Kõigil on kiire

Järjejutu „Võitlus üksildusega”​ kolmas osa.

Tekst ja fotod: Piret Tüür
Audiolugu luges: Teele Pärn
Originaalmuusika ja helikujundus: Janek Murd
Toimetas: Iisa Laan
Avaldatud: 12.2020

Üksildus on ilmatu probleem. Nii mulle räägitakse. J​a tundub, et üha suuremaks paisub, sest rahvas vananeb ja paljudel on kiire.​ Üksildasi on Eestis ja üle kogu ilma liiga palju, eriti eakate seas ja eriti nüüd koroonaajal.

Koduõde tuleb ja läheb, tal ei ole aega jalutada ega juttu ajada, aga tahaks ju ikka elu ja asjade üle arutleda. Hooldaja räägib midagi moka otsast, ei oska üldse vanainimesega suheldagi, aga tahaks ju ikka rääkida. Väsitav on kogu aeg õnneliku inimese maski kanda, tahaks olla ise, et keegi kuulaks, kuidas reaalselt läheb ja ehk aitaks see emotsionaalsest august välja saada. Kõik on nagu hästi, tervis peab vastu, tuba on soe, aga kole üksildane on olla. Isegi tabletid on kõrvale pandud, et kui enam ei jaksa...

Nii räägitakse ja kirjutatakse tagasisideks neile, kes tegelevad üksilduse leevendamisega. Neile, kel on aega kuulata. Lähedastel ei pruugi aimugi olla, et nende lähedane vanem inimene nii võib tunda. Pealegi ei taheta noori tülitada ega koormaks olla. Noortel on ju oma tegemised, neil on kogu aeg kiire. Või ei taha noored ise vanematega tegemist teha.

Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb oma hiljutises kirjatükis, kui palju on neid vanainimesi, kelle juures kodus ta aeg-ajalt armulauda jagamas käib ja kes ütlevad, et nende lähedased viskavad neile koti üle ukse ja teatavad, et neil on kiire. Sisse pole aega tulla. Aga miks siis ei ole...

Need, kellega suhtlen, ütlevad, et kiire elutempo on tinginud selle, et meil pole oma eakate jaoks aega. Elu on niivõrd ära organiseeritud, pidevalt on surve end tõestada, uut juurde õppida, tööturul aktiivne olla ning samal ajal tuleb hoolitseda enda ja oma pere eest. Tihti jääb lihtsalt ajast puudu, et kõiki märgata. Sageli jäetaksegi märkamata eakad ja erivajadusega inimesed.

Psühhiaater Mari-Liis Laanetu ütleb, et näeb vanemate inimestega suheldes väga palju üksildust, sel aastal veel eriti, kui suhtlemist on vähem. O​n eakaid, kelle lähedastel on kiire või kelle lähedased on kaugel välismaal. On sassis suhteid. On katkiseid peresid. On leski, kes ei saa kaotusvalust üle.

Üksildus on ​igale inimesele isemoodi emotsioon. Seda kirjeldatakse tihti kui püsivat tunnet, et midagi on puudu. Suhted on pinnapealsed ja hinges valitseb tühjus. Me kõik vajame elus erinevat tüüpi suhteid, intiimset suhtlust, sõbrasuhteid, kogukondlikke sidemeid. Sellepärast võibki õnnelikus abielus inimene end samuti üksildasena tunda, kui tunneb, et tal ei ole head sõpra või ta ei ole oma elukohas teretulnud.

Üksildane võidakse olla ka siis, kui inimesed on ümber, kuid üksi elavate inimestega käib üksildust rohkem kaasas. A​rvatakse, et kui meil on rohkem üksi elavaid inimesi, on ka rohkem üksildust. Eestis elab üksi 111 400 65-aastast ja vanemat inimest. Viimase kümne aastaga on üksi elavate vanemate inimeste arv tõusnud 22 000 võrra ning see tendents ei näi langevat. Rahvastik vananeb.

Pikaaegne emotsionaalne üksildus​ tekitab ühiskonnale juurde vaimset ja füüsilist allakäiku, kulu. ​Arvatakse, et üksildusest on ohustatud enim eakad, kes on olnud varem sotsiaalsed, kuid jäänud mingil põhjusel ühiskonnast kõrvale. Mida tihedamad on inimese sotsiaalsed sidemed, seda suurem tõenäosus on tervena elatud eluks.

Laanetu võtab patsiente vastu Tallinnas ​Confido meditsiinikeskuses ja PERHi psühhiaatriakliinikus ning kord kuus käib ühes väikeses Eestimaa alevikus inimestega kohtumas. Ta puutub kokku eakatega, kes pole aastaid kodust väljas käinud. Põhjuseks tihti kukkumishirmuga seotud ärevus. Kord või kaks on kukutud ja nüüd on väljamineku ees kõhedus. Ja kui pole kedagi, kes viiks, ega siis mindagi. Ajapikku ärevus aina kasvab.

“Pikaaegne emotsionaalne üksildus​ tekitab ühiskonnale juurde vaimset ja füüsilist allakäiku, kulu.”

Isegi kui vanainimene tõrgub, tuleb muretseda, et ta päris nelja seina vahele ei jääks. Siis kiputakse mõtetega minevikku rändama, mõeldakse, mis on hästi ja mis on h​alvasti tehtud, kellele on haiget tehtud, kuidas neid mäletama jäädakse ja kas üldse jäädakse. Sellised mõtted võivad olemise põrguks teha ja tuua kaasa palju unetuid öid. Ja kui siis tervis halveneb, kaeveldakse sageli hoopis füüsiliste sümptomite üle. Siit-sealt valutab ja ega saagi täpselt aru, kust. Tegelikult on hing haige.

Füüsiline aktiivsus on vanemate inimeste puhul väga tähtis. Teinekord aga öeldakse, et „ma ei ole suhtlejatüüpi”​ ​või „ma ei ole kunagi eriline sõbrannataja olnud”​ ​. Nii ei minda ka kodu lähedal asuvasse päevakeskusesse, kui see seal on. Suhtlemine teiste inimestega on aga lausa hädavajalik, sest aitab ära hoida dementsust. Üksildus on suur terviserisk ja sama ohtlik kui alkohol, ülekaal või suitsetamine. Seetõttu soovitab Laanetu lähedastel minna esimene kord eakaga näiteks päevakeskusesse kaasa. Esimene samm on alati kõige raskem.

Vanemana ollakse vähempaindlikud ja käitumismustrid naljalt ei muutu. „See võib teinekord aega ja vaeva nõuda, aga lähedastel ja kogukonnal on oluline anda meie eakatele sõnum, et nad on olulised ja väärtustatud, et nad tunneksid end kasulikena ja oleks tegevustesse kaasatud,​”​ räägib Laanetu. Pigem kipub olema nii, et vanemate inimeste eest on kõik ära korraldatud, nende eest käiakse poes, transport viib arsti juurde ja toob sealt tagasi, neile ei ole ootusi.

Nende päevad on ühesugused. Tõustakse, süüakse, kui jõudu on, siis koristatakse, vaadatakse midagi telekast, lahendatakse ristsõnu ja kui silm seletab, loetakse midagi. Nii aastaid või isegi aastakümneid järjest.

„On muidugi erandeid ja halbu kokkulangevusi, kuid meie vanaduspõlve määrab paljuski ikkagi see, milliseid suhteid oleme elu jooksul loonud,”​ ​ütleb Laanetu. Kui inimesele on olnud suhetest tähtsam töö, siis võibki ta end ühel hetkel väga üksildasena tunda. Vanemas eas on ka keerulisem uusi suhteid luua. „Räägime palju sellest, kas oleme pensionieas majanduslikult kindlustatud, aga palju vähem teeme juttu sellest, kas oleme ka sotsiaalses mõttes kindlustatud,​” rõhutab psühhiaater.

Ta on veendunud, et prioriteediks tuleb võtta sotsiaalne suhtlus. Praegust põlvkonda kirjeldab tema sõnul töö –​ ​​hommikust õhtuni tehakse muudkui tööd, sõbrad on ära kadunud, hobisid ei ole. Aga kui töö üks hetk ära kaob, siis tulebki tükk tühja maad. Või luuakse pere ja öeldakse, et peredega inimestel ju polegi sõprade jaoks aega, kuigi nii ei pea see olema.

Üha enam eakaid kuulub depressiivsete riskirühma, iga kolmas või neljas enesetapja on pensionär ning aastas läheb v​abasurma umbes 60 pensionieas inimest, üheks põhjuseks just üksildustunne. Eakate puhul jääb muidugi alati õhku küsimus, kas kõik vabasurmad saavad statistikasse kirja.

Elus saavad ikka paremini hakkama paremad kohanejad, nii on see ka vanemas eas. „Küsimus on, kuidas jõuda nendeni, kes ei ole nii head kohanejad ja aktiivsed seltsijad,”​ ​toonitab Tallinna ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask.

Vanemate inimeste heaollu on kaasatud palju osapooli. „Märgata ja olemas olla tuleb nii lähedastel, kohalikel omavalitsustel ja kogukondadel, kui ka näiteks perearstil, sotsiaaltöötajal, koduõel ja korteriühistul,​”​ ütleb Sisask, sest mida toimekamad on meie eakad, seda väiksem on kulu ühiskonnale.

Kuna üksildustunnet vähendab füüsiline aktiivsus, on temagi sõnul oluline innustada vanemaid inimesi iseseisvalt toime tulema. ​Teinekord võib takistuseks olla lihtsalt trepil puuduv käsipuu või maja juurest puuduv pink, mille tõttu püsitakse igaks juhuks kodus.

Üksildasemana tunnevad end lesed, kehva tervise ja puudega inimesed, samuti need, kel ei ole autot, kes ei tegele lapselastega, kel pole piisavalt raha, et vahel siin-seal käia ja kellel ei ole inimest, kellega oma muresid ja rõõme jagada.

“Levinud on stereotüüpne hoiak, et üksildane on keegi hädavares või joodik. Elus läbikukkunud. Eraklik. Hale.”

Veel üheks ​põhjuseks on kiire tehnoloogine areng, osaliselt sotsiaalmeediasse kolinud elu, millest paljud eakad on kõrvale jäänud või millega ei suudeta harjuda. „Tehnoloogia abil saab suhelda ka oma kaugel elava lähedasega ja ühendust hoida koroonaepideemia ajal, kuid pikka aega vaid sel moel suheldes kaob võimalus olla teise inimesega kontaktis selleks kõiki oma meeli kasutades – lugeda kehakeelt, saada osa puudutusest,​”​ lisab Sisask.

Kui ma eakatega suhtlen, on kohtumised üldiselt positiivsed ja jutukad. Keegi ei kipu kurtma tervise või rahanappuse üle. Ikka läheb jutt suhetele ja mälestustele. Kui jutt aga üksildusele läheb, muututakse mõtlikuks. Kes asub seda kirjeldama, kes vaikib. Keegi ei ütle otse, et on üksildane või et see tunne, mida ta kirjeldab, kuulub talle endale. Läbi lillede tuleb see vahel jutust välja. Mitte aga kohe, inimene võib avaneda alles teise, kolmanda või neljanda vestluse käigus. Esimene reaktsioon on, et kõik on hästi ja mis ikka kurta. Levinud on stereotüüpne hoiak, et üksildane on keegi hädavares või joodik. Elus läbikukkunud. Eraklik. Hale.

See paneb mõtlema, kui kergekäeliselt me lepime oma eakate vastusega, et kõik on hästi. Kui palju ja kas me üldse võtame piisavalt aega, et teine pool avaneda jõuaks.

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 3

Võiks kaaluda hooldekodude kaasamist, näiteks kui on kuskil kontsert või mõni kool korraldab midagi, siis võiks kaasata ka hooldekodude elanikke. Mujal maailmas käivad nad olümpiaid korraldamas. (T. Tambaum)

Loe edasi siit: neljas osa “Valesti elatud elu”