60 sekundit: Meditsiini eri
Neljapäev, 28.10.2021
- Autor:Levila toimetus
- Illustratsioon:Joonas Sildre
- Avaldatud:10.2021
Janeki esimene 60 sekundit: oppi oodates
Algselt pidi see toimuma pühapäeval, aga paar tundi enne planeeritud algust tullakse ütlema, et see lükkub edasi uude nädalasse. Olin oma vaimu üles ehitamas, aga nüüd äkki – cancel. Mis teha.
Ühe palatikaaslasega, pensionär Jaaguga, tekkis mul nende päevade jooksul natuke erilisem, usalduslik suhe. Naersime koos ja rääkisime tõsisematel teemadel. Avastasin tihti, kui ühesugused me kõik oleme, tunneme ja näeme samu asju, vanusevahest ja muust sõltumata.
Kusjuures see oli nii ka teistega, inimesed tulevad teab kust, aga sa avastad nendega kiiresti ühisosa. Haigla pole kraaklemise koht.
Kui Jaak tuli lõikuselt, oli tal silmnähtavalt raske, aga vanakooli mehena ajas ta end söögikorra ajal väärikalt istukile. Vaatasin teda kõrvalt ja küsisin, kuidas ta end tunneb, meie pilgud kohtusid ja hetke pärast ta minestas. Õed reageerisid alarmile kiirelt ja olukord lahenes. Aga Jaagu sügav pilk jäi meelde.
Järgmisel korral kohtusin sama pilguga pühapäeval, kui mul pidi olema opp. Jaak vaatas mulle otsa ja küsis: “Kas sa tahad, ma palvetan su eest?” “Jah, muidugi.” Ma ei keeldu ju sellisest asjast, mis tuleb heast südamest.
Mõtlesin, et ta teeb seda ilmselt siis, kui olen noa all. Aga ei, mõne aja pärast tuli ta minu juurde ja ütles: “Palvetame.” Kumbki meist pani ühe käe südamele ja Jaak pöördus jumala poole – lihtsas keeles, enda sõnadega. Kohmetusin, see oli nii ilus ja isiklik.
Jaak sai haiglast välja ja väljudes, uksel, rahustas mind: “Palve kehtib, ära muretse.” Minu arst Andrei tuli eile ja ütles, et ta tõesti pühapäeval kuidagi ei jõudnud. Ma sain sellest täielikult aru, arstidel ei ole praegu kerged päevad.
Aina vastikumaks muutub laupäevane miiting Vabakal, kus mõnitati ka meditsiinitöötajaid.
Õed ei taha palka juurde, nad ei taha enam seda tööd üldse teha. Võtta vastu neid, kes laupäeval nende vastu olid, kes seadsid nende töö küsimärgi alla, aga nüüd ise kümnete kaupa siiasamma haiglasse tulevad või enamasti nad tuuakse siia.
F*** off!
Paari tunni pärast algab mul opp.
Lugeja 60 sekundit: Teele
Teele töötab Põhja-Eesti Regionaalhaigla patoloogiaosakonnas. Iga päev analüüsib ta mikroskoobi all koeproove, teeb kindlaks, kas tegemist on pahaloomuliste kasvajatega või mitte. Kui sa oled Tallinnas oma sünnimärki lasknud uurida, siis tõenäoliselt on see just tema käest läbi käinud. Neil päevil teeb Teele tööd otse kodust, sest haiglas on koroonakolded. Mikroskoop köögilaual meenutab tööd, küünlad ümberringi meenutavad kodu.
Muide, ka sina võid meile saata oma 60 sekundit!
Janeki teine 60 sekundit: pärast oppi
Ärkan palatis, pöörane valu on, keegi toimetab minuga.
“Nii karm. Valutab!” “See tuleb sellest, et teile tehti süstid selga ja poole peal narkoos ka, olukord nõudis seda, ainult ühest poleks piisanud.” Ja nüüd nende toime lõpeb.
Kuulen, et opp kestis neli tundi. Kuulen ka nende päevade issanda ja päästja nime – valuvaigisti. Siit ta tuleb, süstlaga otse verre.
Valu annab järele, aga ei kao, otsin välja telefoni ja saadan elukaaslasele sõnumi: “Raske opp oli. Ei jõua suhelda. Helista ka emale. Mul valus. MAT."
Tilguti tilgub ja lähen režiimile – valuvaigisti ja paar tundi und, valuvaigisti ja paar tundi und.
Enne koitu ütlen õele, kes tuleb vererõhku mõõtma, et ma tahaks teid kõiki kallistada. Ta ütleb: “Jõuad veel.”
140/82
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?