60 sekundit: Sünnipäev keset sõda
Laupäev, 26.02.2022.
- Autor:Levila toimetus
- Avaldatud:02.2022
Rääkisime kahe inimesega Kiievis ning ühe Eesti ettevõtjaga, kes pakub ukrainlastele tööd. Siin on nende lood.
Anna 60 sekundit: Anna saab 32-aastaseks
„Tere. Ma olen Kiievis. Siin on kohutav.” Anna elab ühes Dneprovski rajooni korrusmajas ja on oma kaheksa-aastase pojaga peaaegu terve päeva koridoris istunud. Sellepärast, et seal on ohutum kui korteris, kus on aknad ja kus sa oled maja välisseintele lähedal. Laps, Anna ja tema abikaasa ei saa keegi magada. Sest nad kuulevad iga heli.
Ajal, mil me Annaga messengeris räägime, tulistatakse. Kaks korda on ta kuulnud ka plahvatust. Ta ei tea, kas ka päriselt pommitatakse, aga tundub, et seda tehakse. Anna kuuleb mürinat ja see kõik ei ole eriti naljakas. On hilisõhtu ja kell on saanud 12.01. Anna ütleb, et minut tagasi sai ta 32-aastaseks. Tahaksin talle õnne soovida, aga see tundub kuidagi kohatu.
Kelder, kuhu Anna saaks varjuda, asub naabermajas ja sinna on minna 10 minutit. Või pisut vähem. Aga Anna ei tea, kus on ohutum: kas keldris või siin koridoris.
Annal on sugulased Harkovis, Melitopolis ja Gorlovkas. Nad kõik tahavad elada Ukrainas, tahavad rahu. „Suhtleme lähedastega, toetame teineteist. Kõik on šokis, me poleks seda uskunud,” pihib ta.
Kuid sealsetes linnades on olukord isegi hirmutavam kui Kiievis. Toimuvad tulevahetused. Õde viibib teist päeva Harkovi ühiselamu varjendis, Harkovis on praegu isegi hullem kui 2014. aastal Gorlovkas, kust ta toona kuue kuuse lapsega lahkus tulevahetuse eest. „Tahaks uskuda, et sõda ei kesta kaua, aga ka Gorlovkas mõtlesin ma nii. Seal on kõik nii juba kaheksa aastat,” kurvastab ta.
Anastasia 60 sekundit: Putinile ei tahakski omi mõtteid raisata
Veel eile hommikul oli Anastasia (25) Kiievis. Kuulda võis valjut tulistamist ja kõva raskeveokite mürinat. Autod sõitsid maja lähedalt mööda ja kusagil möirgasid lennukid. Pidevalt hoiatavad sireenid siiani läheneva ohu eest. Nüüd on aga Anastasia Kiievi lähedal maal ja nii suurt ohtu enam pole.
Kui alguses ei leidnud kõik kiievlased kohta, kuhu varjuda, siis nüüd on pea kõik varjendites või keldrites. Tingimused on seal enam-vähem elamisväärsed. Paljudes saab käia vetsus ja isegi endale toitu valmistada.
Anastasia Facebooki kontolt vaatavad vastu ilusad looduspildid, talvine Ukraina mets. Mitte miski ei reeda veel seda, mis nüüd tema kodumaal toimub. Košmaar, mille peatset lõppemist ta loodab.
Mul on tunne, et kui Anastasia telefonis räägib, siis tema hääl väriseb veidi. Aga ta on sõnakindel, jutukas ja isegi lõbus. „Säilitame rahu. Üritame nalja teha ja üksteise tuju tõsta. Toetame teineteist,” ütleb ta heatujuliselt.
Anastasia teab, et Venemaa telekanalid levitavad praeguse olukorra kohta hoopis teistsugust infot kui Ukraina omad. Väidetakse, et Venemaa justkui kaitseb midagi. Aga mida?
Anastasiale tundub, et piire kaitstakse just siin ja praegu, tema koduriigis Ukrainas. Ta teab ka, et paljud inimesed ütlevad Putini kohta halbu, väga kurje sõnu. Anastasia ei tahakski nagu omi mõtteid neile raisata. Kõik, mis ta tahab, on naasta normaalse elu juurde.
Risto 60 sekundit: kõne ehitusettevõtjale Risto
“Ähh, kurat seda teab, kuidas see on, nad on küll siin praegu, aga mast on maas, mingit rõõmu sellest ei ole,” ütleb ehitusettevõtja Risto. Ta kommenteerib seda, kas tema alluvuses töötavad Ukraina ehitajad on veel Eestis või juba siit lahkunud. Risto teab, et nad ei saagi, sest piirid on kinni. Kuidagi võib-olla saab sealt üle ukerdada, aga ütlesid, et sel pole ka jumet. Mis sa seal teed, parem on pered siia saada, aga need ei saa ka sealt tulema, kuna ilged järjekorrad on.
Risto töötajad ütlevad, et kui vaja, tuleb minna ka relvile. Praegu aga on nad siin. “Eks kui sul on ka väikesed lapsed, siis on mõttetu ka sinna kuuli ette ronida, mis siis perest saab?”
Risto alluvuses töötab kümmekond ukrainlast. Ta ütleb: “Ma võtaks kõik need pered hea meelega vastu, üüriks neile korterid. Tehku siin tööd. Aga nad ei saa, ütlevad, et piirid on umbes, rahvas tahab sealt ära.”
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?
