole.” 

Kui sa ei tea, siis Levilal on natuke üle 30 suurema toetaja ning sadakond toetajat, kes toetavad meid keskkonnas Patreon või siis otse. See teeb meie ilmumise võimalikuks.

See aasta, millest jutt, 2023. aasta, oli ilmselt kõigile raske, Ukraina sõda ja ebaselgus majanduses viisid selleni, et inimesed vaatasid ka oma Levila toetamiseks läinud raha üle ning lükkasid toetamist edasi.

Samuti juhtus see, et intressid olid kõrged, mis tähendas, et raha, mis varem otsis pangakontodelt võimalikult kiiret exit’it, hakkas seal nüüd pigem tulu teenima. Kokkuvõttes tähendaski see seda, et Levila toetusfoon kuivas kokku palju kiiremini, kui ma oleksin arvanud. 

Libisesime spiraali, kus uute lugude jaoks oli tarvis raha ning raha ja toetuste jaoks oli tarvis läbimurdelisi uusi lugusid.

Päike paistis ja ilm oli ilus ja minul oli käsil elu esimene suurem koondamine. Ma pidin ütlema neljale  inimesele nende töökohad üles. 

Siis tuli maksulitter. Oi heldur … need maksud, mida väike raskustes olev ettevõtmine peab koondamise puhul välja käima! Sisuliselt tähendab see nelja inimese koondamise puhul seda, et sa pead välja maksma kaheksa palka, väljavõtmata puhkusetasud ning kõik nende tasude pealt minevad maksud. Ja need maksud pole madalad. 

Meie puhul oli kogu summa rohkem kui 22 000 eurot. Koondamine tähendab väiksele organisatsioonile aga seda, et su sahtel lendab moosist puhtaks kiiremini, kui sa jõuad öelda “kabelimats”.

Minu järgmine samm oli jätkata raha otsimist. Olime just loonud Levila kõrvale MTÜ, sest nii oli lihtsam annetusi koguda. Ma tegin sellist asja, mida ma endamisi nimetasin roadshow’ks”. See tähendas, et ma tegin iga päev kõnesid ning iga nädala neljapäevaks pidi olema toimunud vähemalt üks kohtumine lootustandva rahastajaga. Eesmärk oli kokku saada 5000 eurot nädalas, et hoida Levila käigus ja maksta ära vanad võlad. 

Üks inimene andis mulle õhukese paki dollareid.

Olin siiski pisut pinges ja hakkasin ebausklikuks. Näiteks mõni päev enne võimaliku toetajaga kohtumist otsustasin, et ei aja habet – sportlastel pidi ka nii olema, äkki toob õnne! Ajamata habeme tõttu või sellest hoolimata leidsin mõned toetajaid ja investorid. Üks inimene andis mulle näiteks kohtumisel õhukese paki  dollareid, mis tal oli üle jäänud USA-reisist. Aga see konkreetne raha aitas meil lõpetada kontori üürilepingu ühes kohas ning kolida teise kohta.

Tagantjärele on selle hetke toetajatel ilmselt hea lugeda, kui olulist rolli nad täitsid! Aitäh!

Levilasse oli selleks hetkeks jäänud veel tööle kaks väga head inimest. Seda, et nad jäid, pidasin ma tol hetkel muide võimsaks toetusavalduseks. Üks neist oli Erik, kes muudkui sõidab ja sõidab Ukraina vahet, et teha meie kolmandat täispikka dokumentaalfilmi. Ja teine Lennart, kes kirjutab minu arvates Eesti ajakirjanduse kõige paremaid lugusid.

Mis seal salata, kaalusime korraks ka raha teenimiseks lugudele maksumüüri tekitamist. Langes ära, kuna siis me oleksime lihtsalt mingi taskuekspress ning meie lood ei jõuaks nende inimesteni, kellele me neid tegelikult teeme. 

Me oleksime lihtsalt mingi taskuekspress.

Me kaalusime konverentsi korraldamist, kus on sponsorid, kuid see mõte langes ära – idee testimisel selgus, et mitte kõik ettevõtted pole huvitatud toetama konverentsi, mis räägib näiteks narkosõltuvusest töökohal, sest see võivat tekitada partnerites ja klientides küsimusi. “See on selline sitt teema, mida korporatiivmaailm ei taha vägai puutuda,” ütles üks tuttav turundaja.

Samal ajal kaalusime toetuste küsimist otse filmiprojektidele ning siit hakkas midagi olulist hargnema. Näiteks tuli meile appi LHV, kes oli nõus toetama meie uut dokumentaalsarja “Nad muutsid Eestit”. See tähendas, et me saime ühe uue tiimi kokku panna ja tööle asuda. 

Olles küll just koondanud, leidsime ennast ootamatult lootusrikkast olukorrast, kus oma oskusi laenas meile selline punt võimekaid inimesi: Marian Võsumets, Marta Pulk, Hetlin Villak-Niinepuu ja Grete Maria Avent, Hendrik Mägar ja Mattias Veermets. 

Me läksime Tiktokki. Me tegime koostööd lavakunstikooli 31. lennu üliõpilastega ning tegime nendega viraalse projekti “Karjujad”, mis tundus kõnetavat nooremaid inimesi. Lennart kirjutas ja kirjutas, näiteks loo sellest, kuidas Eestist tuumariiki tehakse. Keiu Virro tuli suurema looga lähisuhtevägivallast. Hea üllatusena tõid vennad Eskod meile laheda minidoki võitluskunstnik Edvin Kibusest.

Ühel päeval potsatas mu postkasti lugu inimeselt, kelle me olime unustanud – Priit Tohver oli umbes poolteist aastat tagasi lubanud saata meile loo arstide lahkumisest. Tihti ei jõua sellised lubadused looni, kuid Priit üllatas meid oma looga "Lahkumisintervjuu". Sellest sai meie aastalõpu pomm, mida loetakse isegi praegu, kümme kuud hiljem, kui ma neid ridu kirjutan.

Lihtsalt skaala mõistmiseks – Priit Tohveri lugu on Levilas lugenud või kuulanud 25 tuhat inimest, seda on Spotifyst kuulanud 3000 inimest. Ning nad on keskmiselt selle looga veetnud 35 minutit, mis tähendab, et seda loetakse sisuliselt, isuga, see läheb inimestele korda.

See on see asi, miks meid nimetatakse aeglaseks ajakirjanduseks – mitte lood ise pole aeglased lugeda, vaid nende loomine võtab aega. Sageli pannakse seeme mulda aasta või paar enne valmimist. 

Meie panused olid rajatud sellele, et Levila on vajalik ning sellised hetked sisendasid usku.  Oli põhjust uskuda,  et 2024. tuleb parem.

2024 alguses oli korraks tunne selline tuim ja segane, lund langes, natuke pime oli, kohe ei jõudnud kohale, et me tulime eelmisest aastast läbi. Aga inimesed tulid toetama.  Nii sain 15. märtsi hilisõhtul 23.52 sõnumi ühelt toetajalt: “Tuleme nüüd tagasi selle mõtte juurde.” Mõte tähendas toetamist. See, et see tuli hilisõhtul, see, et see tuli pärast ühe meie “Aineliste olendite” selle episoodi kuulamist … see oli kuidagi superoluline ja värske hetk.

Sel aastal peame muidugi tänama ka Eesti Filmi Instituuti ja paljusid teisi selle eest, et nad on toetanud konkreetseid Levila projekte nagu see Eriku film, millest ma juba rääkisin. Ka siin on meie tiim suurem – meiega teevad koostööd näiteks produtsent Elina Litvinova ja produtsent Maris Salumets ning hulk teisi.

On tulnud väga toredaid uusi toetajaid ning meiega on uuesti mitmed algsed toetajad. Kõike võiks rohkem olla, kuid me oleme tagasi sõiduvees.  

Ning mina isiklikult pean tänama Combatlabi, kus ma poksiringis aeg-ajalt vastu pead sain, kuid iga kord parema tujuga väljusin, kui sinna sisenesin. 

Naljakas on see, et eelmise aasta piinad ei paista tagantjärele vaadates eriti kuskilt välja. 2023. aasta kasutajanumbreid vaadates oli Levilal hea aasta. Kaugemalt vaadates … tundub see kobarpingutus justkui chill. Alar Karis mu peas on korraks vait. 

Kui tahad Asutaja piinade kohta rohkem teada või midagi arvata, siis kirjuta kommentaaridesse või saada mulle kiri: daniel@levila.ee.