Arvustus: Mida Jüri teeks?

Kui mu arvutused on õiged, siis sünnib Eestis igal aastal 2-3 poisslast nagu Jüri.

Kolmanda ja kuuenda eluaasta vahel hakkavad neil esinema kõndimisraskused. Kümnendaks eluaastaks ei saa nad trepist käia ning 12 aasta vanuselt on enamik ratastoolis.

Neil on Duchenne’i lihasdüstroofia.

Jüri on üks neist inimestest, keda see lihaseid hävitav haigus on tabanud. Tema värske raamat "Kohanemise meistriklass" räägib lihashaige elust läbi ausate igapäevaste kirjelduste, mis kohati meenutavad aga ka lihtsalt põnevikku.

Näiteks hetk, mil ta 160 kilo kaaluva ratastooliga peaaegu Elroni rongi ette lumme kinni jäi. Või hetk, mil ta välismaal renditooli pulti korralikult tööle ei saanud ning bussiga kokkupõrkekursil viimasel hetkel eemale pöörata suutis. Taustal on teadmine, et Jüri kaotab liikumisvõime, kui ta näpud õues külmast kangeks muutuvad, sest ta ei saa ratastooli nuppe vajutada.

Nende lugude vahele räägib Jüri aga elust, perekonnast, eeskujudest.

Tema raamat annab väga hea ülevaate lihashaigete olukorrast, sellest kuidas nad on leidnud oma elus jõudumööda vabaduse. Kuidas nad on vabaduse välja võidelnud hingamisaparaat-haaval. Ning järjest on ära mainitud ka inimesed, kelleta see võimalik poleks olnud.

Iga kord kui ma Jüriga suhtlen, mõtlen ma ühele sõnale: "vabadus". Sest Jüris on vabadust, mis sünnib ka kõige raskemate tingimuste kiuste. 

Oma raamatus räägib ta enda suurtest eeskujudest, kelleks on sageli Põhjamaadest pärit inimesed, kes on elanud täisväärtuslikku elu ratastooli jäämise kiuste ning tõusnud seeläbi tuhandete inimeste jaoks eeskujudeks ja suunanäitajateks. Nende eeskujude toel, on Jüri teinud kõike, ratastoolispordist tantsimiseni. 

Jüri on üks sellistest inimestest tänases Eestis, andes rasketes oludes inimestele eeskuju ja usku elusse samamoodi nagu Mihkel Aitsam, Jaak Võsa, Mare Abner, Margit Rosental-Tustit või paljud teised.

Lisaks Jüri lihashaigusele võib liikumisvõime kaduda hulga erinevate haiguste tõttu, või lihtsalt õnnetu vettehüppe või autoavarii tagajärjel. Erinevate liikumisprobleemidega inimesi on Eesti 65 tuhat, kaks korda rohkem kui elab inimesi Saaremaal. 

Kui olla heas vormis ning terve, on peaaegu võimatu on mõista, kuidas need tuhanded inimesed ennast tunnevad, millest unistavad, mida vajavad. Kuid Jüri raamat on üks parimaid kohti, kust alustada. 

Muidugi tahaks öelda, et Jüri on kangelane. Isegi superkangelane, kuid vaadates, kuidas Jüri ise kõige rohkem oma elu kirjeldab, on suurim kiitus temale hoopis see: ta on tavaline inimene.

Ometi leian ma jälle ennast mingit tavaeluprobleemist masendudes ikka ja jälle mõtlemast: "mida Jüri minu asemel teeks?". Ning ma saan aru, et probleemi pole.