Valesti elatud elu

Järjejutu „Võitlus üksildusega”​ neljas osa.

Tekst ja fotod: Piret Tüür
Audiolugu luges: Teele Pärn
Originaalmuusika ja helikujundus: Janek Murd
Toimetas: Iisa Laan
Avaldatud: 12.2020

On soe juunikuupäev Võrus. Olen külas Võru pensionäride ühingu esinaisel Kerstil ja tema kolmel sõbrannal. Istume kollase maja ees hoovis, laud on kaetud hea ja paremaga. Muidu aktiivsed 70ndates prouad ütlevad kohe, et esimene koroonalaine tegi neid kangesti laisaks ja tujutuks. Ei olnud tahtejõudu, et seemneidki mulda panna, toataimed närtsisid ära. Hirmu on külvanud negatiivsed uudised ja teadmatus. Ehkki – kui sai Siber üle elatud, saab ka koroona, lisavad nad endale omase positiivsusega.

Neljast naisest kolm elavad üksi ja vahel kipub üksildustunne ligi tikkuma. Kõige raskemad on pühad, kui kõigil on oma tegemised. „Ütlen sulle ausalt, et nutan iga kord kodus, kui olen kellelgi külas käinud ja kõiki neid ilusaid elusid ja elamisi näinud,​”​ tunnistab üks hästi positiivne ja aktiivne proua, et talle meenub siis tema enda valesti elatud elu. Ta oli abielus alkohoolikuga ja enam abielluda ei julgenud. Vahel võtab ta pitsi konjakit, vahel masenduse vastu tablette.

Prouadele valmistab kõige rohkem rõõmu suhtlemine – ikka tuleb koos käia, tantsida ja võimelda, mistõttu koroonaaeg kurvastabki. Päevakeskus on kinni, kõik on stopil. „Käib suur eakate hoidmine, kuid meie seda hoidmist ei näe. Isegi hoitakse noori vanadest lahus, nüüd süveneb see veelgi,​”​ ütleb üks proua. Nad püüavad kõige kiuste endal siiski tuju üleval hoida. Lahendavad ristsõnu, vaatavad „Midsomeri mõrvu”​ .​

„Aga kui minul kodus kurb meel peale tuleb, panen Kihnu Virve plaadi mängima ja laulan kõvasti kaasa, nii pole napsu ka vaja võtta!​”​ lõõbib üks proua ja kõik naeravad. Nad rõhutavad, et huumor aitab üle igast mäest ja on eriti sel keerulisel perioodil väga tähtis. Tööle keegi neist enam ei kipu – töötatud kah! Kuid suhelda tahaks.

“Tänavailgi võiks rohkem naeratamist olla. Mõni vaatavat vanainimest kui katkuhaiget.”

Nad unistavad lähedusest, soojusest ja hellusest. Unistavad armastusest. See ei pea tingimata olema naise-mehe vaheline armastus, võib olla ka sõbra armastus. Peaasi, et oleks armastus. Tänavailgi võiks rohkem naeratamist olla. Mõni vaatavat vanainimest kui katkuhaiget, mis on eriti raske, kui elad üksi. Kui keegi vastu tuleb ja naeratab, püsib hea tuju õhtuni. Rohkem hoolimist – seda mainitakse mulle pea igas jutuajamises.

Võtan Kerstiga uuesti ühendust oktoobri lõpus. Poole aasta jooksul jäid tema sõnul ära kõik harjumuspärased üritused, kuid tantsimas on nad saanud nüüd käia. „Elu läheb edasi ja küll me õpime selle koroonaga ka elama.”​

Saamaks aimu ka vanahärrade elust, lähen juuli esimesel päeval külla Nõmme vanameeste klubile, mis on end sisse seadnud pisikesse Kivimäe jaamahoonesse. Istun – 17 meest minu vastas – ja kuulan, mida nad räägivad. Juttu tuleb kõigest – koroonast, möödunud ja tulevatest sündmustest, elust.

Klubi on mulle ammu silma jäänud kui väga aktiivne ja tegus. Üritusi toimub igal nädalal ja tundub, et mehed hoiavad väga kokku. Kevadise karantiini ajal muidugi paar kuud koos ei käidud ja seda hakati kiiresti igatsema. Reegel on, et naisi kaasa ei võeta ja poliitikast ei räägita. Uus liige, endine patendivolinik Jaak ütleb, et tuli uudishimust, kuid kogus enne tükk aega julgust.

Mehed oma tunnetest ju naljalt ei räägi, kuid jutuajamise käigus haarab üks härra siiski härjal sarvist ja tunnistab, et ka eakatele on tähtis see, et nad kuhugi kuuluksid. „Püüame alla suruda seda tunnet, et sa pole enam tegija,​”​ ütleb ta, et nende klubis ongi selline vennaskonnatunne. Oma lipp, särk ja laul. Häda olevat peamiselt selles, et paljud nende vanused ei viitsi enam midagi teha ja noortel on kiire. 

Räägime põgusalt siiski ka poliitikast. „Poliitikud ei saa aru, mis on oluline, et kuidas ikkagi ühendada kahte leeri aetud Eesti rahvast? Küsisime seda ka Rataselt ja muidugi tuli rattalik vastus,​”​ räägib üks mees ja teised muigavad. Üks vanem härra lisab, et tänapäeva noored on hoopis teistmoodi. „See on see mentaliteedimuutus. Praegu on eesmärk saada raha ja tarbida.​”

“Jutuajamise käigus tunnistab üks härra siiski, et ka eakatele on tähtis see, et nad kuhugi kuuluksid.”

Eestis on paarkümmend sellist meesteklubi, kõvasti rohkem on selliseid päevakeskusi ja klubisid, kuhu kuuluvad peamiselt naised ja kuhu mehi on keeruline kampa saada.

„Kuidas kirjeldaksid sina üksildust?​”
„See on nagu ärevushäire, selline külm ja kuum tunne vaheldumisi, ootad midagi, aga ei tea ise ka, mida ootad.”​

Võru elanik, naine, 74

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 4

Koolides võiks olla korraldatud nii, et vabatahtlikud õpilased on välja hüüdnud kindlad kellaajad, millal kohalikud vanemad inimesed võivad tulla digivahendite kohta küsima. Perekond on tihti liiga kaugel või ei ole omavahelised suhted head või kui pereliikmed külas käivad, on nii palju muid asjatoimetusi, et näiteks arvuti või telefoni teemade õppimiseni ei jõutagi. Õppimine ja juhendamine noorte ja vanade vahel koolis ei peaks olema ettenäitamine või koospusimine, vaid lähtuma lihtsast metoodikast, kus vanemal inimesel endal tekib küsimus või ta ise pakub, mis võiks olla ekraanil järgmine samm. Nii ei käi õppimine ainult läbi lühimälu, vaid asjad jäävad meelde hoopis teisi seoseid pidi. Muutuma peaks arusaam juhendamisest, kus tulistame infot ega jõua või ei taha ära oodata, millal õppijal küsimus tekib. (T. Tambaum)

Loe edasi siit: viies osa “Oodates poega”