60 sekundit: Tahaks uskuda, aga peaks ka kontrollima

Telli 60 sekundit ka oma postkasti!

Danieli esimene 60 sekundit: lood, mida tahaks uskuda

Isegi kui mu poolehoid kuulub jäägitult Ukraina rahvale, kes võitleb praegu oma kodumaa eest, mõtlen ma neil päevil sageli, kas kõik lood, mida me kuuleme Ukraina edusammudest ning Venemaa kaotustest, on ikka õiged. Ja kui ei ole õiged ning me neid ajakirjanikena levitame, siis kas me ei tekita probleeme, sest varem või hiljem tuleb välja, et ka meie endi levitatav info oli vale, sest me tahtsime seda nii väga uskuda?

Mäletame ilmselt, kuidas vahepeal tegi läänemaailmale tiiru peale enneaegne uudis sellest, et Ukraina saab Poolast hävitajaid. Viimasel nädalal on palju räägitud sellest, justkui oleks Vene sõdurid kaevanud Tšornobõli saastatud alal kaevikuid ning mõned neist sõdureist kiirguse tõttu juba surnud. 

Eile viis juhus mind “Ringvaate” saate esinemist oodates kokku kiirgusspetsialist Teet Koitjärvega. Tema juttu kuulates sai üsna ruttu selgeks, et isegi kui Vene sõdurid said ohtliku kiirgusdoosi (tegelikult selle kohta kinnitust pole), pole meil kindlasti kinnitust selle kohta, et mõni neist juba haiglas või isegi surnud on. See kõik on tänase hetke seisuga müüt. Võib-olla leiab see müüt kinnitust, kuid seni pole leidnud. 

See ei tähenda muidugi, et lood Vene armee hävitavatest kaotustest Ukrainas oleksid alati valed. Palju on kaotusi, mille kohta on tõendusmaterjalid olemas. Seega ei tohiks meil olla puudust lugudest, mis on korraga õiged ja mida tahaks samal ajal ka uskuda.  

Janeki 60 sekundit: mõnikord lihtsalt veab

Kuna ma teen palju muusikat arvutiga, soovisin vahelduseks mingit päris pilli. Otsingud viisid mind pillini nimega Dvina, mida teeb üks Vene uuendusliku muusika laboratoorium SOMA.

See pill on põhimõtteliselt üks lihtne puust pulk, kus on kaks keelt peal ja seda mängitakse poognaga. Heli saadakse kätte magnetiga, mis on selle puust pulga sees. Uuenduslik, kuid eeskujuks on olnud vanad Pärsia ja hindude instrumendid.

Järjekord oli pikk.

Veebruari esimestel päevadel uurisin viisakalt, et millisel kohal ma nimekirjas olen ja kas nad oskavad umbes öelda, millal pill võiks valmida – kas see võtab kuid või aasta või noh, mingi selgus võiks ju olla. Jelena firmast vastas, et kahjuks nad ei oska midagi öelda ega täpselt lubada. 

Paar päeva hiljem tegin siiski ühe katse veel ja uurisin, millisel kohal ma järjekorras olen, mis on minu number? Et selle liikumist enda peas ennustama hakata. 

Avasin vastuse tujutult, aga üllatus-üllatus – Jelena oli mõelnud selle asja peale ja leidnud, et las mina olen selles nimekirjas esimene, las minul olla kõik hästi.

Saabus tellimisvorm. Täitsin väljad ja tegin valikud. 10. veebruaril maksin PayPaliga arve. Nüüd võttis minuga ühendust pillimeister Viktor. Ta sai raha kätte 11ndal ja lubas pilliga algust teha esmaspäeval, 14. veebruaril. Pill, mille nimeks on Dvina (jõgi Venemaal), pidi valmima kahe-kolme nädalaga.

24. veebruaril algas sõda.

Minuni jõudis pill 23. märtsil. Kirjutasin kohe Viktorile ja tänasin teda. Selgus, et minu pill ja veel seitse olid viimased, mis teele pandi – Eestisse, USAsse, Iisraeli ja Hispaaniasse. 5. märtsist Vene Post enam saadetisi Eestisse vastu ei võta ega edasi ei saada.
Nii et mul vedas – napikas!

Kirja lõpetas Viktor nii: "Peace and love."

Danieli teine 60 sekundit: Mattiase pildid

Mattias Tammet on hea fotograaf ning presidendi kantseleis palgal olles tegi ta meeletult palju pilte president Kaljulaidist. 
Nii et kui Levilas ilmub järjejutuna minu raamat “Vapilõvi”, mis räägib Kersti Kaljulaidi elust presidendina, on Mattiasel plaan teha presidendist ka pildiraamat. Mattias ise ütleb: “Sa võid raamatu osas öelda, et lootust on. Ära garanteeri igaks juhuks …”

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Valgevene armee tehtaks maatasa. Intervjuu Valgevene noormehega.

Tehisintellekt kuulab pealt Vene sõdurite sidet Ukrainas. (Inglise keeles)

Vald katsetab päikesepaneelidel töötavaid toidujagamise kappe.

Telli 60 sekundit ka oma postkasti!