60 sekundit: Kihlvedu, õhk ja surm

Telli 60 sekundit ka oma postkasti!

Danieli esimene 60 sekundit: kihlvedu

Mul on üleval üks kihlvedu aastast 2006. 

See juhtus nii, et ma läksin lolli peaga ajalehetegelaste konverentsile esinema ja alustasin oma ettekannet sõnadega: “Nagu me kõik mõistame, paberlehed on kahekümne aasta pärast minevik.”

Sest ma olin üsna kindel, et tulevikuinimene loeb lehti digitaalselt. 

Saalist kostis ähvardav mõmin. 

“Paber jääb,” karjatas keegi, “ma käisin Frankfurdis messil, seal öeldi, et jääb!”

Järgmiseks hüppas püsti Eesti Ekspressi tolleaegne peatoimetaja Tiina Kaalep ja ütles, et veab minuga kasti Hennessy konjaki peale kihla, et paberlehed on vägagi olemas 20 aasta pärast. 

“Ei tea, kas Hennessy 20 aasta pärast üldse olemas on?” porises keegi tagareast. 

Ma võtsin kihlveo vastu.

Kihlveo lõpuni on jäänud neli aastat. Ajalehtede tiraažid kukuvad ja kukuvad. Digitellimused tõusevad ja tõusevad. Ajalehepaberi hind kerkib. Mul on lootust, kuid kui ma võidan selle kihlveo, siis saab see siiski olema napikas. Sest Ekspressi trükitakse siiani igal nädalal 22 tuhat eksemplari. Võibolla nelja-viie aasta pärast on 6700 eksemplari kuus ikka järel?

Mida sina arvad, kas ma võidan või kaotan?

Danieli teine 60 sekundit: õhk

Õhk meie ümber on paks bitcoinidest, ethereumist, shitcoinidest, nagu nimetatakse mingeid kahtlasemaid krüptorahasid. Rikkus hõljub wifis ja 4G eetris, hääletult, värvitult, maitsetult, lõhnatult. Kohati muutub see nähtamatu papp Ferrariks. Suvilaks. Kellaks.

Üha rohkem kuuleb sõna “krüpto” tänavatel, bussides, taksodes. Paljud on nüüd investorid. Paljud usuvad, et saavad jõukaks. Paljud on juba saanud, sest nad on õigel hetkel teinud mõned klikid. 

Paljud on ka maha jäänud. Nad ei näe eetrit, vaid ainult enda taskus olevat viimast viiekat. Neid, kellel on ja kellel pole, ei erista samas eriti muu, kui mõned tehtud või tegemata klikid. 

Kuigi ma usun krüptomaailma tulevikku, siis palun öelge, et ma pole ainus, kes arvab, et see praegune  pidu ei saa pikalt kesta, sest see meenutab kõiki eelmisi pidusid, mis alati on lõppenud üsna sarnaselt. Sellega, et õhk on lõpuks ikkagi vaid õhk.

Hanna 60 sekundit: surm koroonaosakonnas

Ja kui need surnu äraviijad tulid: “Kus surnu on?”, siis nad tulid nagu kuskilt teiselt planeedilt. Planeedilt, kus on palju surnuid. Ja selle tõttu neil puudusid igasugused tunded, mis võisid ilmneda teistel, kel kokkupuudet vähem.

Teistele on olukord erakordsem ja seetõttu raskem jääda adekvaatseks. Surm ei ole ju justkui tavaline elu osa. Sest laseme endal sellega kokku puutuda võimalikult vähe, ainult siis, kui see on täiesti vältimatu. Ja isegi siis sunnib hirm pigem vaatama eemale, selle asemel, et olla millegi loomuliku tunnistajaks.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Kolm libauudist, mida oli peaaegu võimatu ära tunda.

Autod hakkavad sõitma peamiselt elektriga, kuid mis ikkagi saab nende vanadest akudest? (Inglise keeles)

Seda traataeda siin piiril on tarvis ainult Tallinna ülemustele. Nii arvavad inimesed piirimail. (Maksumüür)

Telli 60 sekundit ka oma postkasti!