Kuradi loll optimist​

91-aastane Joel mõtleb vahel õhtuti enne magamajäämist: läheks ometi nii, et surm tuleks piinadeta. Teda on kolm korda vähi tõttu lahti lõigatud ja tema selgroog on deformeerunud. Vahel piinavad teda valud.

Kohtume Joeliga augusti esimestel päevadel tema Õismäe korteris, kus ta on elanud viimased 46 aastat. Tal on peas palju valgeid juukseid ja samm on kõbus. Kogu mööbel selles korteris on tema enda tehtud – ikkagi 54 aastat tislerina selja taga! Ta on leskmees, elanud viimased kaheksa aastat üksi. „Algus oli väga hull,”​ tunnistab ta, et naise kaotusest oli tohutult raske üle saada. Ta oli 62 aastat abielus õpetajannaga. Nad pidasid suhtes oluliseks kompromisse teha ja andestada.

Joel leidis ajapikku sisemise rahu. Ta ütleb, et raskel hetkel tuleb leida tugipunkt ja olukorraga leppida. Niisamuti oli pensionile jäädes, kui tal veel aastaid näpud töö järele sügelesid. Inimene harjub ja kohaneb aga terve elu. „Mulle ikka öeldakse, et olen kuradi loll optimist, aga see kohutav pessimism ei vii samuti mitte kuhugi.”​

Ta ei salli kirumist, sellist virisemist, et küll on valitsus paha või pension väike, sest Eestis ei ole tegelikult kunagi nii head elu olnud kui praegu. „Olen kaks korda näinud, kui venelased sisse tulid, kolmandat korda ma seda enam näha ei taha! Püüan ka noortele rääkida, mida see kommunism kõik on toonud, vägivalda ja tapmist,”​ ​räägib Joel, et praegust vabadust tuleb väärtustada. Kui väed esimest korda sisse tulid, oli ta kümneaastane.

Ta on oma laste ja lapselaste poolt väga hoitud, see teeb olemise kergemaks. Ta arvab ka, et vanemad ei tohiks lapsi pidevalt käskida ja keelata ega ennast peale suruda. „Sellepärast noored ei tahagi vanematega suhelda või on suhted keerulised. See on see kohutav ahviarmastus,”​ ​leiab ta.

“Ta ei salli kirumist, sellist virisemist, et küll on valitsus paha või pension väike, sest Eestis ei ole tegelikult kunagi nii head elu olnud kui praegu.”

Joel on väga aktiivne, tehes minulegi silmad ette. Käib igal teisipäeval Nõmme vanameeste klubis, vahel ka kunstinäitustel. Trepist võtab korraga kaks sammu, muidu on liiga väsitav, seejuures ei ela ta esimesel, vaid viiendal korrusel. Iga päev kõnnib umbes viis kilomeetrit, kokku kaks tundi. Esimesed pool kilomeetrit on kõige raskemad, aga siis saab jäsemed liikuma ja naastes on võidukas tunne – sain tehtud, hakkama sain! Ta sööb kõike, aga mitte kunagi kurguni täis. Napsu peab ka olema, aga end viltu juua ei tohiks.

***

„Igal hommikul, kui ärkan, mõtlen, kas ma ikka elan või ei ela,​”​ ütleb sajandi künnise ületanud Linda hilissuve päeval, kui ta oma avaras ja puhtas Lasnamäe korteris eestiaegse söögilaua taga istet võtab. Linda tervitab mind erkkollases särgis laia naeratusega kõbusal sammul, kasutamata liikumiseks abivahendit. Lasnamäel elab ta 2009. aastast. Enne seda elas ta pool sajandit Lillekülas korteris, mille ta omandireformi käigus loovutama pidi.

Hommikupoole kipub ta torisema, et kõrge vanadus küll mingi õnn ei ole. Õhtupoole on ta juba paremas tujus ja võtab siis mindki vastu. Ta ei kuule hästi ja minu juttu aitab dubleerida tema kasupoeg Heiti. Linda võttis ta oma kolleegilt hoida, kui poiss oli kõigest kaheksakuune. Nüüd on hoolitseja ja hooldatava rollid vahetunud. Heiti käib Lindaga suhtlemas ja teda aitamas iga päev, kuigi paljude toimingutega saaks Linda ka ise hakkama. Kõige rohkem ootab Linda kontakti aga kasupoja tütrelt Helelt, kes elab Tartus ja temale tihti helistab.

Linda kaotas varakult oma isa ja venna ning tema abikaasat tabas äkksurm. Tema rasedused katkesid. Kõigele vaatamata on Linda alati optimistlik ja elab suhteliselt aktiivset elu veel nüüdki. Tervise üle ta üldiselt ei kurda, kuigi seljavalusid tuleb vaigistada süstidega.

Varasemalt Lille tänaval elades kujunesid Lindal lähedased suhted kirjanik Mart Raua perega ning teda usaldati peretütre Anu ristiemaks. Ta käib siiani Viljandimaal tema Heimtali Kääriku talus puhkamas. Sel suvel käis seal Lindaga vestlemas isegi Tartu linnapea ja aeda kohvi toomas Kersti Kaljulaid. President on juubilarile saatnud ka erilise õnnitluskaardi. Linda on Kadriorus tegutseva Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu (VENU) auliige.

Kodus vaatab Linda telekast kindlasti „Õnne13​”​ ja loeb ilma prillideta põhjalikult Postimeest. Väljaskäimisi asendab enamasti avar rõdu, kus ta jälgib ja õpetab õues mängivaid lapsi.

„Meie inimesed ja poliitikud peaksid üksteise vastu sõbralikumad olema,”​ ​arvab Linda. Noortele aga soovitab ta kasutada oma elupäevi täiel rinnal, kuni ollakse veel elujõulised.

“Noortele soovitab 7. detsembril 102-aastaseks saav Linda kasutada oma elupäevi täiel rinnal, kuni ollakse veel elujõulised.”

Heiti sõnul peab eakaga lävides olema kannatlik psühholoog. Mitte kunagi ei tohi vanuris tekitada muljet, et ta on üleliigne või teisi kuidagi segav. Tülisid võimendada ei tohi.

Igaks päevaks tuleb seada eesmärke, olgu selleks külaskäik või toidukorra planeerimine. „Tuleb tekitada meeldivaid ootusi,”​ ​arvab kasupoeg. „Voodisse ei tohi jääda ega halveneva tervisega leppida!”

Võtan Heitiga uuesti ühendust novembris. Lindal, kes käis jällegi Viljandimaal puhkamas, on kõik hästi. 7. detsembril saab Linda juba 102-aastaseks!

***

Jättes kõrvale kõik arvukad eneseabiraamatud sellest, kuidas elus õnnelik olla, viitaksin kokkuvõttes ühele harukordsele siiani kestvale Harvardi ülikooli uuringule, mis sai alguse juba 1938. aastal. Enam kui 80 aastat kestnud uuringus jälgitakse mehi läbi terve nende elu ning see kinnitab, et meid hoiavad tervete ja õnnelikena head suhted. Mida kvaliteetsemad on meie suhted pere, sõprade ja kogukonnaga, seda õnnelikumad ja tervemad me oleme.

Aga miks on seda ikkagi nii r​aske saavutada? Sellele on vastanud uurimisrühma praegune, juba neljas direktor Robert Waldinger: me oleme inimesed. Suhted on keerulised ja segased ning nõuavad tähelepanu ja ühiseid ettevõtmisi. Suhted nõuavad aega.

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 9

Üksilduse tunne on konkreetne teade sellest, et nüüd on aeg otsida inimlikke kontakte ja teistega koos olla. Võiks mõelda läbi, kes see oleks, kellega vähegi võiks kontakti otsida ja otse öelda, et tunned end üksilasena ja vajad seltsi. Eks see on eneseületus kindlasti, aga siin ei ole koht valehäbi jaoks, kõik võivad vahel end nii tunda ja vahel piisab väga vähesest, et tunda end taas teistega ühenduses olevana. (MTÜ Peaasjad tegevjuht, psühholoog ja kampaania „Püsime koos”​ ​eestvedaja Anna-Kaisa Oidermaa)

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!