60 sekundit: Janeki eri, otse haiglast!
Teisipäev, 19.10.2021
- Autor:Levila toimetus
- Illustratsioon:Joonas Sildre
- Avaldatud:10.2021
Meie töökaaslane Janek on jalamurruga haiglas. Aga õnneks on tal tuju hea ning siin on tema kolm lugu!
Janeki esimene 60 sekundit: ortopeediaosakonnas pole kingalusikat
Palat on täis vänget odekolonni parfüümi, (andke andeks, haiglas tuleks sellises mahus lõhnastamine keelata), pidulikum moment, neljase palati üks patsient saab koju. Koju saadetakse kiirelt, voodikohti napib, üleeile oli seitse inimest istunud pool päeva ukse taga. Mina sattusin siia jalaluumurruga, teistel on muud hädad. See, kes läheb, temal oli üks jalg lühem ja see aidati järgi. Kuidas, ma ei tea, aga näen, millist valu nõuab tema iga liigutus. On jäänud viimane samm, panna jalanõud jalga ja minekule sättida, aga ortopeedia osakonnas pole kingalusikat, ütleb õde, kes üritab oma näpuga seda puudust korvata.
Janeki teine 60 sekundit: valuvaigistit, palun!
Valuvaigistile minnakse korduvalt järele, mitmekordse küsimise peale, aga tagasi ei tulda, läheb justkui meelest.
Alguses on see kõik iisim, aga mustri kordudes ei tundu see enam okei. Sest valus on. Samas on kuskil kauguses kosta katkematut jutuvada. Justkui ununeks see soov palatist lahkudes.
Küsin mitu korda viisakalt. Jälle, kui õde palatisse satub, lubatakse kohe, aga midagi ei järgne selles plaanis, küll aga mahub tegevusse muid asju. Ok, voodi kõrval on ka selline nupp, kus peal on medõe graafiline ikoon, mõtlen, et see ikkagi rohkem eriolukorraks, hääle kõvadusest peaks aitama, et soove edastada. Ükskord aga vajutan kannatuse katkedes sellele – see teeb nii kõva lärmi ja vastikut plekist häält – ehmatan ja mul on piinlik, et segasin teiste unerahu.
Pooleminutise signaali peale pistab üks õde pea sisse ja küsib: “Mis mureks?” ”Valuvaigistit palun!” “Mitu korda läks üks teine õde sellele järele, aga tagasi ei tulnud,” lisan. Möödub 15 minutit, valu kasvab, aga ebaviisakaks püüan mitte muutuda. 30 minuti pärast vajutan siiski uuesti nuppu, uksele tuleb sama õde ja küsib: “Mida soovite?” “Valuvaigistit,” ütlen. “Aga kas teile siis veel ei toodud seda?”
Janeki kolmas 60 sekundit: “AVA”
Üks selline väga rõõmustav moment oli ka täna hommikul, tuli anestesioloog ja ütles, et talle väga meeldis mu uus lugu “AVA”, oli kuulanud mitu korda, et enne, kui eile narkoosi alla läksin, olin midagi soninud oma uuest albumist ja ta oli selle peale kohe googeldanud. Üliviisakas tegelane oli, andis mulle paberi, kus ta meiliaadress ja palus saata link, kui veel midagi tuleb. Muidugi saadan.
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?
