Asutaja piinad. Ärategija otsinguil

On vaja tegijaid, ütles Eero. 

Kui täpne olla, siis ta ütles “deliverdajaid”, sest ta oli pähe võtnud, et idufirmas mõjub hästi mõni ingliskeelne sõna, siin-seal. 

Sel hetkel olime Levilas valmis andma tegijatele pool kuningriiki. Tegijatele, kes peavad kinni tähtaegadest. Tegijatele, kes teevad, mida lubavad. Toovad tuvi katuselt alla ja viivad pärast tagasi. Teevad valmis dokumentaalfilmi, seriaali. Raadiosaate. 

Tegijaid otsides uitasime dokumentalistikametsades ja kohtusime fantastiliste lindude ja loomadega. Näiteks kissellilinnuga, kes istub korraks oksa peale ja seejärel valgub sealt lötsti maha. Näiteks umbuskliku suursilmaga, keda näeb ainult kaugelt. Vendade Eskodega. Kõrgepalgalise produtsent-hirvega. Tossuloomaga, kes kaob paugust kilomeetri kaugusele ning lubaja-nirgiga, kellel on korraga käsil 287 erinevat projekti. 

Me hulkusime ringi sotsiaalmeedia turundajate ja influentserite poolilmas, kus pole kella- ega aastaaegu, ning kuulasime tarka juttu, milliseid KPIsid, andmebaase, tarkvara ning integratsioone on meil ilmtingimata tarvis. Nad teadsid korraga kõike ja samas mitte midagi, sest mitte midagi ei juhtunud. 

Kuskil nägime inimest, kes arvas, et arvele lisatud käibemaks (lühendatult km) tähendab kilomeetrit. 

Igatahes, nad kõik olid meist vaimustunud ja muidu ka väga lahedad. 

Lihtsalt ei läinud asjaks. 

Aga midagi pole teha. Tegelikult pole ju mingit kuldvõtmekest, ongi raske töö. Võib-olla kõige ilmselgem nõuanne igale inimesele, kes tahab teha mingit uut asja, ongi see, et ei tohi lihtsalt alla anda. 

Ja siis...

Ma ei tea, kas sa oled jalgpalli mänginud, kuid meeskond hakkab tööle siis, kui kaitsjad, poolkaitsjad, ründajad, väravavaht – kõik annavad mingi ennast nikastava panuse selleks, et võita. See plahvatus võib tekkida ka sellest, kui üks inimene näitab üles erilist pühendumust või pingutust ja teised lähevad samuti äksi täis ning avalduvad nende parimad küljed. 

Meie esimese värava lõigi Eero looga “Alkoholi lapsed”. 

Järgnes Joonas illustratsioonidega. Sellele järgnesid Janek, Tambet ja Kristel kuuldemänguga “Üks päev Mati Alaveri elus”. Seejärel Mari, kes istus pandimaja leti taga ja andis Facebookis laenu, et lugusid teha. 

Sügisel tuli Hanna, kes kõndis jalgsi läbi terve Rail Balticu Eesti trassi ning Marianne ja veel suur tiim inimesi, kes aitas seda üles võtta. 

Ühel päeval helistas mulle Erik. Kuna ma teda ei teadnud ning ta tahtis teha filmi OnlyFansist, kartsin, et äkki on pervert. Kuid kui kohtusime, sain aru, et lõpuks ometi on meil dokumentalist olemas. 

Multitalent-treener Georgi tegi meile saate “Täna Venemaal”. 

Siis juba legendaarsed saated nagu Janeki ja Kristi loodud “Ikooni loomine”; Marie, kes on üles pannud meie raadio.  

Muidugi ei saa jätta ka mainimata ärategijaid nagu need, kes meile “Ühistu” sarja tootsid. Halleluuja! Mattias, Kaarel, Kadri-Maria, Kristjan ja teised. 

Õppetund: andke mulle keegi, kes teeb asjad ära, ning ma eelistan teda iga kell sellele, kes räägib veenvalt, kuidas neid tegema peaks. 

Kohtumiseni nädala pärast.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!