Kuula(12 min)

Viis nädalat telefonikelmina

18-aastane endine telefonikelm räägib Levilale, kuidas käib igapäevane elu petukõnedega tegelevas ettevõttes.

  • Autor:Iryna Saievych
  • Toimetaja:Iisa Laan
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Audiolugu loeb:Christopher Rajaveer
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika:Janek Murd
  • Avaldatud:08.2022

Iga nädal kuuleme uudiseid sellest, kuidas telefonikelmid on petnud mõne linnaosa või asula inimeselt raha välja. Tihti on petukõned venekeelsed. Eestis lähevad selliste kõnede õnge pigem vanemad inimesed, kes on harjunud vene keeles rääkima.

Neid kõnesid tehakse sageli Ukrainast. Sealt leidsime ka inimese, kes nõustus meile rääkima oma elust telefonikelmina. Ta töötas Harkivis asuvas petufirmas viis nädalat ning oli sel ajal vaid 16-aastane.

Niisiis, minu elu telefonikelmina 

Mu sõber kutsus mind tööle ühte firmasse, kus ta ise töötas. Ta lubas, et saadame korda midagi head – võtame raha halbadelt inimestelt, oligarhidelt, kes röövivad vaeseid. Ma olin 16-aastane. Muidugi polnud mingit ametlikku töösuhet, keegi firmas ei teadnud mu tõelist nime, perekonnanime, telefoninumbrit ega aadressi. Ainult minu sõber teadis. See kõik oli ebaseaduslik.

Kõik inimesed tulid sinna kellegi kaudu. Põhimõtteliselt oli tegemist tuttavate tuttavate, sõprade sõpradega, lähima suhtlusringkonnaga. Seda selleks, et inimesed oleksid üksteisega seotud.

Kõigepealt istud seal 3–4 päeva ja kui sa pole just päris rumal, siis kuulad nende inimeste telefonivestlusi, kes seal juba töötavad. Püüad mõningaid sõnu ja fraase meelde jätta. Õpid, kuidas võita inimese usaldust.

Ja siis, kui oled juhtkonna arvates töötamiseks valmis, istub inimene, kes sind välja õpetab, sinu kõrval ja kontrollib, kuidas sa töötad. Kõigepealt on paljud inimesed suures segaduses, sest alguses ei ole sa selles asjas just eriti professionaalne.

Sind õpetatakse pärast iga telefonikõnet. Sulle räägitakse, kuidas oleks selles või teises olukorras parem tegutseda. Sulle räägitakse, kuidas erinevatest olukordadest väljapääsu leida. Sulle õpetatakse kõike. Ja siis suudad põhimõtteliselt üksi töötada. Ja kui oled töötanud üle poole aasta, suudad juba ise inimesi välja õpetada.

Helistasime peamiselt Venemaal ja Valgevenes elavatele inimestele. Need on kaks peamist suunda. Poola ja Gruusia arvud olid väiksemad.

On olemas kontaktide andmebaas. See on töötajatele täiesti avatud. Tegemist on väga suure andmekoguga, kus on telefoninumbrid ja pangakaartide numbrid, mis on pankade infoga seotud. Mõnikord ei pruugi olla kaardinumbrit ja uurid hiljem kõik ise välja või siis on puudu telefoninumber, kuid kõik andmed saab tänu kaardile välja uurida.

Umbes 30 protsendil olukordadest on ka mingid sisemised konfliktid. Kui näiteks keegi on andmebaasi lisanud vaenlase andmed, et lasta need varastada. Enamasti on selle taga inimesed, kes on sellisel viisil püüdnud oma võlga tagasi saada.

Neid andmebaase saab osta. Neid ostetakse suure raha eest, kuid need tasuvad end üsna kiiresti ära. Ma ei saa summadest rääkida, kuna ostmise juures ma ei osalenud.

Me ei saatnud SMSe, ainult helistasime. Venemaal ja Valgevenes on kõik sellega harjunud, et SMSi puhul on tegemist pettusega. Helistamise korral on olemas telefoninumber ning helistaja ütleb oma ees- ja perekonnanime. Seega usaldatakse seda rohkem. Muidugi on nimi välja mõeldud, kuid kui helistad, siis usub sind suurem hulk inimesi.

Niisiis, kui olime numbrid kätte saanud, helistasime inimestele. Näiteks rääkisin järgmist:

– Tere hommikust! Kas olete hiljuti sellise suure summaga tehingu teinud?

– Ei, mina see ei olnud.

– Hea küll, siis tuleb meil rahaülekanne tühistada, et saaksite raha tagasi.

Siis hakkad küsima kaardiandmeid nagu CVV-kood ja kehtivusaeg; telefoninumber, inimese ees- ja perekonnanimi.

Siis kirjutad need andmed üles eraldi ostetud programmi kaudu, mis on tööarvutites, ja saad täieliku juurdepääsu selle inimese veebikontole. Peamiselt toimis see Valgevene ja Venemaa inimeste puhul, kuna seal on kaitse kõige nõrgem.

Mõne numbri juures seisis märkus: varastada kõik, nii palju kui võimalik, või varastada minimaalselt. Minimaalseks peeti summat alates 50 tuhandest rublast.

Tasust rääkides – kui mingit kasumit ei tulnud (oli ka selliseid päevi), siis said 200 grivnat. Kui varastasid vähemalt 50 000 rubla, maksti sulle 500 grivnat – see oli päeva miinimumtasu ja lisaks 16 protsenti sinu saadud summast.

Skeemid olid erinevad. Mõnikord küsisime: kas olete kandnud üle suurema rahasumma ja kas soovite tehingu tühistada? Või: teie kaardiga on mingid probleemid, me ei näe teie kaarti panga veebivõrgus, kuid teame, et olete olemas, sest olete ühes andmebaasis, kuid teid pole peamises andmebaasis. Skeeme oli palju.

Selles töös on oluline olla äärmiselt viisakas, läheneda inimesele väikeste sammudega ja kui inimesel hakkab tekkima tunne, et tegemist on pettusega, siis tõmmata veidi tagasi ja minna mõnes teises suunas.

Näiteks rääkisin järgmist: „Meil on teie kaardi number ja kuupäev, kuid meil pole CVV-koodi. Me vajame neid andmeid kiiresti, kuna meil on tehingu tühistamiseks aega ainult viis minutit.“

Vahel mõni inimene ütles: „Teil ei saa olla pangas ainult viis minutit aega, teil tuleb oodata.“ Siis tuli samm tagasi astuda ja mingi uus lahendus leida. „Ma leidsin juba kõik üles, teie CVV-kood on 362.“ Ja siis võtab inimene igaks juhuks kaardi välja ja kontrollib seda. Alati on inimesi, kes võivad kogemata öelda midagi sellist: „Ei, minu CVV on 666.“ Seega saab niisuguste võtetega kõik vajaliku kätte.

Meile õpetati, kuidas tulla välja olukorrast, kus inimesel on kahtlusi. Kui ühist keelt ei õnnestunud leida ja sind saadeti ausalt põrgusse, siis parimal juhul kahel protsendil kordadest õnnestub sellelt inimeselt ikkagi raha kätte saada. Kuid tegelikult on see peaaegu võimatu.

Ja kui inimene väljendab kahtlust, siis räägid järgmist: „Saate aru, nüüd võite sellepärast kõigest ilma jääda, me püüame teid aidata. Kui see pole teie huvides, siis pole see ka meie huvides, pakkusime teile abi, teie keeldusite, hiljem pole meil enam võimalik teid aidata.“

Tegime seda kõike töötelefonide ja -arvutite kaudu. Täpsemalt oli meil kolmekordne hoone. Kõik kolm korrust olid meie töötajate jaoks. Meil oli umbes 70 arvutit ja 200 telefoni.

Blokeerisime need numbrid, mille kaudu meil õnnestus raha kätte saada. Oli olukordi, kus meid ähvardati FSB ja muude asutustega, aga mida neil teha on, kui mina olen siin ja nemad kes teab kus.

Mul olid omad tabud. Ma varastasin raha ainult rikastelt inimestelt, kes on tõesti inimestele või riigile midagi halba teinud. Inimese andmete kontrollimiseks oli erinevaid võimalusi. Tänu sellele, et oli olemas kaardinumber, inimese ees- ja perekonnanimi, siis aitas internet inimese andmeid kontrollida. Olid olemas saidid, kus sai kontrollida kõiki inimese andmeid. Täpsemalt ostis firma spetsiaalsed programmid, kuna juurdepääs neile on tasuline ja lisaks ei saa iga inimene neid osta, isegi kui tal on raha.

Kuid selles firmas oli ka inimesi, kes igasuguse kõhkluseta vanaemadelt raha varastasid. Olin ilmselt ainus inimene selles firmas, kes vaeste inimestega ei töötanud. Tegelikult just sellepärast lasti mind pärast ühe kuu ja ühe nädala pikkust töötamist lahti. Oli kaks olukorda. Esimesel korral räägiti mulle, et sel naisel on palju raha, et ta on ametnik, kes on linna tagant varastanud. Sain juurdepääsu kaardile: tegemist oli hoopis pensionäri pangakaardiga, mille ainus tulu oli pension. Ma keeldusin seda raha varastamast.

Teine olukord oli sarnane. Sain juurdepääsu kaardile ja nägin, et raha on olemas, summa normaalne, kuid peamised tehingud olid vähikeskusele tehtud ülekanded. Mul oli sellest naisest väga kahju. Kandsin talle firma konto kaardiga raha üle ja pärast seda viskas mu ülemus mind sealt välja, nõudes, et ma raha tagastaksin. Mind ähvardati linnast üles otsida ja peksta, kui ma seda tagasi ei anna. Mina ütlesin selle asemel, et annan nad politseile üle.

Peamine nõuanne selle kohta, kuidas end kaitsta, kui helistab väidetav pank, kuid teil on kahtlusi. Öelge: „Hea küll, ma tulen kontorisse ja lahendan probleemi seal ära.“ Siis andke helistaja telefoninumber politseile, nad teavad, mida sellega peale hakata.

Pangad helistavad omal algatusel väga erandlikes olukordades. Nad võivad öelda näiteks: „Teie kaart on aegumas, tulge kontorisse.“ Mis puutub aga tehingutesse, siis võite oma kontole vaadates näha, kas sealt on raha lahkunud või mitte, ja niisiis ei tasu laskuda petturitega mitte mingisugustesse läbirääkimistesse.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.

Meie pangakonto on:
Levila Meedialabor MTÜ
EE827700771009135797
LHV Pank

Kui saad pisut rohkem toetada, uuri lisaks siit!

Ühekordselt: