3. osa. Mati Tikk – Afganistani sõjamehest metsameheks

Jõgevamaal Voore küla lähistel Suuremetsa talus elab ja kasvatab hobuseid Mati Tikk (55). Keskkoolis õppis ta kirjanduse eriklassis ja oli edukas noorsportlane judos. Pärast pelgalt kuu aega kestnud õpinguid Luua metsanduskoolis sai Mati sõjaväekutse ja noormees saadeti Afganistani sõtta: ta teenis seal ründebrigaadides ja öises luures ning sai raskelt haavata.

Afganistanist ei taha Mati aga eriti rääkida, mainib vaid, et jäljed, mida sõda inimese hinge ja ihusse jätab, on visad kaduma. Ta rõhutab, et teenimine sõjaväes ja vägi sõjas on kaks erinevat asja. Selgituseks viitab aga naljatlevalt lasteraamatule „Totu kuul”, kus on kirjas: „Ja siis algas lollidemaal suur segadus”. „Paberi peal on kõik ilus ja õppustel kena, kuid sõjas on olukordi, kus asjad ei allu mitte mingisugusele loogikale,” tõdeb ta.

Pärast sõjaväest naasmist jätkas Mati õpinguid Luua metsanduskoolis (tollases metsandustehnikumis), lõpetas selle 1989. aastal kuldmedaliga ning asus tööle Tartu lähistel Võnnu sovhoosi metsavahina. 

Tollane töö tähendas nii brigadiri kui ka raietöölise kohustusi. Hommikuti pidi ta sovhoosis vaatama, kes meestest on võimelised tööle asuma ja selle brigaadiga tuli siis metsa objektile minna. Teisisõnu: kaasa sai võtta need töölised, kes parajasti purjus polnud.

Toona oli metsamajandamine rohkem majanduse kõrvalharu, nii suuri mahtusid nagu tänapäeval ei tuntud. Siit tulenevad ka erinevad raiemahud. Nõukogude ajal anti metsaülematele ülevalt poolt vaid suuniseid. Paljud otsused, kuidas metsa majandada, tegid nad ise. Nüüd otsustab kõike vabariigi valitsus.

Mingit romantilist ettekujutust Matil metsavahiametist juba siis polnud. Nooremad, kes tulid õppima põhikooli baasil, kujutasid asja ette nii, et kuulad linnulaulu, nuusutad lillekest ja kaitsed loomakest. „Aga siis tuli hoopis praktiline metsamajandamine, mis mõne jaoks oli šokk ja ta läkski koolist ära,” meenutab ta.

„Aga siis tuli hoopis praktiline metsamajandamine, mis mõne jaoks oli šokk ja ta läkski koolist ära."

Palun Matil võrrelda kahte kogemust: viibimist Afgaanimaa loodusmaastikel, mägedes, kõrbes ja poolkõrbes, ning töötamist Eesti metsades. Ta tõdeb, et kui mets ja loodus on loogilised, siis sõda ise on ebaloogiline. „Seal on nii palju ebaloogilisi asju ja mõistusega võttes ei peaks keegi sealt elusalt tagasi tulema. Aga mõnel lollil lihtsalt veab,” poetab ta. Ja ütleb, et nautis Afganistani looduses iga hetke. Neid lugematuid tunde, kui ei pidanud eest ära jooksma või kedagi taga ajama. Sõda ongi üks lõputu ootamine. Paljugi Afganistani kogemusest on siiani meeltesse sööbinud: kiiresti kukkuv päike ja kottpimedus või vaade kolme ja poole tuhande meetri kõrguselt. Mati tajub, et nii Lõuna-Aasia loodusmaastikel kui ka Eesti metsas on sünd ja surm inimese kõrval, loomulikud nähtused. Looduses käib ju ka võitlus ja me oleme nii või teisiti selle mõju all.

Üritan talle vastu vaielda. Eestis me oma igapäevaelu elades, suuresti tänu tehnika arengule, looduse meelevallas enam pole. Ka pärast tänast jutuajamist kasutame tehnikat: istume autodesse ja sõidame rahulikult minema. Ent Mati pole sellega päriselt nõus. „Tuleb praegu tugevam tuulehoog ja ei lähe me sinuga siit kuskile!” hüüab ta. „Olen ükskord siinsamas tee ääres pidanud ennast mahalangenud puude vahelt välja lõikama, et koju saada. Jäin juulikuu tormi ajal mõni aasta tagasi natuke hilja peale ja hea oli, et lisaks võsasaele ka päris saag kaasas oli,” vaidleb ta. Ja lisab, et nägi selsamal päeval, kuidas 10–12-meetrise männi latv korraks vastu maad käis ja siis uuesti üles tõusis. Pooled puud olid lausa vibudena paindes.

Kui Matilt uurin, kas metsas töötamise asemel võiks ta nüüd teha ka mõnda muud, näiteks kontoritööd, ütleb ta, et seda ta ette ei kujuta: „Siis läheks veenide saagimiseks. Ja hea kui veel iseendal saed, mitte kümnel teisel kontoritöötajal. Eks me kõik ole vahepeal mõelnud, et võiks teha mingisugust teist tööd.” Tajun intervjuu vältel veel mitmel korral, et just seda laadi must huumor on talle kui endisele sõjaväelasele ja praegusele metsamehele omane.

Pärast metsavahiameti kaotamist keskkonnaminister Villu Reiljani ajal üheksakümnendate lõpus on Mati astunud karjääriredelil ülevalt alla ja temast on saanud pelgalt raietööline. Aga talle meeldiks ka praegu vaheldusrikkam töö: see, kui oleks rohkem erinevaid tööülesandeid. „Metsa langetamine on näiteks loomingulisem, ehkki raskem,” nendib ta.

Teatud piirides saab Mati ise valida, kui palju ta kuus töötab ja millal tööl käib. Tööd tuleb aga teha vähemalt nii palju, et hektarite arvestuses teenida välja 640 eurot. „Võtan asja üsna rahulikult, sest tean, et mul on homme ka vaja tööd teha. Küll on olnud neid mehi, kes on end kolme aastaga ribadeks rabelenud,” selgitab ta. Ta ei pea tööle minema, kui temperatuur langeb 25 miinuskraadist madalamale või kui tuul on kangem kui 15 meetrit sekundis. Ka paduvihma korral teeb ta tavalisest lühema tööpäeva. Ta ei taha end metsas ära kurnata ja teeb kuus keskeltläbi kaheksa hektarit kultuuri- või noorendikuhooldust.

Mati toonitab, et ka võsatööd on võimalik teha vaid raha pärast. Kui suures metsas loeb tihumeeter, siis võsas hektar. Kui ollakse väljas vaid selle peal, et võimalikult palju hektareid läbi joosta, ei pruugi lõpptulemus olla hea. Ka kipuvad nii mõnedki, tihti just vähese kogemusega või koolitamata töölistest koosnevad brigaadid vigu tegema: harvendatakse mets liiga hõredaks, jäetakse liiga tihedaks, osa võsa üldse võtmata või lõigatakse maha valesid puid. Puuliike tuleb tunda ja just pungade järgi, raagus puude määramisega tüve värvi põhjal võib kergesti eksida.

Ohtudest ja võimalikest kutsehaigustest rääkides ütleb Mati, et kui kaks aastakümmet teha jutti võsatööd, võib saemüra tõttu tekkida kuulmislangus ning vibratsioongi mõjutab tervist: võivad tekkida näiteks vereringe häired ja käte suremine. Üks võimalikke ohte on ka metsamasinaga kehvasti ülestöötatud langid, mida katab juba tihe taimestik ja mille salakavalatesse rööbastesse võib võsamees kogemata sisse kukkuda.

Paljud noored mehed satuvad sellele tööle eriala õppimata ja loodust tundmata. Luua metsanduskool üritab küll seda lünka täita, ent paljud raietöölise eriala lõpetanud noored metsa ei jää. „Sõrmed ikka sügelevad nutitelefoni järele. Nad tahaksid hästi süüa ja tasa astuda, aga metsas seda ei saa,” räägib Mati. Ja lisab, et ülekaalulisi metsamehi näeb väga harva. „Kui sul on suurem ülekaal, siis sel maastikul kaua vastu ei pea,” arvab ta.

Matile meeldib pigem töötada üksi. Brigaadiga ühel objektil töötades tuleb pärast objekti osad ära jagada ja see tekitab alatasa vaidlusi. On juhtunud, et erametsa võsatöö eest on tasu jäänud saamata. 

Raietööliste palgast rääkides tekib Mati juttu paus ja ta vajub hetkeks mõttesse: „Kui sa oled füüsilise töö tegijana näinud hulga vaeva ja saad kuu lõpus kätte ligi 700 eurot, samas kui mõni teine teenib 2000 eurot kahekümne minutiga, tehes peaaegu mitte midagi ... Aga eks see ole loomulik, et õiglust pole maa peal kunagi olnud ega saa ka olema,” arutleb ta.

„Kui sa oled füüsilise töö tegijana näinud hulga vaeva ja saad kuu lõpus kätte ligi 700 eurot, samas kui mõni teine teenib 2000 eurot kahekümne minutiga, tehes peaaegu mitte midagi ... Aga eks see ole loomulik, et õiglust pole maa peal kunagi olnud ega saa ka olema.”

Matile meeldib vabal ajal looduses kulgeda. Kui minna mustikale, ei pea keskenduma ainult nende korjamisele, vaid võib end vabaks lasta ja lihtsalt loodust jälgida. „Satun vahel ka sinna, kus olen tööd teinud. Ei saa salata, et hea on vaadata, kui mets on ilusti kasvama läinud,” arutleb Mati. „Kuna inimese eluiga on nii lühike, siis tõenäoliselt ei näe ma oma istutatud metsade lageraiet. Aga et need raiesse lähevad, ka selles on oma loogika olemas.”

Matil on oma selge seisukoht ka osa metsakaitsjate suhtes. „Padurohelised on asja hulluks ajanud. Enamik neist, andke andeks, on hästi maakauged inimesed, paljud hipsterid ja esoteerikud. See, mida nemad näha tahavad, on tegelikkuses mitmeid kordi hooldatud park,” seletab ta. Mati arvates räägivad padurohelised küll ürgmetsast, aga ei kujuta ise ette, misasi see ürgmets on. „Erinevas vanuses puud on risti-rästi, püsti ja pikali. Läbi minna on praktiliselt võimatu,” selgitab ta. Osa äärmusesse kalduvaid rohelisi ongi Mati arvates hullud aktivistid, kes pildistavad näiteks traktorirööbast vastava nurga alt, et rõhutada selle sügavust ja seda, kuidas nende arvates on lank ära rikutud. „Jah, on lanke, kus ka mina hurjutaks neid, kes seal metsa on teinud. Väljaveol ei hoolita üldse maapinnast. Või ei vaadata õigesti eraldiste piire ja rikutakse ka kaitsealust metsa,” tõdeb ta.

„Padurohelised on asja hulluks ajanud. Enamik neist, andke andeks, on hästi maakauged inimesed, paljud hipsterid ja esoteerikud. See, mida nemad näha tahavad, on tegelikkuses mitmeid kordi hooldatud park."

Mõned rohelised on Mati sõnul näiteks imestanud selle üle, et metsamehed mahavõetud metsa asemele puid istutavad. 

Kord tuli Saare raamatukokku esinema üks ökomees ökoloogilisest jalajäljest rääkima. Mati sattus enne esinemist temaga teed jooma. Jutu käigus selgus, et meeste vaated ei lähe päris kokku. Ökomehel läksid korraga silmad suureks, ta vaatas Matile sügavalt silma ja küsis: aga kas teie olete juba oma puu istutanud? „Ma ei pidanud enam vastu, puhkesin laginal naerma. Ütlesin, et armas inimene: kui ühele hektarile istutatakse tuhandeid taimi ja kui ma igal kevadel olen istutanud vähemalt 6-8 hektarit ja nii 30 aastat, siis võid enam-vähem kokku arvestada, kui palju mul neid oma puid on,” räägib Mati.

Paduroheliste arusaam, et metsatööline oma saega loomad kaugele eemale peletab, Mati sõnul paika ei pea. Tema enda silme all on kitsekari söönud äsja langetatud puu latva või teine kord kaks põtra peaaegu terve päeva tema eelmise päeva tööd. „Ei sega neid mingi saag, see käib iga päev ju metsas,” ütleb ta.

Mati arvates on tema tööl siiski veel säilinud üllas eesmärk: Eesti metsade säilitamine tulevastele põlvedele. Mati ei jaga arvamust, mille järgi Eestis varsti enam üldse metsa pole. Alati võib arutada selle üle, milline mets välja näeb, aga see, et ta üldse kaoks või tohutult väheneks, on eksitav. Nii kaua, kui päris metsamehed veel olemas, pole põhjust muretseda. Mati on kindel, et neid meil Eestis jagub.

Mati arvates on tema tööl siiski veel säilinud üllas eesmärk: Eesti metsade säilitamine tulevastele põlvedele.

„Ärimeest ja metsameest ei tohi segi ajada. Esimene näeb metsas ainult raha ja materjali, teine puid ja ökosüsteemi tervikuna. Nii riigi- kui ka erametsa sektoris tegutseb mõlemaid,” selgitab Mati.

Ta pooldab ideed, et lageraielangid peaksid olema praegu lubatust väiksemad. Mõistus võiks tulla koju ka selles osas, millal ja kus metsa üles töötada. Pehme maapinna puhul võiks seda teha külmemal ajal. See säilitaks maapinda ja hoiaks ära kahjurite rünnaku vigastatud puujuurtele.

Kui ligi kümme aastat tagasi läks metsanduses jäme ots metsaettevõtjate kätte, kasvas nõudlus ja lageraielangid hakkasid minema järjest suuremaks. 

Mati sõnul arvab enamik padurohelisi, et RMK vaatab, kus on parem raiuda, ja lendab siis masinatega kohe peale. Tegelikkuses aga tehakse metsamajanduskava kümme aastat ette. „Juba kümme aastat varem on teada, milline lank millal ja millise raie nime all töösse läheb,” seletab ta. Ja lisab, et ainus, mis sunnib RMK-d tegema korrektiive neis plaanides, on vääramatu jõud: näiteks tormikahjustus või kooreürask. Sel juhul mängitakse veidi ümber ja tehakse ka uutel eraldistel lageraiet.

Mati näitab mulle metsas kohta, kust ta noored lehtpuud pea täielikult maha võtab. Just selleks, et kuuskedel ja mändidel kasvada lasta. „Kask peaks olema 75 protsenti männi pikkusest, siis võib ta jätta,” selgitab ta oma töö põhimõtteid. Üksteise kõrval kasvavaid mände ta küll harvendab, kuid ei tee seda esimese valgusraie puhul liiga agaralt. Neid võtab ta rohkem siis, kui juba kolmandat korda valgustust teeb.

„Nõudmised on eri aegadel erinevad. Kui ma Nõukogude ajal alustasin, siis pidi tegema nii, et kui lehtpuud vahel ei ole, siis ära okaspuud üldse harvenda. Just sellepärast, et põdral oleks raskem vahele ronida. Siis öeldi, et küll jahimehed põdra arvukuse pärast hoolitsevad. Nüüd aga otsime seda kuldset keskteed.” Mati lisab, et kui liiga noores eas okaspuule jätta kõrvale lehtpuu, kasvab viimane üle ja tapab okaspuu ära. 

Mõned veidrad raienõuded tulid Mati arvates koos Euroopa Liiduga. „Mis mõte on jätta lehtpuu seemnepuud keset okaspuid täis istutatud lanki?” küsib ta. „Sellega teed ju endale ainult tööd juurde.”

Lõpuks nõustub Mati väitega, et metsa raiutakse Eestis liiga palju. Aga ta ütleb, et need otsused tehakse valitsuse tasandil. „Sellest pole pääsu … kui riik käsib. Sa oled ju R M K, riigi metsamajandamise keskus.”

Mõnikord tuleb Mati metsast välja ka. Kahel viimasel aastakümnel on ta olnud Tartus tegutseva Emajõe suveteatri lavastuste kaskadööritrikkide ja mitmete lavavõitluste lavastaja. Sõjaväes ja võitluskunstide trennides omandatut saab ta võsasaemehe tööst vaheldust leides kasutada teatrilaval.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!