Üksi jäänud

„Nüüd olen vanamees,
Üksi elan selle ilma sees.
Naine läinud, sant elab veel.
Surm ka ei võtnud mind.​”

Loen neid lauluridu päevi näinud ruudulisest kaustikust enda süles. On 16. juuli, päikesepaisteline õhtupoolik Mustlas Viljandimaal. Päike käib jälle madalamalt, kirsid puus on juba punased. Olen külla tulnud 69-aastasele Siimule. Kohtume esimest korda päev varem Valmas vabatahtlike seltsiliste kokkutulekul.

Siim näeb välja vanem, kui ta on. Tema lonkav kõnnak, sügavad kortsud laubal ja kähe hääl reedavad, et elu ei ole teda hellitanud. Tegelikult näeb ta oma läbielamisi arvestades väga hea välja. Kolm insulti, kaks infarkti, vasak käsi ei tööta hästi, vasak jalg ka mitte. Selg on haige, silme eest virvendab. ​Mõnikord ta komistab ja ​kukub, ärgates alles tunde hiljem. Nüüdki on tal viimasest kukkumisest punane laik otsa ees. Voodi juures olevate nööride abil tõmbab ta end üles, kuid mujal loodab heale õnnele. Õnne on tal muidugi olnud, et ta ikka omal jalal liigub ja nii selgemõistuslik on. „​ Ega siis umbrohi kao,”​ ​lõõbib ta endale omaselt.

Siim on Karksi-Nuias sündinud ja elab siin vanas hallis kivimajas juba 1996. aastast. Suur õu on rohtu kasvanud. Maja ees seisab hõbedane invaroller. Siim juhatab mind läbi oma sigaretilõhnalise köögi elutuppa. Ühel pool tuba on voodi ja pruunikirju tugitool, teisel pool arvuti ja telekas. Arvutis ta eriti ei orienteeru. Ta kasutab seda peamiselt enda lindistatud laulude kuulamiseks.

Magamistoa ukseaugus ripub punane kortsus lina, mis on piisavalt eemale lükatud, et selle vahelt paistab tühjade Värska pudelite kuhi. Kaevuvesi on juba peale paari ämbritäit sogane, mistõttu joogiks ei sobi. Elutoa seinas laiuva pruuni kapi klaasuste tagant paistavad tolmused mänguasjad, mis meenutavad Siimule endist naist ja naise tütrepoega.

“Ega siis umbrohi kao!“ lõõbib ta endale omaselt.”

Siim jäi üksi 2016. aasta novembris, kui ta järjekordsest insuldist taastus. Haiglast naastes leidis ta eest tühja kodu. Ülaltoodud lauluread pani ta kirja poolteist kuud hiljem jõulude aegu, kui korraga suur igatsus ja kahetsus hinge pugesid. Oli siis põhjuseks Siimu napsulembus või midagi muud, kuid tagasi ei ole naine vaadanud. Veerandsada aastat kooselu jäi hetkega minevikku. Ja ühes sellega kadusid Siimu elust naise tütar ja tütrepoeg.

Napsulembust kahetsebki Siim vast kõige enam, kuid pärast naise lahkumist pole ta enda sõnul tilkagi võtnud. „Mis mõtet on end põhja juua. Seda, mis olnud, ju enam muuta ei saa, küll saab paremini praegu,” ütleb ta. Napsu ta ei võta, aga suitsetamisest ei suuda loobuda. On proovinud küll.

Kõik oma päevad veedab ta kodus, mängib pilli, loeb raamatut ja vaatab telekat. Vahel tulevad talle kurvad mõtted pähe. Mõtted möödanikust ja praegusest üksildusest. „Kõige kurvem on ikkagi, et ei ole kellegagi rääkida. Kass vähemalt kuulab vahel,” osutab Siim äsja tuppa lipsanud kollasekirjule lemmikule.

Sirvin kaustikut, kust leiab Siimu loomingut viimasest paarikümnest aastast. Seal on rõõmu, aga ka kahetsust möödaniku vigade pärast ja sügavat igatsust. Siim haarab laua najalt kleepsudega kitarri ning laulab valgetest roosidest ja emast. Kui ta laulab, kaob ta nagu üleni selle laulu sisse, justkui mind seal ei olekski.

„Valged roosid, ema istutas
meelde jäänud lapsepõlves need.
Valged roosid, hästi lõhnasid,
ikka meeles need.”

Kaks aastat tagasi saanuks Siimu ema saja-aastaseks. Üks lilleõis ema hauale – see oli Siimu soov, mis jäi täitmata, sest ei olnud kedagi, kes teda mõnikümmend kilomeetrit eemale surnuaiale viiks.

Siimust sai invaliidsuspensionär 1992. aastal. Enne jõudis ta pidada mitmeid ameteid, oli metsavaht, katlakütja, lukksepp. Nooruses aga oli Siim ​kõva tantsulõvi, mängis bändis ja osales rohketel pidudel – sealt ka napsulembus. T​al on tegelikult üks tütar, kellega ta kunagi suhelnud ei ole. 1970ndatel lahutas ta abielu, sest naine leidnud uue mehe. Tütar oli siis vaid kolmeaastane. Suhtlus katkes. Hiljem on ta järjest kaugeks ja võõraks jäänud ka kõigi bändikaaslaste ja tuttavatega, kes ta elus on olnud. Viimastel aastatel on põgus suhtlus olnud vaid ühe lapsepõlvesõbranna ja täditütrega.

Siim unistab mopeedautost, millega külapoest kaugemale sõita, vahest pealinnagi. Praeguse invarolleri aku on läbi ja gabariidituled ei põle, mistõttu ei käi ta kuskil. Mopeedautost rääkis Siim juba 2018. aastal „Pealtnägijas”, kui tuntud noored juutuuberid Martti Hallik ja Liina Ariadne Pedanik tal külas käisid. Aasta varem kirjutati Siimust Sakalas. Aeg on edasi läinud, kuid unistused on samad.

“Sirvin kaustikut, kust leiab Siimu loomingut viimasest paarikümnest aastast.”

Oma väike dušinurk võiks olla ja küll oleks hästi, kui saaks heina madalamaks ja majal seinad soojustatud. „Maad on palju, aga tervist ei ole,” ohkab Siim. „Igasugused värvid on olemas, niidukid on olemas, aga ei ole, kes teeks.”

Ja kui veel ühe korraliku naise leiaks! ​Kohalikku ajalehte ta kuulutust ei pane – selle peale hakkab ta lausa naerma. „Siis tulevad ju kohale puhta joodikud ja muidusööjad! Vaata „​​Kuuuurijat”​ ​näiteks, kuidas üksikuid vanainimesi oma kodudest välja puksitakse! Oleks mul mõni sõber või sõbranna, kes mõnd head naist soovitaks, oleks teine lugu.”​

On 6. november. Kätte on jõudnud suur sügis. Siimul on tähtis päev, ta saab täna 70. Hommikul helistab lapsepõlvesõbranna ja soovib õnne. Õhtul kella üheksa paiku helistan mina. Päeva jooksul viib ta mitu korda koera välja jalutama – sügise alguses tõi hooldaja talle peremeheta jäänud neljajalgse ja nüüd on majas rõõmu rohkem. Laual on tavalise saiakannika ja kotleti asemel tursakala, mis sai ostetud eelmisel päeval sealkandis peatunud kalaautost. Arvutist sai kuulatud vanu laule ja telekat vaadatud. Varem küpsetas naine talle kooki. Nüüd on sünnipäevad sellised.

Räägime telefonis pikalt. Siimu mõtted rändavad minevikku. Ajale, mil ta üksi jäi. Nooruspõlve. „Ei noh, ega ole häda midagi, aga seltsi võiks olla, et oleks kellegagi rääkida. Teinekord oleks hea kelleltki nõu küsida!​”​ Siim ütleb, et hooldaja talle õnne ei soovinud. Seltsiline ei ole ka enam käinud, ta töötab hooldekodus ja seal on viimastel kuudel palju tööd olnud.

Oleme Siimuga vahepeal veel mitu korda helistanud. Juuli lõpus sai ta uue insuldi, ​​juba neljanda. Kui jahmun – ja see väljendub ka mu hääles –, ütleb Siim, et ega sellest ole midagi. „Noh, läks jah nii, aga mis ma ikka oma muredega tüütan.​”​ Ta ütleb palju kordi, et peab ise hakkama saama. Tundub, et elu on teda piisavalt räsinud ja ta on harjunud, et kedagi tegelikult ei huvita. Miks siis mindki peaks.

Ükskord pärast insuldist taastumist oli ta üksi kodus ja külmetas. Pliidi alla oli vaja tuli teha, aga tervis oli vilets. Ta roomas neljakäpukil puuriidani. Jalad ei kandnud ja käed olid nõrgad, mistõttu pidi ta mitu korda käima ja puud ükshaaval sisse vedama. Ta ütleb, et kui keegi abiks ei tule, ei hakka ta paluma ka. Ta saab hakkama.

Siimu juures käib vahel hooldaja, mõnikord vahetab mõne sõna poemüüjaga. Hiljuti käis läbi valla arvutimees ja hein trimmerdati lühemaks. Kuid see ei ole suhtlus hingele. S​iim on jutukas mees, riided seljas on puhtad, mõistus selge. Ta ei ela kuskil paksu metsa sees, vaid ümberringi on teisigi maju. Naabrid ei ütlevat aga teregi ja mis temagi siis.

“Siim unistab mopeedautost, millega külapoest kaugemale sõita, vahest pealinnagi.”

Suhtlen Siimuga pärast suurt koroonalainet ja ajal, kui koroonanumbrid on taas üles lennanud, kuid sellest tuleb meil juttu väga põgusalt. Mitte sellepärast, et ta toimuvaga kursis ei oleks, lihtsalt tema viimased aastad on olnud niigi üksildased ja aeg, mil on tulnud rohkem omaette hoida, teda ei mõjuta. Pigem rändab ta oma jutuga minevikku. Mulle tundub, et mingi ääretu optimism või lootus hoiab teda reel. Mina ilmselt nii tugev ei oleks.

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 1

Riias on 70 eakat avanud telefoniliini, kuhu saavad teised vanainimesed helistada, et lihtsalt juttu ajada. Nii tunnevad ühed, et saavad teisi aidata ning teised saavad tuge suhtlemisest. (T. Tambaum)

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!