Oodates poega

Järjejutu „Võitlus üksilduse vastu”​ viies osa.

Tekst ja fotod: Piret Tüür
Audiolugu luges: Teele Pärn
Originaalmuusika ja helikujundus: Janek Murd
Toimetas: Iisa Laan
Avaldatud: 12.2020

Ühel proual käis seltsiks noor vabatahtlik, lihtsalt juttu rääkimas. Proua korrutas alatasa, et vabatahtlik peab hakkama nüüd koju minema, sest tema poeg tuleb varsti külla. Õnnetuseks ei ole see poeg oma ema külastanud juba üle kahe aasta ega talle helistanud.

Paljudel hooldekodude elanikel on tõsised terviseprobleemid, kas siis füüsilised või vaimsed, esineb dementsust ja suhtlusvaegust. On oluline, et nad osaleksid tegevustes ja saaksid suhelda. ​Külastuspiirangute tõttu on ära jäänud paljud tegevused, sealhulgas näiteks päevakeskuste korraldatud vestlusringid ja vabatahtlike seltsiliste külaskäigud, mis hooldekoduelanikele vaheldust ja rõõmu pakuvad. Nii mõnedki neist tunnistavad, et näevad hooldekodudes palju igavlemist.

Õiguskantsler juhib juba aastaid tähelepanu, et hooldekodud pakuksid rohkem mõtestatud ajaveetmisvõimalusi. Inimesel peab olema tegevus, siht ja elumõte, muidu muutub ta ükskõikseks. Ehkki õiguskantsler on täheldanud, et hooldekodudes töötab järjest rohkem inimesi, kes oma hoolealustest tõesti hoolivad, on teatud probleemid siiski püsima jäänud. Kuna puudu on inimestest, eriti just vajaliku ettevalmistusega töötajatest, ei ole neil võimalik ka küllalt tähelepanu pöörata näiteks dementsetele inimestele, kelle uitamise ja kaotsimineku vältimiseks lukustatakse neid tubadesse või kasutatakse sidumisvahendeid, mida seadus ei luba. Paljud hooldekodud on veel vanades mõisahoonetes, kus liikumist takistavad kitsad uksed ja trepid, kõrged lävepakud.​ ​Teinekord ei saa hooldekodu elanik hügieenitoimingutel piisavalt privaatsust. Sellistel juhtudel tuntakse alandust.​ Hooldekodusse elama minek on eakale niigi raske kogemus, sest tuleb jätta oma kodu koos mälestustega. Mõni ei saagi igatsusest üle.

“Inimesed otsivad õnne individuaalselt, unustades samal ajal need, kes on andnud kõik selleks, et seda õnne oleks võimalik otsima minna.”

„​Külastuspiirangud on hetkel kõikides hooldekodudes, suhtlemist kõvasti vähem ja hirm tuleviku ees on suur nii elanikel kui ka personalil.​ Neid inimesi, keda hooldekodudes vahelgi külastati, ei külastata enam üldse ja see olukord aina suurendab üksilduse protsenti Eesti eakate seas,” ütleb majandustudeng Norman Vester, kes on loonud vabatahtlike ühenduse CommuniCare, et pakkuda hooldekodude elanikele seltsi. Hetkel vabatahtlikud hooldekodudes ei käi, oodatakse olukorra leebumist.

Vesteril on ​k​ogemusi üle 60 hooldekodust Suurbritanniast ja Eestist. Inglismaal hooldekodudes vanuritega aega veetes avastas ta, et seal ei käi neil keegi külas. Eestiski külastatakse hooldekodude elanikke ühe uuringu järgi vaid mõni kord aastas. See jäi kripeldama.

Noormees leiab, et eakate üksildus on üks kõige suurematest probleemidest meie vananevas ühiskonnas. Selle on tinginud ühiskonna kiire areng koos linnastumisega. Inimesed otsivad õnne individuaalselt, unustades samal ajal need, kes on andnud kõik selleks, et seda õnne oleks võimalik otsima minna.

Praegune ​pandeemia jääb tema sõnul hooldekodusid mõjutama veel mitmeks aastaks ning külastamine ei ole kindlasti enam nii lihtne, kui see kunagi oli.

Kevadel karantiini ajal räägiti seltskondades ikka, kuidas noored inimesed, kelle sotsiaalne elu seiskus, kujutavad nüüd ilmselt paremini ette, mida võivad tunda üksi elavad pensionärid. Ainult selle vahega, et eriolukord kestis mõne kuu, vanemas eas võidakse üksi elada isegi aastakümneid.

Erinevate uuringute järgi tunneb end üksildasena kuni kaks kolmandikku Eesti inimestest. Mida vanem vanusegrupp, seda üksildasemalt end üldiselt tuntakse. Siis, kui juba igalt poolt valutab, paljud sõbrad on surnud, lastel ja lastelastel on omad kiired tegemised. Kes oli varem väga seltsiv, tunneb end ilmselt üksildasemalt kui introvertsem tüüp. Üksildust on aina rohkem uuritud ka küsitlustes ja lõputöödes.

Ühest lõputööst tuleb välja, et 80-aastased ja vanemad tunnevad end tihti sõpradeta, elust ära lõigatu ja mõttetuna. Nende suhted teiste inimestega on pealiskaudsed. Igatsus hea sõbra järele on suur, aga uuteks lähedasteks suheteks valmis ei olda, sest neid segab arvamus endast: olen vana, väsinud, kole ja haige.

Halvemal juhul võib üksildus viia alkoholismi, kibestumuse, enesehaletsuse, armukadeduse, vihkamise või kuritegevuseni. Võidakse muutuda oma lähedaste suhtes liiga nõudlikuks. Üks tuttav räägib, kuidas tema vanaema ootas iga päev trepil oma tütart koju. Ei läinudki enne koduuksest sisse, kui tütar töölt tuli. Neil kujunes välja omamoodi sõltuvussuhe. Kui vana naine suri, oli tütrel alguses väga raske, kuid aasta pärast tundis ta end vabana.

“Nii nagu ka näiteks alkoholismi puhul, on üksildusegi puhul oluline kõigepealt endale probleemi tunnistada.”

Vähestest üksildastest saavad sarikülastajad ametnike juures või sarihelistajad hädaabinumbrile. Eestis on 18 sarihelistajat, enamasti eakad, kellest üle poole on mehed. Tavaliselt on nad purjus või vaimse tervise probleemidega, nende kõned on agressiivsed, segased ja arusaamatud. Ainuüksi tänavu esimesel poolaastal tegid nad 3200 kõnet, nendega räägiti kokku 111 tundi. Nii nagu ka näiteks alkoholismi puhul, on üksildusegi puhul oluline kõigepealt endale probleemi tunnistada.

„Kuidas sina kirjeldaksid üksildust?​”
„Üksildus, see on igatsus.”​

Tartu elanik, mees, 78

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 5

Rohkem võiks olla kastist välja mõtlemist. Näiteks on mõnes riigis nii, et tudengid elavad eakatekodus, suhtlevad seal nendega ja ei pea üüriraha maksma. See on muidugi kõigi osapoolte vabal tahtel. Jaapanis näiteks on lasteaed ja eakatekodu ühel territooriumil. Koos mängitakse ja loetakse raamatuid. Sotsiaalset innovatsiooni võiks rohkem olla. (M. Sisask)

Loe edasi siit: kuues osa “Üksilduse leevendajate vastukäik”