Noore ja vana sõprus

Viimasel ajal on tegudele asunud veel üksjagu üksilduseleevendajaid. ​Lisaks seltsilistele ja hooldekodudes seltsiks käivatele CommuniCare’i vabatahtlikele tegutsevad abitajad, jututajad ja heaolumeistrid. Kõigi nende eesmärk on pakkuda vanematele ja erivajadustega inimestele tuge, et nad saaks võimalikult kaua oma kodus elada.

Sel suvel loodud Abitaja pakub eakatele ja erivajadustega inimestele sõprussuhtlust telefoni teel. Põhilised probleemid on Abitaja looja Sirli Haaviku sõnul ikka suhtlusvaegus ja üksildus. Inimesed tahavad sotsialiseeruda. Soovitakse ärakuulamist, mitte hinnangute​ andmist. Mõistmist, mitte haletsemist.​ Sageli on oma pereliikmed liiga hõivatud või arvatakse, et nendele ollakse koormaks. ​Vahel ongi parem, kui kuulaja on keegi võõras väljastpoolt, kel ei ole eelarvamusi.

Suhtlust ja ettelugemist pakub ühe teenusena ka 2015. aastast Tallinnas tegutsev koduhooldusteenuse pakkuja Üks Pai. Hooldatavate lähedased elavad praegu põhiliselt välismaal: Soomes, Venemaal, Ameerikas. Peamiseks probleemiks on Üks Pai juhi Peeter Puskai sõnul töötajate nappus, mille tõttu ei ole nad erinevalt plaanitust rohkematesse linnadesse laienenud, kuigi huvilisi nii Tartus, Pärnus kui ka muudes linnades on palju. „Oleme kasutanud erinevaid värbamismeetodeid, et hooldajaid saada,” ütleb ta ning rõhutab, et selles vallas saavad hakkama vaid pikaajalise kogemusega ja vaimselt hästi tugevad inimesed.

Tartus töötab aprillist kaks ​heaolumeistrit, kes aitavad vanematel inimestel näiteks lambipirni vahetada ja kardinaid üles riputada, et vähendada koduseid kukkumisi. See on täiskohaga töö. Nad ei ole otseselt palgatud suhtlema, kuid seda tuleb nende töös üksikute vanainimestega palju ette. Üks heaolumeistritest, 24-aastane Tarvi Kivipõld ütleb, et kuuleb oma töös palju fraase nagu„ah, mis mina vana inimene, ei ole mul midagi vaja”​ ​või „ma suren niikuinii varsti ära, mis te ikka hakkate tegema​”.​ Tema jaoks on olnud üllatav, kui palju on tegelikult neid eakaid, kellel ei olegi lähedasi. „Kurb on vaadata, kui inimestel ei ole seda sädet silmis enam, nad on justkui alla andnud ja leppinud selle olukorraga, et see ongi nende saatus,​”​ räägib noormees. Tema jaoks on kurb näha, kuidas nad on justkui muust maailmast eraldatud ja seda on vestluste käigus vanemad inimesed ka ise maininud.

“Soovitakse ärakuulamist, mitte hinnangute​ andmist. Mõistmist, mitte haletsemist.”​

Suvel avatud üleriigilisele hingehoiutelefonile on helistatud kõige rohkem just üksilduse ja ärevuse tõttu, kuid pöördutud on ka suitsiidsete mõtete ja ängiga.

Kõige rohkem on helistajate seas 50–69-aastaseid. Üks, kes telefonile 116 123 vastab, on teoloog Siimon Haamer. Tema sõnul räägivad vanemad inimesed, et lapsed on suureks kasvanud ja kodust ära läinud ega ole nendega suhtlemisest huvitatud. Või on lesestutud ja ei ole enam kellegagi suhelda. Palju tuntakse end üksildasena ka igasuguste tervisehädade tõttu, sest ei leita sobivat ravi ega ole ümber inimesi, kes aitaks.

Mullu ellu kutsutud MTÜ Jututaja viib kokku noored ja vanad, et​ luua põlvkondade vahele tugevamat silda. „Jututaja loomise katalüsaatoriks said lood sotsiaalselt äralõigatud eakatest,​”​ ütleb Jututaja idee autor, asutaja ja eestvedaja Mari-Liis Sööt. „Meid kannustasid ja kannustavad siiani isiklikud kogemused üksildusse jäänud eakatega,​”​ lisab ta, et jututamise kaudu tegelevad nad mõttemallide muutusega ühiskonnas.

Eestis on mitukümmend jututajat, kellel on oma eakas. Räägitakse teemadel lapsepõlvemälestustest kuni Eurovisioonini välja. Viiruseleviku ajal suheldakse peamiselt telefonis või nutiteadlikuma eakaga ka FaceTime’is. Öeldakse, et poeskäigu ja toakoristusega saadakse veel hakkama, aga seltsi tahaks. Nagu üks jututajaga suhtlev inimene on öelnud: „Tund jututamist on väärt rohkem kui kümme tabletti​”.​

***

Olen külas põlisel tartlasel ja sisearhitektil, 77-aastasel Reinul. On novembri alguse hämar õhtupoolik. Ta tuleb mulle bussipeatusesse vastu ja juhatab oma viiekorruselisse kollasesse kortermajja. Kolmetoalises korteris viib ta mind kõigepealt ateljeetuppa, kus elab üks isevärki tegelane – valges puuris kakaduu! Korteri seinad on täis pilte ja maale. Pole ka imestada, Rein on suur ajaloo- ja kunstihuviline ning teeb ka ise veel vahepeal akvarelle.

Reinul läheb tihti kell neli öösel uni ära. Vahel liigub ta siis unisel sammul magamistoast elutuppa ja mõtiskleb oma lemmiktugitoolis istudes olnu üle. Vahel oleks ta unise peaga justkui mingit häält kuulnud, peatub korra koridoris, kallutab end pisut välisukse poole ja kuulatab. Esimene mõte on: ehk tuli ta tagasi...

„Naine ütles ühel õhtul, kaks päeva enne jõule, et hommikul ta läheb. Et mina ei ole süüdi, aga tema peab nüüd minema ja üksi olema. Arvasin, et see on nali,​” räägib Rein, kui oleme end elutuppa sisse seadnud. Hommikul naine aga läkski, jättes selja taha 18 aastat kooselu. Kohe on möödas aasta, kuid Reinul on sellega endiselt raske leppida.

“Ta istub suure uhke Nikolai Guli maali all, kus on kujutatud teda ennast noorena 1974. aastal.”

Ta istub suure uhke Nikolai Guli maali all, kus on kujutatud teda ennast noorena 1974. aastal. Kõigi nende maalide ja piltidega seintel meenub Reinule mõni kallis mälestus. Elutuba on väga korras ja puhas. Põrandat katab sinine vaip päikese ja kuuga ning sellel lebab suur mängutiiger. Nurgas on telekas ja plaatide virn. Suur kapp on täis kingiks saadud alkoholi, kuid eriline napsumees ta ei ole.

Rein suhtleb tihti oma Ameerikas elava tütrega ja käis tal varem ka mitme kuu kaupa külas. Ta on aktiivne, tervis on korras, suvel alles osales Arvamusfestivali paneelis, kus arutati eakate digipädevuse üle. Rein on kindlasti näide väga nutiteadlikust eakast. Ka meie kohtumise ajal võtab ta nutitelefoni tihti kätte, näitab pilte ja lõpus teeme koos selfi. „Ilma selleta ei oska ma enam ollagi,​” naerab ta.

Ta liigub autoga, peab korras Luunja kandis asuvat suvilat ja vahel satub seenioride klubisse, kuid sealt ei ole ta mõttekaaslasi leidnud. „Oleks, et tervis peaks veel kümme või viisteist aastat vastu ja oleks, kellega suhelda,​”​ räägib Rein oma unistustest. Eelmised jõulud olid üksi väga rasked, kohe on käes järgmised, mis tuleb ilmselt jälle üksi veeta.

Kevadest saadik on talle aga lapselapse eest 23-aastane Tallinnas sotsiaaltööd õppiv Hanna Grete, kes on jututaja. Korra kohtusid nad ka Tartus, käisid ERMis, Jaani kirikus ja botaanikaaias. Rein on talle vanaisa eest. Nad räägivad igal nädalal korra FaceTime’is, tavaliselt tunni või kahe kaupa. Suvel osalesin nende vestlustes ka mina. Lihtsalt sellepärast, et saada aimu, millest nad omavahel räägivad.

Iga kord alustavad nad videokõnet tervitusega ja räägivad möödunud nädalast. Jutt läheb alati kiiresti minevikku Reinu töökohtadele ja seiklustele. Näiteks ühes vestluses meenub Reinule aeg, kui ta oli Tuglase matusel auvalves. Või ETVst jooksev „ENSV​”:​ see kõik on temal üle elatud ja ta vaatab seda hoopis teise pilguga kui noored. Ja oh hullu, talle on mesilasparv kallale tulnud, 18 nõelamiskohta ja üks suskamine otse ninaauku!

Hanna Grete kuulab ja kirjutab kogu jutu üles, et saata see Reinu tütrele. Mälestusi on ta kirja pannud juba 60 lehekülje jagu. „Mina ei uskunud, et mõni noor inimene on nõus minu lugusid kuulama ja nüüd järsku olen siin lausa kahe noore inimesega!”​ ​alustab Rein üht vestlust kohe eriti rõõmsalt.

Osa noori saab jututamise eest taskuraha ja kes soovib oma lähedasele regulaarset jututajat, peaks tunni eest välja käima 12 eurot. Hanna Grete teeb seda aga vabatahtlikult. Ka Rein ei pea midagi maksma.

Hanna Gretel on hea meel, et tal on sõber, kellele ta saab abiks olla tema lugude kirja panemisel ja et on keegi, kellelt nõu küsida. Tal on endal ka vanaemad ja vanaisad, kuid Rein vaatab asju teisest küljest, sõbra pilguga. „Üksildus tuleb millest? Sellest, et ei ole kas üldse või ei ole piisavalt tähenduslikke suhteid inimestega. Jututaja on leidnud tähenduslike suhete loomiseks huvitava viisi, ühendades noori ja eakaid,” lisab Grete, ja leiab, et äge on just see, et mõlemal on teineteiselt õppida.

“Eelmised jõulud olid üksi väga rasked, kohe on käes järgmised, mis tuleb ilmselt jälle üksi veeta.”

Eesti filoloogiat tudeeriv 21-aastane Johanna Hansing suhtleb kevadest saati 85-aastase Arthuriga. Nad on suhelnud vaid telefonis, teineteist nägemata. Jututajast kuulis ta „Ringvaatest” ja arvas, et see on suurepärane võimalus saada vanemalt põlvkonnalt elutarkust.

Arthuri üks​ tütardest on tööasjus Brüsselis, teise lapsega ta ei suhtle. O​ mal ajal oli ta sidetöötaja, autojuht, elektrik ja tegi torutöid.​ Elukaaslasega kasvati lahku ja häda olevat selles, et enda vanuseid sümpaatseid sõpru ei ole kusagilt leida.

Arthur räägib palju enda minevikust ja alati jõuab jutt selleni, kui tähtsad on suhted. ​Arthur tahab palju rääkida ja Johanna võtab iga nädal aega, et teda kuulata. Johanna rõõmustab, et on saanud mehelt palju elutarkust, näiteks seda, kuidas maitsvat nurmenukusalatit teha.

Viljandi elanik, naine, 74

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 7

Eakate kortermajad oleks üks variant, kus elatakse omaette korterites, aga kõik on ühes majas koos. Veel väga levinud on, et kõik elavad omaette, aga miks ei võiks näiteks õed kokku kolida. See on ka majanduslikult hea. Ja on hea, kui on keegi olemas juhuks, kui peaks juhtuma õnnetus. (M. Laanetu).

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!