Kuidas ikkagi vananeda - Levila
Tekst ja fotod: Piret Tüür
Audiolugu luges: Teele Pärn
Originaalmuusika ja helikujundus: Janek Murd
Toimetas: Iisa Laan
Avaldatud: 12.2020

Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum, tuntud ka kui professionaalne vananeja, on võtnud südameasjaks õpetada Eesti inimesi teadlikult vananema, sest keegi seda meile ju tegelikult ei õpeta. Ta veab Facebookis viiesajaliikmelist gruppi „Vananemine algajatele” ja Youtube’is samanimelist vlogikanalit, kus muu hulgas jagab nippe, kuidas telefonitsi sisukat seltsi pakkuda. Samuti on Tambaum välja andnud ülesannete kogumiku „Särts”, mida oma vanadega lahendada, et aju vormis püsiks. Varem on Tambaum öelnud, et 21. sajandil ei tapa vähk või tubakas, tapab üksildus.

„Üksildus on nagu nälja- või janutunne, aga kui nende kahe puhul inimene võtab midagi ette, siis üksilduse puhul tekib ärevus ja rahutus ning inimene tõmbub kaitsesse. Ja ise sellest välja tulla on väga keeruline,” ütleb ta meie kohtumisel Tallinnas. Tema sõnul on oluline, et iga vanem inimene tunneks end oma kogukonnas vajalikuna ja tal oleks seal mingi roll. Et ta saaks olla ka andja, mitte ainult saaja rollis. Näiteks on hooldekodude elanikud keskmiselt 98 protsenti ajast saaja ja ainult kaks protsenti andja rollis.

Tambaum on uurinud ka vanu eesti mehi ja on selgunud, et suurem oht üksildusse langeda on just meestel, sest nad on elus enam tööle keskendunud. Pensionile jäämisel kuivab suhtlusringkond kokku. Kui siis kaaslane peaks kõrvalt lahkuma, ei pruugigi neil kedagi olla. Vähemalt kedagi sellist, kellega enda jaoks olulisi asju arutada.

“Ütleme, et meil ei ole aega, aga samal ajal oleme Instagramis.”

Tambaumi sõnul sai eriolukorras nähtavaks ka vanemaealiste vähene digivõimekus, millele teadlased on juba aastaid tähelepanu juhtinud. „Paljud ei teadvusta endale, et nad on samuti osa oma lähedase vananemisprotsessist,” ütleb ta. Näiteks ütleb vanem inimene, et arvuti ei ole tema jaoks, see teeb teda närviliseks ja ta ei taha sellega midagi tegemist teha. Väga lihtne on siis nõustuda ja öelda: kui nii, siis nii. Tegelikult võiks püüda ikkagi veenda, et ta saavutaks oskuse seal elementaarseidki asju teha. Elu on paratamatult üha rohkem internetti kolinud ja sealt eemalejäämine süvendab üksildust.

Seenioride arvutiõppe konsultant Karl Gustav Adamsoo lõi koroonaisolatsiooni ajal Facebookis eakate nutiabi grupi ning veab nüüd ka „Prillitoosi” nutiabi rubriiki. Ta on uurinud eakate digipädevuse teemat ja suhelnud paljude vanemate inimestega. „Üksilduse probleem on suur ja koroona on seda muidugi veelgi süvendanud. Noored on jäänud vanade kaitseks veel rohkem kõrvale,” ütleb ta.

Videokõne on üks võimalus, mis aitab üksildust sel raskel ajal leevendada. Ent sellest haaravad kinni vähesed vanemaealised. Korraldatakse küll erinevaid programme, näiteks „Seeniorid digitargaks”, ja viiakse Skype’i vahendusel läbi seenioride vestlusklubisid, kuid nendes osalevad ikkagi vaid vähesed aktiivsed eakad. Nutitarkust vajaksid aga kõik. Sageli kiputakse käega lööma ja öeldakse, et ei ole aega ja vajadust, kardetakse rumalatena näida.

Kõige tähtsam on Adamsoo sõnul see, et eakas suhelda saaks ja tunneks, et ta ei ole üksi. „Helistatakse küll oma eakatele, aga sellist asja, et istutakse rosoljekausi kõrvale maha ja lihtsalt kuulatakse, on ikka väga vähe,” ütleb ta. „Arvan, et see on peeglisse vaatamise koht ja südametunnistuse asi, kuidas me ikkagi rohkem aega leiame. Ütleme, et meil ei ole aega, aga samal ajal oleme Instagramis. See on natuke selline mugavus ja vooluga kaasaminek.”

„Kuidas kirjeldaksid üksildust?”
„See on nagu selline tunne, et keegi ei hooli.”

Tallinna elanik, mees, 72

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 8

Rõuge valla hooldekodud kutsusid kevadel ja sügisel inimesi üles saatma oma eakatele lähedastele kirju, pilte ja tervitusi. USA tudengi Jacob Crameri 2013. aastal loodud algatus „Love for our elders” kutsub saatma eakatekeskustele käsitsi kirjutatud kirju üle kogu maailma, seda eriti praegu, kui vanade üksilduse vastu võitlemine on rohkem päevakorral kui kunagi varem. Rõuge üleskutse siiski kuigi populaarseks ei osutunud, kuid kirjade kirjutamist võiks tulevikus kaaluda.

Loe edasi siit: viimane osa “Kuradi loll optimist”