Arvamus: Kolm tilka verd meediakuradile

Kuigi kell näitas alles viis hommikul, oli Tõravere observatooriumi saali kogunenud mitukümmend inimest. Suurel ekraanil kanti üle otsepilti Prantsuse Guajaanast. Sealse kosmosekeskuse stardiplatvormil kõrgus Euroopa Kosmoseagentuuri kanderakett Vega, mille õhkutõusu oli tugevate tuulte tõttu juba mitu hommikut edasi lükatud.

Sel päeval kõik aga klappis – tulejutt taga, kerkis rakett tumedasse taevasse. Tõraveres kõlas maruline aplaus. Oli 2013. aasta 7. mai ja Vega pardal lendas ilmaruumi Eesti esimene satelliit, ESTCube-1.

Mõni tund hiljem oli saalis rahvast veel rohkem. Suure ekraani asemel oli tähelepanu väiksematel, kus jooksis satelliidi juhtimiskeskuse info. Pingsalt oodati esimest signaali, mis kinnitaks, et ESTCube-1 on jõudnud orbiidile ja asunud tööle. 

Esimese piiksu jahtimine kannustab raadioamatööre kogu maailmas. Varsti saabuski e-kiri ühelt Vene satelliidihuviliselt, manusena kaasas katkendlik salvestus. See on tõenäoliselt meie tehiskaaslase signaal, hindas meeskond, kuid soovis kindluse mõttes ära oodata otseühenduse. Siis, kell 10.35, kõlasid piiksud ning satelliidi maajaama juht Tõnis Eenmäe teatas: “On. ESTCube-1.” Taas kaikusid saalis hõisked. 

Taas kaikusid saalis hõisked. 

Teame selle hommiku sündmusi nii täpselt seetõttu, et neid vahendasid ajakirjanikud ja jäädvustasid kaamerad. Satelliidi edukas start oli õhtuse “Aktuaalse kaamera” esiuudis ning jõudis ka peamiste päevalehtede esikülgedele. Satelliidi valmimist ning meeskonna pingutusi jäädvustas 2015. aastal linastunud dokfilm. Need kõik kandsid ja toitsid rahvusliku uhkuse narratiivi.

Ajaleheartiklite ning tele- ja raadiolõikude arvu kokku lüües võib oletada, et ESTCube-1 on Eesti viimaste aastakümnete üks enimkajastatud teadusprojekte. Alates satelliidiehituse kava väljakuulutamisest 2008. aastal kuni tehiskaaslase kustumiseni orbiidil 2015. aastal jätkus sellele regulaarselt meedia tähelepanu.

Ühelt poolt tagas suure huvi kindlasti ettevõtmise uudsus ja põnevus, kuid alahinnata ei saa meeskonna oskusi hoida oma tegemisi ajakirjanduse orbiidil.

Sellisena on ESTCube imeliselt hästi sobinud Eesti teaduskommunikatsiooni üldlevinud ootuste mustrisse. Kui teadlased esinevad meedias, on hea. Kui nad esinevad seal palju, on veel parem. Ning kõige suurepärasem on, kui sündivad lood on positiivsed, noorte elukutsevalikut inspireerivad ja poliitikuid teaduse ja selle rahastamise vajalikkuses veenvad.

Kõigest sellest ajendatuna alustasin 2013. aastal Tallinna Ülikoolis oma doktoritööd, mille põhiteema oli teadlaste oskused ajakirjanikega suhtlemisel. ESTCube’i meeskonnast sai töö üks põhiline uurimisobjekt, sest olin ise toona ajakirjanikuna lähedalt näinud, kuidas neist kasvasid osavad meediasuhete haldajad. Olin meediakoolitusega sellele kaasagi aidanud.

Kas teadlaste aktiivne meedias esinemine on alati tingimata hea?

Nagu alati, hakkavad ilusad pildid sotsiaalteaduste luubi all paistma märksa mitmetahulisemana ning esile kerkivad ka kriitilised küsimused. Peamine neist oli: kas teadlaste aktiivne meedias esinemine on alati tingimata hea?

Kui teadlased seda küsimust poole sajandi eest põhjalikult käsitlema asusid, jõudsid nad kiirelt järeldusele, et teadlase kõrval tuleks otsa vaadata ajakirjandusele. Sest iga ajastu teadusikoonid peegeldavad oma aja meedia võimalusi ja lugejate-vaatajate eelistusi. Punaakadeemik Gustav Naan sobitus Nõukogude Eesti ajakirjanduse mudelisse täpselt sama hästi kui “Rakett 69” kohtunikud tänapäevastesse sotsiaalmeedia jaoks tuunitud teleformaatidesse.

Kui aastakümnetetagused meediatähed olid teadlaskogukonnas pigem isepäised tegutsejad, kellele ei läinud korda toona akadeemilises maailmas valitsenud meediapõlgus, siis tänapäeval on teaduskommunikatsioon palju soositum. 

Teadlased ise lävivad meelsamini ajakirjanikega, kuna tunnetavad vajadust levitada tõendatud infot või seista hea teaduse maine eest. Ootuse või lausa kohustusena kirjutavad teadlasele avalikkusega suhtlemist ette ülikoolid ning teadust rahastavad asutused, et meelitada õppima tudengeid, suurendada avalikkuse usaldust, suunata avalikku arutelu ja mõjutada poliitilisi otsuseid. Poliitikudki nõuavad, et teadlased tõestagu oma kasulikkust ja vajalikkust kõvahäälsemalt. 

Kõik see tähendab, et nii seest- kui ka väljastpoolt on kasvanud surve teadlastele meedias esil olla. Kaalul on ühiskondlik mõju ja ressursside jagunemine. On neid, kes usuvad, et meediakajastus mängib rolli rahastuse ja ametikohtade jagamisel isegi siis, kui ametlikult on ainsaks kriteeriumiks teadustöö kõrge kvaliteet.

Nii seest- kui ka väljastpoolt on kasvanud surve teadlastele meedias esil olla.

Teadlaste aina suurem nähtavus meedias annab tunnistust sellest, et ajakirjandusega suhtlemise oskus peab nende jaoks olema mingil moel kasulik omadus.

Aga ka krati tegemine või kuradile kolme veretilga loovutamine oli esiotsa kasulik tehing. Kuniks selgus, et kaubaks läks hing. Nii on ka teadust uurivad sotsiaalteadlased hakanud väljendama kartust, et väga aktiivne meedia tähelepanu püüdlemine võib kõigutada isegi teaduse alussambaid.

Meedia jaoks tuleb asju teha teisiti, kui teadlane on harjunud. Kui õpitakse oma teemat lihtsalt selgitama, on see väikese mõjuga kohastumus. Meedia toimimise loogika kohaselt murravad teatud teemad ja sõnumid aga leheveergudele ja eetrisse kergemini kui teised. Kui see saab uurimisteema ja valdkonna valimisel argumendiks, on mõju suurem. Ja kui miski saab tähtsamaks kui teaduse sõltumatus ja kvaliteet, tähendab see juba hinge müümist.

Seda, kuidas kõik on hakanud keerlema pildis olemise ümber, oleme näinud poliitikas. Eestis pilas seda “Seenelkäigu” film, kus Aadu Kägu pidi osalema jaburas telemängus ning talle sobitati pressikonverentsiks selga valge kampsun. Kogu maailmas on poliitikutest ja parteidest saanud meedia tähelepanu kalkuleerivad masinad. Ja kalkuleeritakse maailmavaate ja riigi huvide arvelt. Aga sarnaseid trende, kus meediale meeldimiseks antakse järele senistes kommetes, on täheldatud teisteski eluvaldkondades spordist religioonini.

Akadeemilises pruugis on selle olukorra kirjeldamiseks võetud kasutusele mõiste “meediastumine”. See tähendab ajakirjanduse toimimise loogikaga kohastumist, mille mõjul võivad oluliselt muutuda valdkonna enda tegutsemise viisid. Seejuures pole isegi oluline, milline meedia loogika tegelikult on. Oluliseks saab see, milline see teistele tundub – mida poliitik, teadlane või sportlane arvab, et peab meediasse pääsemiseks tegema. Nii sõltub meediastumise ulatus sellest, kui põhjalikke kohastumusi peab isik või organisatsioon vajalikuks, et saavutada soovitud nähtavus.

Selliseid meediakogenud Eesti teadlaste kohastumusi ma oma doktoritöös vaatlesingi, püüdes muu hulgas aru saada, kas hirmudel meediastumise õõnestavast mõjust võiks olla alust. 

Analüüsides meediahoiakuid ja ajakirjanikega suhtlemise tavasid, mida teadlased doktoritöö jaoks tehtud intervjuudes kirjeldasid, tulid välja teadlaste erisused. Nende kõrvutamisel omakorda joonistusid välja avalikkuses nähtavate teadlaste põhitüübid.

Oma töös käsitlen kahte peamist tüüpi. Ühte võiks kirjeldada kui “selgitajat”, kes suudab oma töö lihtsalt ja huvitavalt lahti rääkida, kuid eelistab piirduda konkreetsete teadusteemadega ning tavapäraselt satub meediasse vaid siis, kui ajakirjanik ise tema poole pöördub. Mõelgem näiteks suurepärase jutuvestja Aleksei Turovski peale.

Teine põhitüüp, keda võime nimetada “agiteerijaks”, tajub meediat võimaliku abilisena omaenda eesmärkide saavutamisel, olgu selleks teadusele positiivse kuvandi loomine, tudengite meelitamine või mõne poliitilise otsuse mõjutamine. See tähendab, et nad otsivad ise võimalusi meedias nähtavad olla ning kasutavad ära teadmisi ajakirjanduse toimimisest. Nad suudavad mõelda nagu ajakirjanikud, valades oma sõnumid vormi, mida ajakirjanikel on kerge üle võtta.

Andres Metspalu sisukate geneetikaselgituste taustal ei saa unustada, et tema loodud Eesti Geenivaramu on edenemiseks ikka ja jälle vajanud doonoreid ja raha.

Siingi on vanemaid ja uuemaid, magusama ja hapuma maiguga näiteid. Anto Raukas ja Endel Lippmaa loopisid mõnuga kliimaskeptilisi kalambuure. ESTCube-1 esitles oma üritustel aukülalisena tihti Ene Ergmat, kes ka meelsasti intervjuusid jagas. Andres Metspalu sisukate geneetikaselgituste taustal ei saa unustada, et tema loodud Eesti Geenivaramu on edenemiseks ikka ja jälle vajanud doonoreid ja raha.

Nimetatud kaks olemise vormi on erinevad, kuid siinkohal on oluline, et mõlemad on teadlase ja meedia jaoks põhjendatud. Need asetuvad justkui eri niššidesse. Üks teadlane sobitub paremini teadusuudiste rubriigi nõudmistega, teine kirjutab arvamusartikleid. Meedia pakub viise, kuidas oma sõnumit välja öelda, teadlastel on eri eesmärgid ja nii need teadlaste meedianišid kujunevadki.

Teadlasetüüpe, nii aktiivseimaid kui ka passiivsemaid, ja neile sobivaid meedianišše on kindlasti rohkem. Need erinevad selle poolest, kui hästi nad teenivad teadlase enda, teaduse, ülikooli, ajakirjanduse või avalikkuse huve.

Kergemini paistavad silma probleemsed nišid, mida iseenesest ei pruugi kogu teaduskajastuses olla palju. Näiteks võivad teaduse usaldusväärsust kahjustada igal teemal sõna võtvad valvekommentaatorid või mõnd kolleegide poolt tunnustamata ideed läbi suruda püüdvad rebellid, kellele meedia pakub lahkelt pinda, sest nende jutt on lobe ja kammitsemata. Oma Nobeli preemia toel sai DNA kaksikheeliksi avastaja James Watson näiteks levitada vastuolulisi väiteid intelligentsusest, soost ja rassist.

Klantspilt teadusest ja uudised kohe-kohe saabuvatest läbimurretest võivad aidata saavutada turundusosakondade unistust positiivsest mainest, kuid ei aita avalikkusel mõista teadust, kui seal puhkeb mõni kriis. Näiteks kui eri ülikoolide teadlased vaidlevad omavahel “õige” metsakorralduse üle või kui mõni paljukiidetud tulemus osutub pettuseks või hoopis kahjulikuks (kas mäletate talidomiidi?).   

Selleks et sünniks hea teaduskommunikatsioon, millega kõik osapooled on rahul ja mis rikastab ühiskonda, ei vaja mitte ainult teadlane meediaoskusi, vaid ka ajakirjandus teaduse tundmist ja auditoorium kriitilist arusaama mõlemast. 

Teadushäma on keerulisem läbi näha kui poliitikatrikke.

Oma uurimistöös jõuan järelduseni, et kui teadlaste meediastumise jätkub, võib pigem ohus olla ajakirjandus. Mida rohkem allikad hammustavad läbi, kuidas ajakirjanikega suheldes tagada oma sõnumi pildile pääsemine soovitud kujul, seda enam tekib kiusatusi seda ära kasutama hakata. Teadlastel võib see olla palju lihtsam kui poliitikul, kipub ju valdav esmane hoiak kõige suhtes, mis tuleb teaduse sildi all, olema naiivselt usaldav. Ja teadushäma on keerulisem läbi näha kui poliitikatrikke.

See on ajakirjanduse nõrk koht, mida omal moel näitlikustas ka ESTCube’i meediakajastuse analüüs. Positiivsete lugude voogu ei vääranud ka see, et plaanitud eksperiment kosmoses tegelikult ei õnnestunud. Kui eestvedajad seejärel lihtsalt keskendusid edusammudele ettevõtmise teistes aspektides, näiteks haridusprojektina, läks ajakirjandus sellega kergelt kaasa. ESTCube-1 oligi uhke ja sisukas projekt, kuid lihtne on näha, kuidas ajakirjanikud olid selle suhtes otsekui ära tinistatud.

See aga toob meid tagasi tõdemuseni, et meediast nähtava teadlase profiil kõneleb palju ka kaasaegse ajakirjanduse kohta.

Ja see, kahtlustan ma, ei tulenenud mitte konkreetse projekti omadustest, vaid iseloomustab üldisemalt uudistetempost kurnatud ja pöidlareaktsioone armastava meedia toimimismehhanisme. Surve ajakirjanike tegevusvabadusele kasvab sedamööda, mida paremini allikad meedianippe omandavad. See aga toob meid tagasi tõdemuseni, et meediast nähtava teadlase profiil kõneleb palju ka kaasaegse ajakirjanduse kohta.

Mis kasu sellest teadmisest on? Teadlasi õpetatakse aina enam, et on vaja oma tööd avalikkusele tutvustada. Üleliia tihti on käsitus sellest, et “miks” või “kuidas”, siiski piiratud või naivistlik. Parem arusaam, kuidas ja milliseid nišše tahaksime teadlasi täitmas näha, lubab ka koolitusi vastavalt suunata. Saame nii teadlasi kui ka ajakirjanikke hoiatada ohtlike niššide ja suundumuste eest, et teaduse kajastamine ajakirjanduses teeniks avalikkuse parimaid huve.

ESTCube-1 tiirleb endiselt orbiidil, kuid piikse ei tule sealt enam ammu. Füüsiline satelliit on saanud kosmoseprügiks, kuid üks signaal, mille ta saatis, kajab siin maapinnal endiselt vastu: sina võid hõlpsasti meedias nähtavaks saada ja see on sulle abiks. Näeme selle peegeldust ESTCube’i osaliste järgmistes tegemistes, näeme teistes satelliidiprojektides, tudengite päikeseauto ettevõtmises, ülikoolide ponnistustes.

Neil on palju õilsaid eesmärke. Aga nurga taga on alati luuramas ka see deemon, kes hea meelega võtaks need kolm tilka verd …

Arko Olesk kaitses doktoritööd “Teadlaste meediastumine: protsess, indikaatorid, mõju” 18. septembril Tallinna Ülikoolis. Täismahus on töö loetav siin.

Miks tahtis loo autor oma tulemusi meedias jagada? Ta soovis endale tõestada, et akadeemiline maailm pole kunagisi ajakirjandusliku kirjutamise oskusi täielikult ära rikkunud. Samuti tahab ta olla eeskujuks teadlastele, keda ta on koolitanud ja hakkab koolitama teemal, kuidas oma tööst avalikkusele kirjutada. Ja lõpuks on vaja ärgitada kriitilist arusaamist teaduskommunikatsioonist, sest ingliskeelset lõputööd loevad heal juhul kümme inimest.