4. osa. Naised võsasaega metsas

Mõne metsas võsasaega töötava naise leidmine kujuneb üsna keeruliseks. Üks neist, kes parajasti koos meestebrigaadiga Soomes töötab, annab intervjuuks nõusoleku. Ent tehniliste viperuste tõttu ei toimi helistamine kohe esimesel korral ning veidi hiljem pole naist enam võimalik tabada. Pärast tööpäeva lõppu püüab ta kuskil Soome järvedel kala ja ütleb, et on maru tuuline. Ka järgmine hommik ei too loodetud tulemust ja intervjueeritav kaob nagu vits vette. Täpsemalt: nagu raietööline võssa.

Nädala pärast leian metsandusteemalisest Facebooki grupist lõpuks Birgit Sildveri (28). Ka temaga ühenduse saamine on esialgu edutu.

1. juuni hommikul teatab aga Birgit veidi ootamatult: intervjuu on hea mõte. Ta on tulnud koguni maalt Tartusse. „Teeme ära!” kirjutab ta ja napilt tunni pärast näen Birgitit Tähe tänaval saabumas meie kohtumispaika.

Võtame istet hipsterite linnaosa Karlova mänguväljakul. Birgitil on võimsad rastapatsid, ta paistab olevat heas füüsilises vormis ja tema olekus on midagi silmatorkavalt sportlaslikku. Intervjuu vältel kummardub ta pingil kord ette, siis nõjatub jälle seljatoele, paar korda jookseb auto juurde, et parkimiskella kontrollida.

Pärast jutuajamist teatab Birgit mulle samal õhtul Facebookis, et paigalpüsimatus on väga temalik. Kuigi ta on õppinud kondiitriks ja töötas alul Viljandis Rohelises Majas pagar-kondiitrina, loobus ta sellest ametist. Koht oli vinge ja inimesed lahedad. Ent töö muutus tüütuks siis, kui pidi lõpuks samadele saiadele lisaks kogu aeg ühte ja sedasama küpsist küpsetama.

Birgit on pärit Valgamaalt Linna külast, kuid elab praegu Tartumaal Alatskivi lähedal Koosal. Keegi tema vanematest või vanavanematest metsandusega ei tegelenud. Kui ta 2015. aastal oma tulevase abikaasa Siimuga kohtus, suundus viimane peagi koos kahe sõbraga Inglismaale puid istutama. Birgit jäi Eestisse, aga vaatas, et üksi olles hakkab juhe tasapisi kokku minema. Ja sõitis meestele järele.

Inglismaal olid ilmad veel hullemad kui Eestis ja sealt sai Birgit esimese metsakarastuse. Kui ta kevadel koos Siimuga naasis, tuli taimede istutamise pakkumine juba ka kodumaal.

„Suvel ütles Siim, et nüüd on metsa minek. Andis trimmeri kätte. Ma polnud kunagi varem trimmerdanud, tund aega aias proovisin ja järgmisel päeval läksime metsa,” meenutab Birgit.

Siim õppis Luua metsanduskoolis, Birgitil on tulnud hooldusraietöölise oskused aga omal käel omandada. Elu ise on õpetanud. „Nüüd ma siis olen selle töö peal ja mulle hullult meeldib,” tunnistab ta.

Birgit kirjeldab võsatöö aastaringi: „Kevadel on kõige pikem istutus: poolteist kuni kaks kuud. Suvel on vähe lebom, natuke on kultuurihooldust nagu ka sügisel, kui on veel ka üks lühike istutusperiood, ja siis on kuni kevadeni valgustusraied.”

Kohanemine võsasaega oli Birgitile lihtne. Ta pole kunagi tundnud, et võsatöö oleks füüsiliselt ülemäära raske.

„Kui tööl olles mõtled, et sa ei taha, sa ei saa ja sa ei suuda, siis hakkavad igasugused asjad juhtuma. Näiteks läheb saag kogu aeg katki,” arutleb ta. Nüüd, mõni aasta hiljem juhtub saega äpardusi juba märksa vähem. Võib-olla ka sellepärast, et Birgit oskab nüüd tööriista paremini käsitseda.

„Kui tööl olles mõtled, et sa ei taha, sa ei saa ja sa ei suuda, siis hakkavad igasugused asjad juhtuma. Näiteks läheb saag kogu aeg katki.”

Ka puude tundmine Birgitile peavalu ei valmista. Silm harjub lõpuks vaatama, mida võtta ja mida kasvama jätta. Muidugi on hetki, kui ta jääb seisma ja küsib endalt: oot-oot, mis puu see nüüd siis on? Sel juhul aitab abikaasa Siim, kes on kogenum ja alati vastuse annab.

Eri lanke või noorendikke Birgiti sõnul ühe vitsaga lööma minna ei saa. Kõik objektid on erinevad, töö ise tema sõnul loominguline.

Küsin, kas parem on käia tööl kodu lähedal või kaugematel objektidel. Birgit arvab, et kui vähem kui viis minutit objektile sõidad, on see liiga ligidal. Ka abikaasale meeldivad pikemad autosõidud, mis võsatööks sobiva eelhäälestuse loovad. „Nii saab töövaibi peale,” ütleb Birgit. Ta joob autos kohvi, vaatab ringi ja naudib ümbrust. 

Birgiti töö on teda pannud metsa vaatama raietöölise pilguga. Ka vabal ajal noorendikku sattudes kipub ta analüüsima, mida ja kuidas neil tegema peaks. Kui ta on nädal aega jutti tööl käinud, ei taha vabal ajal muidugi enam kuhugi metsa, veel vähem „võssi” minna. 

Kui kord Siimul ja Birgitil kultuuri hooldades suur tüdimus tekkis, ütlesid nad üksteisele, et aitab. Panid saed kokku, võtsid auto ja hakkasid kell 11 õhtul Läti poole sõitma. „Neid keerulisi hetki ikka tuleb, vahel on sul lihtsalt vaja ära käia,” ütleb Birgit. Samas kui on istutamine, siis peab seda nii või teisiti tegema poolteist kuni kaks kuud jutti. „Kevadel pole puhkepäevi ja mida rutem sa taimed maha saad, seda parem,” selgitab ta.

Ka istutusperioodil on võimalus ise valida, millisele langile parasjagu mõistlik on minna. Maapind võib veel kuskil olla sulamata või liigniiske.

Võsas töötamise ajal tuleb Birgiti pähe igasugu mõtteid, mida ta „lihtsalt jamaks” nimetab. Langil töötades on vahel õige aeg, et oma kräpiga tegeleda. Mingid asjad võivad peas päev otsa luupida. Kibedal tööajal on ta vahel ka sae seisma pannud, tunnetanud metsalõhnu, söönud vaarikaid või silmitsenud loomajälgi. „Kui näed enda jaoks mõnda uut putukat või liblikat, siis oled nagu väike laps ja elad selles hetkes. Just see hetkes olemine maandab ja rahustab,” arutleb ta.

Kord metsas autoga kinni jäädes tekkis Birgitil tunne, et hakka või nutma, välja siit enam ei saa. Kõik see on aga metsatöö loomulik osa ja õpetab koostööd. „Võib-olla lähed korra endast välja, aga siis leiad koos ikkagi lahenduse,” ütleb Birgit. Üksinda metsa minna ta ei taha ja kui Siim üksi läheb, siis ta ikka veidi muretseb.

Birgit meenutab, kuidas Sõõru metsades on Siim langil puid istutades näinud 20-30 meetri kauguselt karu. „Karuema tõusis tagajalgadele ja Siim samal ajal rääkis temaga: ärge tulge, minge ära. Karu juures olid ka eelmise aasta pojad, aga kui karu vaatas, et kõik on rahulik, viis ta oma mõmmipere minema,” kirjeldab Birgit.

Kui nädal aega hiljem juba uuele langile mindi, töötas Siim taas Birgitist kaugemal ja korraga karjus midagi. „Küsisin siis: kas jälle karu? Aga seekord tuli hoopis hull metsis. Tema ei jäta ju sind rahule. Pidimegi sel päeval metsast ära minema,” meenutab ta.

Väga krõbeda külmaga ei ole Birgiti arvates mõtet metsa minna. Võsasaed hakkavad turtsuma, nina läheb härma ja külm tuul puhub selga.

Kuna möödunud talv oli lumine, tegid Birgit ja Siim lankidele luuret ning valisid välja objektid, kus puudel oli vähem lund. „No märjaks saad sa niikuinii, aga mida kauem oled kuiv, seda mõnusam. Olen tähele pannud, et kui vihma sajab, siis tööle ei tõmba, aga kui lähed ja hakkab poole päeva pealt sadama, on juba soe sees ja enam vahet pole,” seletab ta.

Kontoritööks on Birgit liiga püsimatu. Ka koolipingis ei suutnud ta rahulikult istuda, käed kogu aeg sügelesid. Alul oli Birgitil oht end metsas üle töötada, kuid nüüd teavad Siim ja Birgit mõlemad, et kui hommikul ärgates ütleb sisetunne, et täna pole mõtet metsa minna, siis seda ka ei tehta. Kui ilm on vilets, eelmisel päeval on liiga pikalt töötatud või on lihtsalt tunne, et täna pole seda õiget minekut, võib jätta vabalt päeva vahele, et „panna järgmisel juba täiega”.

Eesti metsade kadumise pärast Birgit ei muretse. 1990. aastate Maa-ameti kaardil olevatel paljudel põldudel on nüüd juba keskealine mets ja just seda kaarti on Siim Birgitile näidanud. Mulle kirjutades lisab Siim, et Nõukogude aja lõpus sööti jäänud maadest on tekkinud tublisti metsamaad juurde. Talle meenub ajakirja Eesti Mets 2003. aasta artikkel „Eesti lähiajaloos on mets põlde vallutanud kaks korda”, milles metsakorraldaja Enn Pärt kirjutab: „Kui palju metsamaad põllumaa arvelt lähimatel aastakümnetel juurde tuleb, on raske ennustada. Aga metsamaa pindala suureneb kindlasti. Täiesti võimalik, et 30 aasta pärast on Eesti metsasus 57–58% praeguse 50% asemel ning metsa 300 000 hektarit rohkem.”

„Eks ole nende hulgas ka palju selliseid võsastunud maid, kus tänaseni miskit tehtud pole. Aga õigeaegsed hooldusraied on nendele kinnistutele lisandväärtust loonud,” kommenteerib Siim.

Puutumatud loodusreservaadid peaks Birgiti arvates Eestis kindlasti olema, ent näiteks männikud, kus inimestele meeldib seeni korjamas käia, ongi ju istutatud selleks, et need maha võtta. „Kust me seda puitu siis saame?” küsib Birgit. Muidugi on olemas need linnade lähedased kõrge avaliku huvi alad, mis tuleks tema arvates inimestele alles jätta ja korda teha, et seal mõnus jalutada oleks.

Üks naistest, kes metsas samuti võsatööd teeb, on Maalehe ajakirjanik Mari Kartau (52). Teda tuntakse ka kunstniku, kunstiteadlase ja -kriitikuna.

Maikuu viimasel pühapäeval töötab Mari Harjumaal Raasiku vallas Kalesi küla lähistel, kuid tema ülesleidmine nutitelefoni kaardirakendusega ei taha kuidagi õnnestuda. Koos fotograaf Erik Tikaniga kord taluõuedes, kord kuskil hobusetallide taga viibides, oleme Marile küll lootusrikkalt lähedal, kuid õiget metsatukka ei tuvasta. Lõpuks leiame Mari punase maasturi elektriliinide alt kohast, kust edasi peab kuiva jalaga läbi pääsemiseks tegema jänesehaake.

Objekti lähedal kostab saagimisheli tavatult vaiksena. Mari on nimelt metsa prooviks kaasa võtnud akudel töötava võsasae. Bensiinivõsakaga see praegu veel võistelda ei suuda, sest akutrimmeri võimsus kipub bensiini omale alla jääma. Ka akude tassimine seljas tihedas padrikus ei tundu mugav ega mõistlik. Mari ütlebki, et sai akusae maaletoojalt lihtsalt proovimiseks ja töötab vähemalt lähiajal ikka bensiinimootoril võsalõikuriga edasi.

Metsa ja metsatöö vastu hakkas Mari huvi tundma umbes neljakümnesena. Ta on üsna kindel, et temas tärganud loodushuvi põhjustas keskeakriis. „Kes ostab endale talu, kes mootorratta, mõni mees vahetab naist. Minu puhul väljendus kriis nii, et tahtsin rohkem loodusega suhestuda,” selgitab ta.

„Kes ostab endale talu, kes mootorratta, mõni mees vahetab naist. Minu puhul väljendus kriis nii, et tahtsin rohkem loodusega suhestuda."

Mari suundus alustuseks õppima Räpina aiandus- ja hiljem Luua metsanduskooli: esimesse keskkonnakaitset ja teisse metsandust.

Ligi kümme aastat tagasi hakkas ta ka metsast pilte maalima, aga jättis selle katki, kuna pilte keegi ära ei ostnud. Kui Mari käib nüüd näitustel ja vaatab maastikupilte, ei jälgi ta seal enam värve ja vorme, vaid seda, millise kasvukohatüübiga on tegu.

Mari andis endale aru, et Luua metsanduskooli lõpetanud keskealist naist RMK-sse tööle ei võeta. Ja alustaski omal käel FIE-na võsasaetööd. Tulevikus, kui õnnestub, võiks aga teha metsanduse alal mingisugust peenemat tööd. 

Jälgin, kuidas Mari paksus segametsapadrikus saega liigub ja noori puid langetab. Tempo on rahulik, ent ta näib teadvat, millist liigutust järgmiseks teha ja kuhu astuda. Kuidas lõigata puid maha nii, et ükski neist minu ja fotograafi poole ei kuku.

Tean, et sellise tihedusega võsas sujub päevapalga väljateenimine vaevaliselt. Mari aga ei tee võsatööd raha pärast.

Sellist tüüpi puistut, kus Mari parasjagu töötab, kutsutakse metsameeste žargoonis laibaks ja neid laipu on üle Eesti mitmel pool. Need on padrikud, mis on kasvanud metsamaadele, kust metsad 2000ndate alguses maha raiuti ja inimese sekkumata kasvama jäeti. Just laipu tulebki tal nüüd lahendada, see on raske, kuid samas lõbus ja loominguline töö.

Mari käib võsas tööl nädalavahetuseti, üks või kaks korda nädalas. Tähtajad venivad pikaks, kuid tema erametsa omanikest tööandjad on õnneks mõistvad ja sellest enamasti numbrit ei tee.

Mari tõdeb muiates, et ühel objektil oli tal paus pool aastat ning sellega ühele poole saamiseks kulus aasta. „Ükski normaalne inimene, kes leiba teenib, muidugi nii kaua ei venita,” ütleb ta. Enda tehtud mahtusid ta kogenud võsameestega ei võrdle, kuna see kujunes stressiallikaks. Võsas müttamist võtabki Mari kui puhkust, millega maandada ajakirjanikutöö stressi. „Niisama trenni teha nii palju ei viitsiks. See on mõttetu, sest sellest ei sünni midagi,” muigab ta.

Alul kippus Mari miinusesse jääma, ent nüüd, kui on rohkem kogemusi, saab veidi ka palka. „Ma ei võta enam vastu liiga kaugel asuvaid objekte või liiga raskeid töid,” märgib ta. Enim meeldib talle istutamine, kõige paremini aga teenib kultuurihooldusega.

Kurioosseim juhtum tema töös on seotud metsa kaotatud autovõtmetega. Metsast, räga ja sodi seest neid naljalt üles ei leia. Kuna ta jätab seisval autol alati käigu sisse, ei liikunud ükski ratas, tuli tellida puksiir ja pärast auto lahti muukida. Kogu lugu läks maksma sama palju, kui maksis kogu see mitmeid päevi kestnud töö, mida ta parajasti tegi. Pluss kütus ja muud kulud.

Mari on võsas tööd tehes palju mõelnud metsadebatile, ajakirjanikuna on ta metsast kirjutanud ja blogipostitusteski sõna võtnud.

„Pindala ja tagavara mõttes on meil metsa rohkem kui iial varem, see on fakt. Paljud inimesed seda ei usu, sest nad tahavad näha ainult lageraielanke.”

Tema meelest käib praeguses ühiskonnas võitlus teljel turvalisus versus vabadus. Koroonaaja küsimus, kas me eelistame õudset lõppu või lõputut õudust, on aktuaalne ka looduskaitse puhul.

Iga ruutsentimeeter maad võiks olla mõne liigi elupaik, aga inimene on sellest väga suure osa ära võtnud. „Inimesed ei mõtle sellele, et paljud asjad, mida nad kasutavad, ja tooted, mida nad tarbivad, tulevad tegelikult loodusest kellegi või millegi arvelt. Aga looduskaitsjad on võtnud positsiooni, et just metsas peame me aina rohkem igat ruutsentimeetrit kaitsma. Samas teised keskkonnad, kus inimene tegutseb, on jäänud tagaplaanile,” arutleb Mari. Metsal on aga oma eluring ja kui raiuda mets maha, kasvab see tagasi. 

Mari ütleb, et lubatud lõppraie vanuse alampiir on kogu aeg langenud, ent samas on tänu kliimamuutustele, heale metsamajandamisele ja sordiaretusele hakanud mets kiiremini kasvama. „Pindala ja tagavara mõttes on meil metsa rohkem kui iial varem, see on fakt. Paljud inimesed seda ei usu, sest nad tahavad näha ainult lageraielanke,” arutleb ta.

Muidugi saab metsa majandada säästlikumalt, kui mõnel pool praegu tehakse. Aga see üleüldine tümitamine Marit häirib, sest kõik metsamehed, keda tema tunneb, armastavad loodust ja osa neist on ise omal ajal ka kaitsealasid asutanud. Põhiline poleemika tekib tavaliselt kõrge avaliku huviga aladega seoses. Kuigi metsa võetakse seal maha vaid mõni hektar, paisub lärm meedias üüratuks.

Põhiline poleemika tekib tavaliselt kõrge avaliku huviga aladega seoses. Kuigi metsa võetakse seal maha vaid mõni hektar, paisub lärm meedias üüratuks.

Mari arvates võib küll vaielda, milline on küps mets, kuid ajaloolistel põhjustel on just praegu neid meil kõige rohkem. Ja kuna mets on üks väheseid Eesti loodusressursse, tuleks see mõistlikul ajal maha võtta, kasutada seda optimaalselt ja mitte lasta tormil maha murda või kooreüraskil ära süüa. Selleks, et metsa uuendada, on enamikus kohtades kõige efektiivsem teha lageraiet ja istutada sinna uued puud asemele. Seda on metsameestele koolis õpetatud ja see ka toimib.

Lõppsõna

Arusaamad ja tähelepanekud, mida jagasid eespool minu vestluspartnerid, lisavad ehk uusi vaatenurki, mille kaudu näha ja mõista raietöölise elukutset. Suure osa elust metsas viibivate inimeste nägemus loodusest, metsakaitsest ja metsauuendusest võib erineda nende omast, kes vaatavad metsa linlase pilguga.

Nii nagu on raske näha suurt pilti napilt mõned kuud metsas töötanud, maal elaval, kuid eelneva metsandushariduse ja kogemuseta raietöölisel, on seda keeruline teha ka hobieksperdil, kellele enamasti paistab mets läbi arvutiekraani: kaardirakenduste ja Exceli tabelitena. 

Selleks, et metsaga tuttavaks saada, peab metsa minema, metsas olema ja metsa süvenema. Võsasaetöö koos lugemuse ja teadmistega metsa kohta võib anda huvitava perspektiivi. Maailmavaade ja ka vaade metsale ei pea ju olema midagi jäika, vaid võiks ja ehk peakski olema väikestviisi pidevas muutumises.

Kui oled pärast järjekordsele lageraielangile mõnesaja kuusetaime mulda panemist õhtul puruväsinult jõudnud oma fossiilkütusel töötava võimsa maasturi juurde, ei keela lõpeks keegi küsida: kas sina oled omad puud juba istutanud?

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!