60 sekundit: Kassilaud, lumetekk ja vaidluste võitmine

Telli 60 sekundit ka oma postkasti!

Danieli 60 sekundit: kassilaud. Lõik kirjutamisel olevast raamatust

Me istume kassilauda. Nii kutsutakse lauda, kus söövad julgestusmehed, tõlgid, protokollitöötajad, pressišefid, samal ajal kui presidendid arutavad teises ruumis maareformi või Olympic Casino litsentsi. Või NATO tulevikku.

Meie ette on laotatud idaeuroopalikus meeleolus kokku pandud Rootsi puhvet. Näiteks silmud. Kuid on ka singiviilud, marineeritud kurk ja tomat, liha tarrendis, tillukesed quiche’id, näpuburgerid, kartulilaastud ning kuldsed Kiievi minikotletid. 

Kassilauas ei saa halvasti süüa, kuid siit ollakse valmis sekundipealt püsti kargama, jooksma kas startiva autokolonni poole, presidendile seljavalurohtu andma, meiki tegema, pressiteadet või säutsu saatma või katki läinud kapotilippu vahetama. Sellepärast on siin toitudest peamiselt ühe ampsu suurused variandid – neid saab kuhugi tõtates alla kugistada.

Kuskil ragiseb ihukaitsja raadiosaatja. See võib tähendada, et president on liikuma hakanud. Kassilaud jääb vaikseks, vaadatakse üksteisele otsa. Kuid... valehäire.

Joonas 60 sekundit: raamat nimega “Blankets”

Kui kirjastaja minult kolme aasta eest küsis, millist graafilist romaani võiks tõlkida, oli mul vastus kohe olemas. Eile ilmuski Craig Thompsoni “Blankets. Lumeteki all.”

“Blankets” hüppas mu kätte Berliini koomiksifestivalil 2003. aastal, kohe avamispäeva hommikul. Olin kui puuga pähe saanud – 600 lehekülge ja milline joonistus! Eelarve ja pagas olid piiratud, kuid teadsin tuhandeid teisi raamatuid vaatamatagi, et valikut pole. Müüja selgitas vandeseltslikult, et see oli üks kahest eksemplarist, mis oli värskest trükist just Euroopasse maandunud. Teise pani müüja nüüd endale leti alla ära. 

Kui raamatut Eestis tagasi olles lugema asusin, sain teist korda puuga pähe. Seekord sisu tõttu. Lugesin ja nutsin. Autobiograafilises raamatus on palju kihte, kuid peamiseks liiniks kaks noort, keda tabab õnnelik noorusarmastus. Siiras ja puhas idüll. Tüdruk õmbleb kauni mustriga lapiteki, mille all võikski ju igavesti olla. Siis satuvad nad kaugsuhtesse, eri osariikidesse ja raamatu toon pöördub külmaks ja kõledaks. Lumetekk tuleb peale.

See oli väga tuttav. Enda arvates olime kuu aja eest olnud ka paar ja nüüd sattunud eraldi linnadesse. Aeg-ajalt tegime kõnesid, kus mängisime, et kõik on hästi. Miski polnud tegelikult hästi. Berliini sõites lootsin, et lennuk kukub alla.

Kohtusime. Oli karge sügis, käisime käed taskus jalutamas, rääkisin festivalist ja lõpuks poetasin talle pargipingil raamatu. Ma ei kommenteerinud sisu, ütlesin ainult, et väga hea. Ta vaatas kaanel olevat paari ja pani nukralt muiates raamatu kotti.

Järgmine kord kohtusime mõne nädala pärast. Miski oli muutunud. Mõlemad teadsime, et see raamat näitab meie minevikku, olevikku ja... tulevikku. Raamatus meil tulevikku ei olnud. “Craig tahab siiamaani temaga koos olla,” ütles tüdruk telliskivipaksust raamatut tagasi ulatades. “Jääbki alati tahtma.”

Oleme nüüd seitsmeteistkümnendat aastat abielus.

Kristjan Odeni 60 sekundit: kuidas võita vaidlus?

Oled tüdinud sellest, et kõik vaidlevad vaktsiinide, poliitika või elektriautode üle? Vaata Kristjan Odeni õppevideot ning võida absoluutselt iga vaidlus.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Ei tea, mis täpselt sellest välja tuleb, kuid Lasnamäel värvitakse üks suurem trepp ära.

Lõpuks ometi! Filmimuuseumis Tallinnas on kino, mis näitab viimase 120 aasta parimaid filme. Septembris tasuta. Jupiterist saab vaadata hulka Rein Marani loodusfilme.

Teadlased leiavad, et usklikud teevad mitmeid asju õigesti. (Inglise keeles)

Telli 60 sekundit ka oma postkasti!