1. osa. Võsamehed Läti piiri äärest

Kui ma peaksin aasta ringi elama mõnes Eestimaa vähe asustatud paigas ja tahaksin teha tööd, mis ei tähendaks lõviosa ajast arvuti taga istumist, poleks valikud kuigi suured.

Mul veaks, kui minu alevis või külas tegutseks mõni ettevõte, kes töökäsi vajaks. Enamasti oleks see põllumajandusfirma, harvem mõne teise valdkonna tööandja. Ent kui ma tahaksin olla oma aja peremees ja otsustada ise, millal ja kui palju tööd korraga teen, kitseneks valik veelgi. 

Siiski oleks mul võimalus leida tööd metsanduses raietöölisena, kes töötab metsas võsasaega. Töölisena, kes hoolitseb selle eest, et mets kiiresti ja hästi kasvada saaks. Põhimõtteliselt saaksin seda tööd teha ka ilma kutsetunnistuseta, õppides eluülikoolis töö käigus, ent kutsetunnistust omades oleks mul siiski võimalus teenida rohkem.

Kui ma valiksin võsamehe töö, peaksin selgeks õppima metsahoolduse etapid: metsa istutamise, kultuurihoolduse (st heina tallamise ning niitmise mõneaastaste puutaimede ümbert), samuti noorendiku hoolduse ehk valgustusraie, mis tähendab paremate kasvutingimuste loomist peapuuliigile ja vajaduse korral peapuuliigi tihedamate gruppide harvendamist. Lisaks tuleks mul osata alusmetsa raiet: võsaraiet enne lõpp- ehk lageraiet selleks, et harvester pärast minu tööd puud metsast võimalikult kiiresti kätte saaks.

Mu varustuse hulka kuuluksid profitrimmer ehk võsasaag (minimaalse töömahuga 45 cm³), vastupidav trimmerijõhv, kolmnurkne lõikur niitmiseks ja saeketas jämedama võsa tarvis. Ma peaksin metsa kaasa võtma ka bensiinikanistri ja kiivri. Alati läheksin objektile kõrvaklappidega, et rutiinse, ent teatud mõttes ka meditatiivse töö ajal häid raadiosaateid ja harivaid podcast’e kuulata. 

Kahtlemata sujuks töö metsas esialgu aeglaselt. Mul kuluks tublisti närvirakke ja pikki päevi, et õppida selgeks heina niitmine noorte kuuskede või mändide ümbert taimi vigastamata. Talvisel ajal paneks mind kukalt kratsima ülesanne eristada üksteisest mõningaid lehtpuid, sest ilma lehtedeta tunduks osa liike mulle kahtlaselt sarnased.

Vahel, tihedas metsapadrikus saega teed murdes tabaks mind absurditunne. Tunne, et ma ei jõua oma tööga õieti kuhugi ega teeni peaaegu midagi. 

Ja unustada ei saa ka suvise aja põrgupalavuses ründavaid lugematuid sääski, parme ja põdrakärbseid. Külmal hilissügisel saaksin ma vihma käes läbimärjaks ja kui selle ilmaga võsasaag katki läheks, oleks kibedat kirumist ja vandumist ning tõenäoliselt ma külmetaksin ja jääksin haigeks. 

Kui ma saekettaga kogemata kivisse laseksin või autoga metsa kinni jääksin, kaotaksin hinnalisi töötunde ja peaksin selle teadmisega rahu tegema.

Tööpäeva lõpus longiksin ma langilt rampväsinult auto juurde, hinges omamoodi õnnis tunne. Sest ma oleksin siiski ära teinud midagi käegakatsutavat. 

Kõik see korduks ka järgmistel päevadel, nädalatel ja kuudel ning ma hakkaksin juba tajuma rutiini. Kui aga vahepeal teha ka kirjatööd, oleks metsas tööl käimine ikkagi selge vaheldus. Teatud mõttes isegi romantika. Töö õndsas üksinduses looduse keskel!

Minu kokku ehk pooleaastane võsamehekogemus on kümne aasta tagune. Proovisin end selle tööga ka elatada, ei omandanud aga selle põgusa ajaga siiski vilumust, mida oleks vaja, et vorsti päriselt leivale saada.

Eestis on aga inimesi, kes on teinud võsatööd kaks aastakümmet või enamgi. Kas see töö on nende teadlik valik või pealesunnitud paratamatus? Milline on raietööliste vaimne side metsa ja loodusega, mida nad arvavad ikka veel kirgi kütvast metsadebatist ja metsakaitsjate tegevusest?

Eesti metsaseimad alad asuvad Kilingi-Nõmme ümbruses Läti piiri lähistel. Kui 2000ndate alguses kulges Nõmmest (just nii ütlevad kohalikud) läbi Uulu-Valga maantee, siis 2003. aastal, uue tee ehitusega, jäi asula maanteest mõne kilomeetri kaugusele. Pärast seda saavad siinsed elanikud oma igapäevaelu nautida küll müravabamalt, kuid ümbersõit mõjutab kohalikke väikeettevõtjaid: poe-, kohviku- ja söögikohapidajaid.

Eesti mõistes lahmaka maatüki, 1064,8 km² pindalaga Saarde valla keskus Kilingi-Nõmme on siiski metsapealinn. See tiitel pälviti 2005. aastal, 67 aastat pärast linnaõiguste saamist. 

On tähelepanuväärne, et hajaasustusega valla pindalast koguni 74 protsenti moodustab metsamaa. Siin tegutseb kümneid metsandusettevõtteid ning raietöögi pole siinsetele elanikele võõras. Paljud neist on selle teatud eluetapil järele proovinud. Meestele, kes siin noorelt tööelu alustada soovivad või on seda sunnitud tegema, on just võsalõikaja amet sageli esimene proovikivi teel täiskasvanuellu. Vaba graafikut võimaldav elukutse sobib ka vabakutselistele ja põhitöö kõrvalt tegemiseks.

Meestele, kes siin noorelt tööelu alustada soovivad või on seda sunnitud tegema, on just võsalõikaja amet sageli esimene proovikivi teel täiskasvanuellu.

Kilingi-Nõmmest lõuna pool, kõigest viis kilomeetrit enne Läti piiri elab Jäärja külas Tambet Juht (29). Tal on väike ettevõte ja ta käib metsatöödel aasta ringi. Et elu vaheldusrikkamaks muuta, õpib Tambet Pärnu kutsehariduskeskuses arboristiks.  

Kohtungi Tambetiga Jäärja lähedal metsas. Haagin talle oma autoga sappa ja me sõidame mööda kruusateed ühele tema objektidest. Nagu mõnigi teine praktilise meelega metsamees, vurab ka tema neil teedel oma maasturiga kiiresti. Jälgin Tambeti autot pingsalt ja mul jääb nii märkamata hirv, kes tee ääres jahimeeste paigaldatud soolaposti lakub. Tambeti terane jahimehesilm püüab looma kinni.

See, et kaheksalapselisest perest pärit Tambet juba ligi kümme aastat tagasi metsa tööle sattus, oli asjade loomulik käik. „Ma olen kasvanud keskkonnas, kus mets on ümberringi. Olen metsas ringi jooksnud ja palju roninud,” räägib ta. Ka Tambeti isa on töötanud pikka aega metsas ja tema vanaisagi oli metsamees. Tambet plaanis küll asuda tööle kutselise sõjaväelasena, kuid elu tahtis teisiti. 

Ta on peale põhikooli õppinud autoremondilukksepaks, kuid koolis praktikat tehes sai üsna kiiresti selgeks, et viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas töökojas konutamine pole tema jaoks. Võsatöös hindabki ta just vabadust ja võimalust liikuda.

Tambet on peale põhikooli õppinud autoremondilukksepaks, kuid koolis praktikat tehes sai üsna kiiresti selgeks, et viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas töökojas konutamine pole tema jaoks.

Pärast kooli ja enne sõjaväge ei osanud Tambet esialgu kuhugi tööle minna ja siis saigi võsasaagi proovitud. Hiljem, raietöölise kutseeksamil kirjutas ta puudele peale vaadates nende nimed kohe õigesti välja, sest see teadmine oli lapsepõlves metsades mütates külge jäänud. Tõsi, arboristiks õppides on nüüd vaja teada ligi saja puu ladinakeelseid nimetusi.

Nagu mitmed teisedki ametid, nõuab töö võsasaega kannatlikkust, püsivust, mõtlemisvõimet ja üsna head füüsilist vormi. Kärsitul inimesel on raske seda tööd õppida. Kui trimmer juba käpas, ei tohi aga tempol langeda lasta. Rahateenimisega kaasneb ajasurve ja n-ö ora on kogu aeg tagumikus.

Tööpäeva tõrgeteta laabumiseks peab enne langile jõudmist silmas pidama mitmeid asjaolusid. Võsasaag peab olema korras ja kontrollitud, saeketas õigel ajal teritatud ja vajadusel vahetatud. Kui teed näiteks noorendiku hooldust, tuleb alles jätta täpselt need puud ja sellise tihedusega, nagu tööandja nõuab.

Väga harva kasutab tänapäeval keegi metsaeraldiste – lankide ja noorendike – leidmiseks paberkaarti. See tähendab, et nutiseade peab olema laetud, spetsiaalne kaardirakendus telefonis ja auto töökorras. Lisaks tuleb kogu päevaks varuda saele bensiini, endale joogivett ja söögipoolist. Iga töökatkestus, sõit saeparandusse, bensiinijaama või söögikohta lõunale kümnete kilomeetrite taha tähendab võsasaega töötajale kaotatud töötunde.

Kuigi võsatööd võib nimetada vabakutselise ametiks, dikteerib olusid sageli ilm. Talvel, kõige pimedamal ajal läheb võsamees, kelle sooviks on päev välja teenida, metsa varavalges ja lõpetab pimedaga. Pealambiga töötatakse pigem harva.

Päevad ei ole vennad ja objektid, kus kuuskede ümbert heina niita või valgustusraiet teha, ei ole ühesuguse raskusastmega. Nii võib juhtuda, et esialgne õhin vaibub just keerulisematel objektidel, kus töö edeneb ka vaatamata omandatud oskustele teosammul. Palka aga makstakse enamasti mitte töötundide, vaid just hooldatud hektarite eest.

„On olnud selliseid päevi, kui rügad hommikust õhtuni, kogu aeg täiega töötad. Tuled õhtul koju ja kukud voodisse. Nutumaik on suus, sest saad aru, et sa pole päevas kümmetki eurot teeninud,” räägib sealsamas Kilingi-Nõmme ümbruses töötav Jaan. Ta meenutab sellega oma karjääri algusaegu. Hoiab avalikkuse ees madalat profiili ja oma perekonnanime nimetada ei soovi.

„On olnud selliseid päevi, kui rügad hommikust õhtuni, kogu aeg täiega töötad. Tuled õhtul koju ja kukud voodisse. Nutumaik on suus, sest saad aru, et sa pole päevas kümmetki eurot teeninud.”

Tambet metsatöö üle ei kurda. „Alguses paksu lumega oli ikka raske. Aga kui pärast Soomes betoonitöö tegemist metsa tagasi tulin, probleeme polnud. Töövõtted said viie kuuga päris hästi käppa,” räägib ta. Tõsi, paar korda tekkis ka ajahäda, kui Tambet oma töödega harvesterile jalgu jäi, mida eri põhjustel vahel juhtuda võib. Ka ei osanud Tambet esimestel nädalatel õiget varustust valida. Käis metsas raskete saemehesaabastega, enne kui aru sai, et kergemate turvajalanõudega on parem.

Ent seda, et Tambet iga päev oma päevateenistuse üle arvet peaks, pole. Ta vaatab alles kuu lõpus, kui palju ta eri objektide pealt kokku teeninud on. Just nii on lahedam töötada. Siiski tunnistab temagi, et ka pärast kaht aastat kogemust juhtub vahel olema selline päev, mil ta teenib tagasi vaid auto ja sae kütuseraha.

Kodust liiga kaugele tööle Tambet ei kipu. Kõige kaugem objekt on olnud Vändra kandis. Pikk sõit tähendab kaotatud töötunde. Eriti hakkab see rolli mängima talvel, kui valget aega on niigi vähe. 

Objektil võsasaega liikudes on ta proovinud ajaviiteks kuulata raadiot, aga kuna levi on metsas kehv, ei viitsi ta enamasti sellega jamada. Mõnikord on lahe töötada üksi, mõnikord aga koos pundiga. „Üksi ma teen rohkem tööd – see on kindel. Teised on suitsumehed ja kui nad metsas on, jään nendega jutustama,” arutleb Tambet.

Sellist võsatööd nagu Soomes, kus ta lühikest aega töötas ja pikki päevi tegi, ta Eestis praktiseerida ei taha. Olid palavad ilmad ja silmad kippusid lõpuks kihulaste pärast paiste minema. Soomest tuligi Tambet ära sellepärast, et saaks rohkem kodus olla. „Kui sain kuus kolm või neli päeva kodus olla, siis jäi jahil käimata. Naist mul veel pole ja lõpuks ei tulegi seda naist, kui sa kogu aeg ära oled,” muigab ta. Soomes käib erinevalt Eestist puhas rahateenimine ning noorel mehel tuleb kõik muu, ka näiteks peod, pikkadeks nädalateks unustada. Töö Eestis annab vabamad käed, näiteks ei pea metsa minema suure vihmaga. Aga kui nädal aega näitab ilmateade ainult vihma, läheb ta ka Eestis ikka tööle. Nii kaua kodus istuda lihtsalt ei saa. 

Küsin Tambetilt, kas võsatööga on võimalik ka läbi põleda. Kontoritöö ja näiteks ajakirjanikegi puhul räägitakse ja kirjutatakse sellest sageli. „Ma ei tea, mis asi on see läbipõlemine, ei oska sellest midagi arvata. Mul on vanavanemad maainimesed ja ma ise olen ka maainimene. Ei ole näinud, et keegi siin läbi põleks. Kui on näiteks loomad, siis nemad on ju vaja nii või teisiti talitada,” hämmastub Tambet.

Midagi väga kurioosset Tambetil metsas töötades juhtunud pole. Vahel on ikka mõni kaigas vastu õlga kukkunud. On päevi, mil ilm tööle kriipsu peale tõmbab. „Sel aastal miinus kahekümne viiega sai ka korra proovitud, tegin saega paar paaki ja siis oli kojuminek,” tunnistab ta.

Võsatöö ei tundu esmapilgul ohtlik. Eriti siis, kui töö tegijal on varasem trimmeriga töötamise kogemus. Ometi lõikas üks Tambeti võsamehest sõber libedaga koperdades saekettaga varbasse. Ebatasasel pinnal metsas liikudes tuleb mõnikord ette ka valusaid kukkumisi. „Kui mõistlikult ja rahulikult teha, siis midagi väga hullu juhtuda ei saa,” leiab Tambet.

Metsas töötades pole tal rutiinitunnet veel tekkinud. Elu ise on praegu üsna vaheldusrikas: kool, töö ja praktika. Saab ennast täiendada ja uusi asju õppida.

Tambet mainib, et metsloomad teda ei karda. Iga päev ilmuv saemees on oma põrinaga metsas juba aktsepteeritud tegelane. „Eelmisel sügisel tegin langil terve päeva tööd ja hakkasin siis koju minema. Kõndisin varustusega mööda metsasihti ja sokk magas sealsamas sihi ääres. Tõstis vaid korras pead ja vaatas, kuidas ma mööda läksin. Tundis ära, et oma klemm,” meenutab Tambet. Ta on töötanud ühel langil ka koos põdraga. Viimane jooksis minema mitte sae müra, vaid hoopis telefoni pildiklõpsu peale.

Tambet töötab enamasti RMK metsades. Tänapäeva metsamajandamise juures teda otseselt miski ei häiri ja ulatuslikku metsa lagastamist ta ei taju. „Mets võetakse maha ja paari aasta pärast istutatakse sinna ju uus asemele. RMK silub pärast raiet metsasihid ära,” ütleb ta.

Kui on mõjuv põhjus, näiteks mõne liigi vääriselupaik, võib Tambeti arvates raiele ka pidurit tõmmata. Ilma mõjuva põhjuseta aga kisa tõstma ei peaks. „Nii me lõpuks ei saagi enam kusagil raiuda,” toonitab ta. Linnurahust peaks Tambeti arvates siiski kinni pidama: „Olen ise ka metsas mitmeid linnupesi ära lõhkunud ja ega pärast hea tunne pole.”

Tulevikku näeb Tambet nii, et tema ettevõttel on juba mitmeid töölisi. Tegutseda võiks nii metsatöödel kui ka arboristina.

Nagu mitmes teises valdkonnas, on võsatööde puhul aeg-ajalt probleemiks see, et hind, millega töövõtja läbi mitme vahendaja lõpuks langi enda kätte saab, on madal ja nii tuleb võsasaemeestel töötada väikese tasu eest. 

Tambet oma ettevõttega riigihangetel enamasti ei osale. Ent Mihkel Link, kes elab temast vaid mõne kilomeetri kaugusel, samuti Jäärjas, on seda teinud üsna sageli. Ta on ligi kahekümneaastase staažiga võsamees, kuid viimasel ajal tegeleb rohkem mitme teise tööga, näiteks karuputke tõrje ja RMK parkide hooldusega.

Karjääri algusest, üheksakümnendate lõpust meenub Mihklile, et kohaliku metsavahiga käidi eelnevalt kõik objektid läbi ning prinditi välja paberkaardid. Siis ei olnud veel võsatööde riigihankeid ja töid sai niinimetatud sotsiaalsete võrgustike, kohalike tutvuste kaudu. Masu ajal või isegi pisut enne seda löödi aga riigihangete pakkumistel hinnad alla ja Mihklilgi tuli püksirihma pingutada.

Võsameeste palgast rääkides rõhutab Mihkel, et töölisel ja töölisel on vahe. Inimene, kellel pole autot, juhiluba, saagi ega varustust, võetakse hommikul auto peale, keda viiakse objektile ja tuuakse õhtul koju, saab päeva lõpus kätte oma kakskümmend viis eurot. Ta ostab poest kaheliitrise õlle, suitsupaki, natuke leiba ja heal juhul vorsti sinna peale. Põhjus, miks ta nii vähe raha saab, on suuresti just selles, et ta töötab Mihkli sõnul vahendajate vahendajate vahendajate all.

Juhtub sedagi, et oma päevapalga kättesaanu järgmisel päeval tööle ei ilmu. „Nad ei mõtle kunagi sellele, et investeeriks, ostaks oma sae või midagi sellist. Tõesti, see on kole. Nad ei teeni mitte kui midagi,” resümeerib Mihkel.

Mihkli maja, mille ehitas tema vanaisa Evald 1940. aastal, asub vaid mõnesaja meetri kaugusel Läti piirist. Mihklist on saanud tööandja Läti võsasaemeestele. Alul pidi ta ise töömehi objektidele transportima ning saagide, varustuse, kütuse ja kõige muu eest hoolt kandma. Nüüdseks on Mihkel endale leidnud usaldusväärse brigadiri Vitalijse, kes elab Läti poolel, seitsme kilomeetri kaugusel Ramata külas.

Mihkel on oma brigadiriga rahul. Vitalijs tunneb hästi oma töömeeste hingeelu ja kui neil vahel probleemid tekivad, oskab ka neid lahendada.

„Kui kellegi ema haigeks jääb, sõidab ta Valmierasse rohtu tooma. Kui mõni murrab käeluu, viib ta arsti juurde. Ta muretseb isegi, et neil küttepuid oleks,” kiidab Mihkel. Samas tõdeb ta, et tasu, mille lätlased lõpuks kätte saavad, jääb tagasihoidlikuks. „Ma olen mitu korda proovinud ka ise see brigadir olla, aga lihtsalt ei suuda, ei saa sellega hakkama,” tunnistab ta.

Mihkel on lätlaste suhtes vahel veidi tögav ja ütleb, et võrreldes eestlastega kardavad nad hirmsasti vihma. Nad ei investeeri tema sõnul üldse oma riietesse ja kannavad mingisuguseid latakaid. Ka saed kipuvad lätlastel olema viletsad. Vanad Stihli-pässakad, mis sõna otseses mõttes ei funktsioneeri.

Mihkel on üle inimpõlve taas see, kes eestlaste ja lätlaste vahelise suhtluse on taastanud. Tema ema Lea Hiiemäe ei suhelnud pikka aega lätlastega üldse. Vanaema Senni Jakobson tegi seda Mihkli lapsepõlves, kui esmaspäeviti ja neljapäeviti 20-30 lätlast tema kodutalu lähedal autolavkat ootas. Lätlased ootasid alati ära hetke, mil Senni lavka uksest sisse astus. Tal oli selleks eesõigus, Senni oli autoriteet.

Vitalijs Tisjolkins (45) on kohusetundlik. Oleme temaga kokku leppinud kohtumise Mihkli kodutalus ja sinna jõuab lätlasest brigadir täpselt õigeks ajaks. Ramatas elab Vitalijs juba 1990. aastast alates, ent üks elukoht on tal nüüd ka Kilingi-Nõmmes: juhuks, kui pandeemia ajal üle piiri käimine keeruliseks minema peaks. Kuigi piirid on vahepeal ametlikult ka kinni olnud, pole praktikas edasi-tagasi käimisele seni märkimisväärseid takistusi tehtud.

Metsa tööle läks Vitalijs kohe pärast kooli ajal, kui Nõukogude Liit lagunes. Esialgu langetas ta metsa mootorsaega. „Siis oli täielik bardakk, tööd polnud ja raske oli aru saada, mida tulevik toob. Hakkasin tasapisi pihta ja tegin metsa nii, nagu oskasin. Olin siis vist 16-aastane,” meenutab ta. 

„Siis oli täielik bardakk, tööd polnud ja raske oli aru saada, mida tulevik toob. Hakkasin tasapisi pihta ja tegin metsa nii, nagu oskasin. Olin siis vist 16-aastane."

Vitalijse isa Mihhail on Läti venelane, endine edukas vabamaadleja ja käib samuti tööl võsas. Kui Mihhail vahel autos pärast väsitavat tööpäeva tukkuma jääb, peab ta unes pingelisi maadluslahinguid, lüües ühe käe rusikaga teise pihku. Vitalijse ema Varvara on aga pärit Ukrainast. Sealt Lätti tulid Vitalijse emapoolsed vanavanemad parema elu ja töötingimuste otsingul ning ei pidanud pettuma. Baltikum võrdus neile tollal Nõukogude Liidu läänega. 

Oma tulevase naisega kohtus Vitalijs Ukrainas sugulasi külastades ja elas kolm aastat seal ka ise. Naine proovis omakorda Kilingi-Nõmme elu. 

„Abikaasa ei taha Eestisse või Lätti elama tulla, sest tal pole siin tööd. On vaja osata keelt, aga kõigi jaoks pole see nii lihtne,” tõdeb ta. Naine kolis tagasi Ukrainasse, töötab seal maniküürijana ja Vitalijst on saanud riikidevaheline pendeltöötaja. Enne pandeemiat käis ta Ukrainas ligi neli korda aastas.

„Selline elu on muidugi raske, igatsed kogu aeg peret, keda sa ei näe. Teistele ma seda ei soovita. Polegi nagu elu, vaid eksisteerimine,” kurdab ta. Ukrainas on paaril laps, kes sai tänavu juba 15-aastaseks. 

„Selline elu on muidugi raske, igatsed kogu aeg peret, keda sa ei näe. Teistele ma seda ei soovita. Polegi nagu elu, vaid eksisteerimine."

Kui ma kaks nädalat hiljem Vitalijsele helistan, on ta juba Ukrainas ja ütleb, et võtab Lätti naastes seekord abikaasa taas kaasa.

Vitalijs on siiski Läti riigile tänulik selle eest, et ta siin elada saab. Ka ise tunneb ta end lätlasena. Elada ja töötada Ukrainas oleks praegusel ajal igal juhul viletsam. Töötingimuste ja palgaga Eesti metsas on ta rahul, Lätis peaks võsatööd tehes töötama varavalgest hilisõhtuni väiksema tasu eest. Naaberriigi raietööliste töötasud on Eesti omadest selgelt madalamad ning just sellepärast Vitalijs siin ei kurdagi.

„Tunnen end vabana. Ma ei pea käima iga päev tööl, saan ise graafikut sättida ja mulle jääb ka vaba aega. Muidugi, kui vaja, töötame mingil hetkel ka ilma puhkepäevadeta,” tõdeb ta. 

Vitalijs arvab, et metsas töötades, nagu ka teistel elualadel, võib läbi põleda küll. Kui tekib raskeid hetki, ütleb ta endale, et töö on vaja igal juhul ära teha ja seda ei ole võimalik homsesse lükata. Vahel tulebki vastu tahtmist asi lihtsalt lõpuni viia.

Vitalijse töömehed teenivad päevas 20-50 eurot, sõltuvalt objekti raskusest. „Nad töötavad vaid selleks, et õlut ja süüa osta, elavad tänases päevas ja homsele ei mõtle,” ütleb brigadir.

„Nad töötavad vaid selleks, et õlut ja süüa osta, elavad tänases päevas ja homsele ei mõtle."

Kuid probleeme töölistega jagub. Kellel on mured perega, kellel alkoholiga. „Isa joob, töömehed joovad, terve elu ümberringi kõik joovad,” kurvastab ta. Vitalijs ise on täiskarsklane: ei suitseta ega joo ning pole seda kunagi teinud. 

Keerulised olukorrad elus on aga selleks, et neid lahendada ja seda Vitalijs tasapisi ka üritab. Tema töölised on üsna erinevad: kellel on kergem, kellel raskem iseloom. Tuleb ette ka arusaamatusi ja tülisid, kuid kuidagi need lõpuks lahenevad. 

Ent sõpru Vitalijsel tema enda sõnul Lätis peaaegu polegi. „Hea sõber tunneb sind hädas. Kui on suured probleemid, siis ta aitab. Selliseid inimesi on tänapäeval vähe järele jäänud, aga näiteks Mihkel küll aitab mind,” kiidab ta oma tööandjat.

Eestis on Vitalijs töötanud eri paigus: Harjumaal, Saaremaal ja mujalgi. Ringi sõita talle meeldib. Ka Ukrainas käib ta oma autoga. Sõidab 24 tundi järjest ja vahepeal üldse ei magagi.

Vabal ajal Vitalijs metsas jalutamas ei käi. Hobi korras peab mesilasi. Elu linnas ta ette ei kujuta. „Linn on saastatud koht. Mets, loodus on inimesele loomuomasem,” nendib ta. Vahel on Vitalijs koos isaga töötades ka telgis ööbinud. Värskes õhus on uni magusam ja rahulikum ning nii hoiab kokku ka ööbimisraha. 

Metsatöös mingit romantikat Vitalijs aga ei näe. Romantika – see on hoopis perekond. Saega monotoonset tööd teha vihtudes mõtlebki ta pigem oma naisele, homsele ning planeerib lähitulevikku. Muusikat või raadiot ta klappidest ei kuula, eelistab kuulata sae häält, veendumaks, et tööriist ikka korras on. Silmad ja kõrvad tuleb lahti hoida, vaadata, et töömehed läheduses ilusti tööd teeksid ja nendegi saagidega kõik korras oleks.

Vitalijs arvab, et metsa raiutakse Lätis ja Eesti liiga palju. Ta ei ole rahul ka sellega, et peale harvesteri ülekäimist jääb pinnas rikutud ja metsa alla laga. 

Mihkel Link meenutab, kuidas nad ükskord Vitalijsega ürgmetsas RMK matkarada mahalangenud puudest puhastasid. Lätlane saagis puud juppideks ja ladus riita. Tegelikult oleks aga pidanud mahalangenud puud lihtsalt raja kõrvale tõstma. Selle liigse hoolsuse käskis RMK likvideerida. Vitalijs pidi objektil korra veel käima ja saetud puud käruga ära vedama. Suhtumised ja arusaamad metsast ja seal töötamisest on erinevad.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!