60 sekundit: Elu meenutab sõjafilmi
Neljapäev, 04.11.2021
- Autor:Levila toimetus
- Illustratsioon:Joonas Sildre
- Avaldatud:11.2021
Janeki 60 sekundit: tahan koju
Enam ei jaksa. Infot on liiga palju.
Paratamatult tegelen enda olukorra kõrval ka kõige ümbritsevaga – arstid, õed, patsiendid, masinate hääled, lõikav tuul aknapraos – kõik nad räägivad midagi ja ennast isoleerida ei ole täielikult võimalik.
Iga haigega tuleb kaasa tema lugu. Enne, kui ta sellest ise räägib, püüan aimata, kas inimene on Tallinnast või mujalt, mis tööd ta võiks teha, kui vana ta on jms.
Vanusega panen kõige rohkem puusse. Tervislikud/ebatervislikud eluviisid, mentaalne olek, elurõõm või selle puudumine, füüsis – kõik modelleerib sind, arv passis ei määra midagi.
Aga ei loe ainult see.
Väljaspool haiglat kujundab meid jätkuvalt hull viirus.
Jõuan karkudega neljandale korrusele – avan ukse, olen kodus. Mis saab edasi?
Eero 60 sekundit: arstid rindejoonel
Uhh. Intervjueerisin just ühe teise loo jaoks ühe haigla intensiivravi osakonna juhti.
Tema: seda, mis tuleb, pole Eesti rahvas kunagi näinud. Võib-olla ainult sõdade ajal.
Mina: mis arstid arvavad?
Tema: et eestlane on meeletu egoist. Teda ei huvita ühiskond ega teised. Ja nõukogude ajaga seda selgitada enam ei saa ega tohi, sest ka noored ei vaktsineeri.
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?
