Vestlus endise alkoturundajaga

Levila avas kolmeks päevaks oma alkopoe ning tegi oma õlle, et näha, kuidas paistab alkoholiäri seestpoolt.

Meie rõõmuks leidus ka endine alkoholiturundaja, kes tuli meie poodi vestlema ning oli valmis tavapärasest rohkem avama napsulevi argipäeva, nii nagu see nägi välja mõned aastad tagasi.

Mihkel Mõttus tegutses aastail 2012-2017 selliste õllekaubamärkide turundamisega nagu Saku Originaal, Tuborg ning Saku Rock.

Vajuta meie lehel "kuula" nuppu, kuula meid Spotifys või iTunesis või loe järgnevat üleskirjutust, mida on selguse ja lühiduse huvides pisut toimetatud:

Täna siin Levila saalis ei vaheta me päheõpitud PR-jutupunkte, vaid räägime asjadest nii, nagu nad päriselt paistavad. Selles vaimus ma küsingi, et kas sind võiks tituleerida endiseks “alkosaatanaks”?

Jaa, võib küll… Tegelikult, turundajana “alkosaatan” on veel vähe öeldud minu kohta, lihtsalt konteksti mõttes ütlen kõigile, et ma olin ka mingi vahemik Olympic Casino turundusjuht. (mõlemad naeravad). Ma ei ütleks, et ma ei ole empaatiline inimene, aga mul on puudu see tunne, et “Ei, seda ma ei turunda, sest see on ebaeetiline...”

“Alkosaatan” on veel vähe öeldud minu kohta!

Jah, ei… Ajal kui ma töötasin Saku Õlletehases, siis mind prooviti recruitida Philip Morrisesse ja sellest ma ütlesin ära. Tegelikult, kuskil oli ikkagi see piir. Aga alko ja kasiino on jumala okei. 

Mhm, aga mida sa siis täpselt turundasid, milliseid kaubamärke?

Ma alustasin Saku Õlletehases, kõigepealt olin Tuborgi turundusjuht, siis sealt päris kiiresti liikusin edasi Saku Originaali ja Saku Rocki peale…

Liikusid edasi sellepärast, et said hästi hakkama?

Jah, ma sain nö senior brand manageri või tootejuhi positsiooni ja siis sain hakata tegelema päriselt suurte õllebrändidega. Tuborg on olnud alati, vähemalt minu ajal oli, suurem bränd oma häälelt kui on olnud oma volüümilt. Tal on olnud hästi kindel eesmärk portfoolios, mida ta on pidanud täitma. Oma alkoholi turunduse esimesed sammud ma tegin üldsegi reklaamiagentuuris kui ma hakkasin turundama Guinness õlut Eestis, kui Facebook oli alles lapse kingades. Siis ma tegin esimese kampaania ja ma sain kohe Tarbijakaitses märgi maha.

Räägi sellest natuke lähemalt - märgi maha saamisest. 

Ühesõnaga, ma täna siis spillin beanse veits, aga mitte sellepärast, et seda egotrippida, vaid sellepärast, et avada seda mõttemaailma. Siis kui sai Facebookis saata sõpradele igast nodi, kui te veel mäletate neid algusaegu, siis mõtlesin siukse kampaania välja, et “saada sõbrale Guinness”, mida sai siis päriselt välja võtta kuskil baaris. 

Täna oleks see täiesti mõeldamatu kampaania. Aga siis inimesed hakkasidki saama notificationeid, et sõber saatis sulle Guinnessi, sa saad välja võtta selle St. Patricku pubist. Siis Tarbijakaitse lendas kohe kaela, et sa ei või tasuta õlut jagada. Siis ma kirjutasin kampaania lehele suurelt ja suure fondiga siukse klausli: “Kuna Tarbijakaitse ei luba tasuta õlut jagada, siis maksab see õlu 0,10 eurosenti.”

Tarbijakaitsele see lause ei meeldinud ja käskis selle ära võtta. Aga kampaania oli lõpuks ikkagi edukas ja siis tarbijakaitses tekkis inimene, kes hakkas mind jälgima. 

Tarbijakaitses tekkis inimene, kes hakkas mind jälgima. 

Sulle määrati mingi spetsiaalne tarbijakaitsja?

Põhimõtteliselt küll. Aga see inimene aktiveerus alles hiljem kui ma töötasin Sakus. Reklaamiagentuuris töötades ma tegelesin teiste brändidega ka, kus ei saanud nii palju rikkuda reklaamiseadust. 

Kui Tarbijakaitse ütles, et midagi on valesti, mis siis halvasti oleks üldse saanud minna? Kas oleks saanud mingi avaliku noomituse või trahvi?

Jaa, Sakus ma sain noomitusi mitmeid. 

Aga mis see noomitus tähendab?

See on hoiatus, kui sul on reklaam kuskil hallis alas….Siis oli alkoholi reklaamiseadus palju leebem kui ta on täna. Täna on hästi karm juba ja ilmselt me liigume suunas, kus kümne-viieteist aasta pärast meil ei olegi enam alkoreklaami üldse mitte mingil kujul. Siis veel sai seda teha ja seal oligi see hall ala, mida mina sportlikust huvist kogu aeg kompasin. Ja need trahvid olid tegelikult kohutavalt väiksed. Ma vaatasin järele, täna võid saada kolmkümmend kaks tuhat euri trahvi kui on korduv või väga jäme rikkumine. See on juba arvestatav trahv, aga mitte ilmselt Saku või A le Coqi jaoks. 

Kui sul on mingi kampaania kogumaksumus sadades tuhandetes, siis kas sa võid natuke riskida sellega, et tuleb kolmkümmend kaks tuhat otsa?

Ei, ei või. Kui sa lood kampaania, mis maksab sadu tuhandeid, sa maksad agentuurile…

Aa, see võetakse maha näiteks jah?

Noh, sellessuhtes et su kampaania põhiidee ei saa olla riskantne, mingisugune delivery methodi osa või mingi üksik sõnum, see võib olla, aga kampaania kandesõnum ei tohi olla riskantne, see peab olema turvaline, sest kui sul see vaidlustatakse ja keelatakse, siis sa oled lihtsalt raisanud paarsada tuhat euri.

Arusaadav, aga palju sa seal tarbijakaitse orbiidil kokku olid lõpuks?

Ma ei tea, alkoholi turundus on hästi hooajaline - Saku Kuld turundab ennast iga aasta veebruaris, mille peale võib põhimõtteliselt mürki võtta. Originaal, Alexander, Premium- juuni, juuli, kõige magusamad õllekuud. Ma ei saa öelda, et ma iga kord olin neil hambus. Kunagi oli Eestis siukene meesterahvas või keegi, kes pidas alkoreklaamiblogi. Ehk siis ta oli alkoreklaami kits. (Naer saalis).
 
Ma arvan, et tema esitas iga kampaania kohta kaebuse, aga tarbijakaitse ei võtnud kõike menetlusse. Ma töötasin Saku Õlletehases kuus aastat, ma arvan, et minu puhul menetleti kokku seitse-kaheksa kampaaniat, aga ma ei saanud ühtegi korda trahvi. 

Kas sa oled uhke selle üle, et sa ei saanud trahvi või sul on kahju, et sa ei saanud trahvi?

Ma... turundajana olen uhke, sest ma suutsin laveerida täpselt seal piiri peal, mis võib ja mis ei või. Inimesena tunnen võib-olla natukene häbi – täna, olles nüüd aastaid vanem. Aga tollel hetkel ma seda tööd tegin hästi. Ükski [kampaania] ei jõudnud trahvini.

Inimesena tunnen võib-olla natukene häbi.

See tõsisem vestlus jäi alati Tarbijakaitse ja meie juristide vahele. See ei jõudnud kunagi kuhugi kaugemale.

Korra tulles tagasi Tuborgi juurde, mis selle eesmärk siis oli?

No kui me mõtleme täna üleüldisele alkoholiturule, siis mis tegelikult toimub? On see, et õlle kategooria on väikses languses, inimesed joovad lihtsalt vähem õlut või siis õllejoojad surevad ära ja need, kes peale kasvavad, ei taha enam õlut. Ainsad kategooriad, mis täna reaalselt on tõusus, on ready-to-drink ehk siis long dringid sisuliselt ja kõik need värvilised mudrud, mis tegelikult maitsevad suhteliselt rõvedalt. 

Ja siis kange alkohol ja veinid, need on alkoholikategooriad, mis on tõusus. Ja õllekategooria langus toimus juba siis kui mina olin Saku Õlletehases tootejuht. Meil oli siukene asi nagu category recruitment plan, mis on ka Carlsbergil välja töötatud - siuke uhke sõna, mis tähendas sisuliselt seda, et oli vaja meelitada noori mehi-naisi õlut jooma, üldse harjutada neid selle õlle maitsega…

Kui keegi teist on käinud Taanis, Tuborg asutati tegelikult kuskil 1880. aastatel, ta on hästi suurte traditsioonidega õlletehas. Carlsberg ostis Tuborgi ära kuskil 1970ndatel ja Tuborg Classic õllena on kohutavalt hea - ta on täidlase maitsega, ta on megahea õlu. 

Piiiiiiiiiip! (naer saalis)

Ta on ülihea õlu, mul ei ole seda enam vaja müüa, aga  kui te käite Kopenhaagenis, siis võtke Tuborg Classicut kuskilt vaadist ja te üllatute. Ja nüüd kui te lähete ostate seda Tuborgit, mis siin meie poodides müüakse, siis ütleme nii, et õllega on seal vähe pistmist.

Ta on loodud ülikergesti tarbitavaks ja ta on pandud noortele käepärasesse vägevasse pudelisse, et noor natukenegi kuskilt otsast harjuks õlle maitsega, et see humal ei oleks talle vastumeelne. Ja nagu me kõik teame, kui sa midagi teed järjest ja pidevalt, siis see võib sulle lõpuks meeldima hakata ja tekib harjumus, ja Tuborgi eesmärk oligi lihtsalt visata inimesi õllekategooriasse sisse.

Tuborgi eesmärk oligi lihtsalt visata inimesi õllekategooriasse sisse.

Need aastad, kui ma temaga tegelesin, tema eesmärk ei olnudki olla ülikasumlik, sinna turundusse pumbati meeletu papp, turu osa kasvatati jõuga, lootuses, et hiljem see konverteerub ümber lojaalseks kategooria tarbijaks.

Too mõni näide turundusest, mis oli selle category recruitment plani alusel tavapärane või võib-olla isegi mõni selline, mis väga hästi töötas.

Nüüd me lähme juba selleni, et kuidas noortele alkoholi turundada.

Lähme.

Siin ei ole üllatavaid vastuseid, vaata mida täna teevad hästi need, kes noortele alkoholi turundavad ja nad teevad seda seaduse piirides ja keegi ei eksi. Hartwall on ülihea näide ja kategooria kasvab ka samamoodi, double digits iga aasta põhimõtteliselt. Sa teed merchi, mis on neil plätud, sallid, särgid, misiganes asjad. Proovid saada mõjuisikud neid asju kandma, seda brändi tarbima, mida Hartwall ongi teinud väga hästi. 

Tuborgi ajal ei olnud veel neid mõjuisikuid – mida mina siis tegin, oli see, et ma põhimõtteliselt proovisin ownida kõiki noortele mõeldud pidusid, mis üldse Eestis olid vähekenegi tähtsad. Ma pidin olema igal peol kohal selle Tuborgiga. 

See tähendas hästi tihti seda, et sa maksad oma mingisuguse reklaamitasu ja sa saad oma bännerid üles riputada, saad alkoholimüügiloa, saad teha oma turundustegevusi.

Enamus noortepidude korraldajad lepivad ka sellega, kui sa annad neile lihtsalt tasuta õlut ja siis sa võid minna ka oma tavaariga sinna.

Enamus noortepidude korraldajad lepivad ka sellega, kui sa annad neile lihtsalt tasuta õlut ja siis sa võid minna ka oma tavaariga sinna. Ja seda ma tegingi. Ma jagasin meeletutes kogustes tasuta Tuborgit välja. Ja see oli jumala okei, seda tehakse ka täna.

Mul on meeles, sinu ajast vist edasi, kui Maidukil oli mingi tohutu suur Tuborgi müts peas, kuskil Elva mingite teismeliste keskel telgis möllamas?

Ma kahtlen, sest see Maiduk on siuke teistmoodi inimene. 

Me teeme muide temaga ise ka koostööd aga naljateemadel.

Ma tunnen ka teda, ta võib päriselt Tuborgi fänn olla. 

Okei, küsime kunagi talt endalt.

Hea näide on veel Nublu DJ burks, kes on ka väga hea sõber mul. Ta lasi endale ISE teha, omal initsiatiivil, Hartwalli longero suure hokisärgi. Hartwall ei maksnud mitte midagi selle eest, ta ei saanud mitte midagi ja siis nüüd kui Nublul on mingid tuurid ja asjad, siis ta mängibki selle sama särgiga ja ta ei saa selle eest mitte mingit raha, ta on lihtsalt isehakanud brand ambassador.

Ideaalne keiss. 

Mõnikord sellised asjad lihtsalt juhtuvad. 

Need olid väga head kirjeldused. Aga üks asi on see, et kui ma praegu küsiksin Saku või A le Coqi või ükskõik, millise tootja käest, et kas te turundate noortele, siis vastus on ju ei turunda. 

Jah.

Siin läheb asi nagu lahku sellest, mis tegelikult toimub ja mida öeldakse. 

Ma arvan, et see on bullshit. No selles suhtes, mis nad ütlema peaksid? Et, “jah, turundame noortele”.

Mina arvan küll, kuna see on seaduslik, mida siin põdeda. Kõige normaalsem ühiskond on see, kus julgetakse rääkida asjadest. Selline nagu salasilumine ja nii edasi, see on juba vaimsele tervisele vastik. Tehke, aga siis rääkige, siis me saame selle pealt vaadata, mis edasi saab. See on minu jaoks elus vist esimene kord kui tegelikult keegi ütleb, et jaa, me tegime seda.
 
Mina ütlen, et…

Sina ütled, et jaa, tegelikult Saku sihtis kuueteist aastaseid noori ja tegid mingit brändi…

…ütleme niimoodi - ma ei sihtinud kunagi kuueteist-aastaseid noori, aga kui sa lased kahurist kaheksateist-aastaseid, siis kuueteist-aastased saavad pihta. See on fakt ja kui me räägime FMCGst (fast moving consumer goods) - see ei ole mingi digitaalne toode, mida ülitäpselt sihtida mingite huvide järgi, sa laedki lihtsalt pump-püssi padruneid täis ja paned täiega puraka ja siis vaatad, mis juhtub. Saavadki pihta kuueteist-aastased ja minu jaoks oli see okei, sest mina juba jõin õlut, kui olin kuusteist.

Ma ei sihtinud kunagi kuueteist-aastaseid noori, aga kui sa lased kahurist kaheksateist-aastaseid, siis kuueteist-aastased saavad pihta.

See on hea…
 
Ma ei tea kui hea. (naerab)

Ma kogu aeg arvasin, et umbes nii on. Aga hea all mõtlen ma seda, et me saame niimoodi rahulikult rääkida sellest ja kas siukest asja saab üldse seadusega sätestada ja piirata. Aga kas sa oskad veel oma Saku ajast tuua mingisuguseid huvitavaid näiteid? Meil on homme siin ka väike reklaamivaatamine, kuhu koondasime viiskümmend-kuuskümmend reklaami viimasest viieteistkümnest aastast, kus Saku paistab ka silma mingisuguste väga eepiliste tootmistega. Kas sa võiksid tuua mingeid näiteid, kus turunduse koha pealt sa olid super-edukas ja kus sa tundsid oma tööst isegi rahuldust ja nägid, et mingi asi toimib?

Ma olin esimene, kes tõi Eesti turule sellise asja nagu alkoholivaba nisuõlu, seda ei olnud tootena varem Eestis olemas. Ja ma suutsin seda teha nii hästi, et sellel ajal kui mina olin tootejuht, oli alkoholivabade õllede protsent kogu õlle mahust 0,9%, kui ma tõin alkoholivaba nisuõlu turule, tõusis see protsent poole aastaga 1,5%-ini. Kogu see kasv tuli ühest nisuõllest. 

Alkoholivabad õlled on tegelikult tervisejoogid. On erinevaid meetodeid, kuidas alkoholivabasid õllesid tehakse, aga kui sa suudad selle protsendi seal päriselt viia nullini, siis sa tekitad olukorra, kus ei teki järelkäärimist. Kui on hästi-hästi madal alkoholiprotsent, siis õlu on tegelikult tervislik jook - seal on hästi palju vitamiine, elektrolüüte..Ja kuidas ma seda turundasin - ma käisin spordivõistlustel alkoholivaba õllega ja kõik, kes jooksid maratoni, said lõpus kätte külma alkoholivaba nisuõlu. Sportlastele see meeldis, sest see maitses hästi, sellel oli mõnus puuviljane maitse. Pakendi valik oli ka hästi oluline, õlu oli 0,3L pudelis ja see toimis superhästi. Ma ei teinud sellele ühtegi suuremat meediakampaaniat, ainult läbi BTLi lahendasime selle ära…

Mis see BTL on?

Below the line. Ütleme nii, ATL (above the line) on pump-püss, BTL on noolepüss. Ja siis ma trippisin ära natuke ja mõtlesin, et hakkan seda rasedatele naistele turundama. Ma hakkasin mingi sünnitusmajadele mõtlema ja tahtsin minna kreisiks selle turundusega, aga siis üks batch läks halvaks ja see järelkäärimine tekkis sellel eriti suur ja lõpuks oli alkoholiprotsent 2,5% või 3% selles alkoholivabas õlles (kõik naeravad).Siis mul keelati see plaan kohe ära. 

Mõtlesin, et hakkan alkovabat õlut rasedatele naistele turundama.

Aga mul õnnestusid seal teised kampaaniad ka hästi. Saku Originaal, mis oli aastaid olnud languses, tal oli jõhker recruitment probleem, noored ei tahtnud seda õlut võtta üldse kätte. Ma arvan, et täna see probleem jätkub, aga ma suutsin selle vähemalt korraks lahendada. Ehk mina olen siin vastutav selle eest, kui vahepeal toimus Saku Originaali retsepti muudatus, siis mina viisin selle ellu ja relansseerisin seda brändi. Ja kuidas ma seda siis tegin? 

Carlsbergil ja A le Coqil on hästi palju uuringuid, neid uuringuid on lademetes, nende uuringute eest makstakse hästi palju raha, et me teaks, mida tarbija arvab. Ja Originaalil oli omistatud omadus, et ta on kõige Eestimaisem õlle.

 Ja ma keerasingi siukse kampaania kokku koos Joel Volkoviga, et me tegime maakonna purgid ja iga maakonna poodidesse saatsime näiteks Järvamaa Originaal ja Pärnumaa Originaal pudelid. See võib tunduda hästi lihtne asi, mida teha, aga kes on töötanud jaekaubanduses ja tootmises, teab, et see on üks kõige keerulisemaid logistikaülesandeid üldse, kuidas saada neljateistkümnesse maakonda täpselt nendesse poodidesse nende purgid kätte. 

See oli väga keeruline, aga see kampaania vähemalt peatas Saku Originaali siukse aasta-aastasse languse. Ma ei tea, kuidas sellega täna enam on. 

Üks asi veel, mille üle tollel hetkel ma olin uhke, praegu mõtlen, et see on fucked-up, on kuidas Saku Rock, hästi siuke mehine bränd - ma üritasin seda emotsionaalselt siduda legendidega. Minu idee turundajana oli see, et legendiks olemine ei tähenda, et sa pead olema Jimi Hendrix või Lennart Meri. Iga mees on legendaarne kellegi jaoks, iga isa on legendaarne oma tütre jaoks, iga poeg on legendaarne oma ema jaoks ja ma üritasingi selle keerata võtmesse, et tähistada neid legende ja, et iga mees on tegelt legendaarne. 

Ja siis ma tegingi selleks ühe sotsiaalmeedia klipi, mis tolle aja sotsiaalmeedia vaatajate arvestuses läks päris hästi lendu. Oligi siuke emotsionaalne klipp, minoorne klaveri meloodia taustal, inimesed räägivad..toimis väga hästi reklaamina. Aga hiljem on minuni jõudnud taipamine, isa, poja või vennana, on päris karm… et õlu ei pea mulle tegelikult ütlema, et ma olen legendaarne.

TEMA sai välja loosida rekkatäie Saku Rocki.

Hea point. Aga kas see reklaam ei olnud kuidagi Genka või mingisuguse lauluga turunduslikult seotud?

Ei olnud. See Genka lugu oli varem. Genkast rääkides - Genka oli tootejuht, üle põlve, enne mind korraks. See oli õlle turundamise kuldaeg, sest et TEMA sai välja loosida rekkatäie Saku Rocki. Mina seda enam ei saanud. Ja kui sa saad välja loosida rekkatäie Saku Rocki, siis see on nagu kõige madalam õuna noppimine, siis on lihtne turundada alkoholi.

Kas sa oled ise kokku puutunud selliste hallide aladega, mitte seaduse mõttes pole ilmtingimata hall, aga lihtsalt, et see pole nagu reklaam, mingi geriljavärk.

Kas sa pead silmas tootepaigutust muusikavideotes või.

No see on üsna ilmselge, milleni me ka kohe jõuame.

Selles suhtes, et siin Kalamajas me võime näha, kuidas Nudist on aiad ära värvinud.

Jaa, oleme näinud. 

Ma ei tea, kas see on kaval või mitte või noh, kindlasti on, inimesed sõidavad iga päev nendest mööda. Siis Hartwall teeb oma gräffiteid, Pärnus ja Tallinnas on neid mitu tükki. Selle võibki kokku võtta sellena, et siin on tehtud mingisugune landmark marketing asi ehk siis mingisugune jääv pilt kuhugi, mida minu ajal ei kohanud eriti kuskil. 

Mõned landmarkid jäävad põlvkondade kaupa inimestele pähe, et nt kuskil on mingisugune Hollywoodi silt laeva-asula lähedal jne. Tegelikult oli Tartu maantee ka koht, kus sai mingisuguse asja ära värvida, mingi elektriputka midagi teha…

M: Need jäävad meelde. 

Jah, nende elu ja väärtus võib väga suur olla. 

Võib küll väga suur olla.

Aga on sul mõni näide veel, ise sa ei ole teinud mõnda sellist?

Ei ole. Ühe korvpalliplatsi tegin Tartusse küll, A le Coqi logistikakeskuse kõrvale kohe, Saku Rocki oma (naerab). Tegelikult, nüüd kus sa seda mainid, siis kui me Saku Originaali re-launchisime, me palkasime ühe Rootsi agentuuri, kes soovitas teha Lasnamäe majade seinad.. (Daniel naerab) Ja nüüd kui ma sellele mõtlen, ma ei tea, miks ma ei ütlesin sellele, sest see oleks geniaalne olnud. Vot see on see, et saad vanemaks - saad targemaks. Tollal tundus loll idee. Aga tegelikult see oli jumala geniaalne idee nende poolt.

Meil on üks uudiskiri, ma hiljuti kirjutasin seal tudengipäevade kohta. Meil oli üks noor naine, kes rääkis, et ta võitleb alkoholismiga ja on isegi ravil ja kuidas ta relapses nii, et ta oli Tartu tudengipäevadel. Ta ütles, et see on täiesti loomulik, et seal on rets alkopromo. Selle peale tuli Tartu tudengipäevade esindajalt mingi solvunud kiri, mis ütles, et “meil ei käi mingisugust alkopromo, meil on väga palju sponsoreid, meil on Swedbank jne, palun muutke ära see lause seal,” ja siis me guugeldasime ja (naerab) tudengipäevade esimesel pildil oli mingi tohutu suur Jägermeistri pudel keset raekoja platsi.

Tudengipäevade esimesel pildil oli mingi tohutu suur Jägermeistri pudel keset raekoja platsi.

Mina, olles kuskil ruumis, kus on alkoturundus hästi tugevalt noortele käima tõmmatud, võtan selle saali segmentideks oma peas - ma mõtlen, et suure osaga neist inimestest siin ei juhtu midagi, aga tänu nendele reklaamidele mingi viis inimest siin sureb kakskümmend aastat varem kui nad muidu peaksid surema. See on nagu funnel. Ongi siuke küsimus, et kui sa ise usud, et su töö turundajana toimib, siis sa pead seda ka uskuma, et sa kuskil määrad kellegi teise kuskile rajale, kus tal võib-olla ei lähe väga hästi. 

Kasiino turundajana ma jagaksin seda arvamust, ma tõsiselt arvan, et ma rikkusin nii mõnegi elu. Aga ma arvan, et alkoholi reklaam mõjutab tarbimist kõige vähem. 

Miks seda üldse siis tehakse? 

Seda tehakse sellepärast, et teised ka teevad seda. 

Aga kui sa ütled ise ka, et sa tõmbad teisi inimesi alkot tarbima. Alkotootjate üks põhiline väide on see, et me ei tooda uusi tarbijaid, vaid võtame neid üksteiselt ära. Aga see ei ole tegelt loogiline, sest tarbijate hulk väheneb kogu aeg. Noorte hulk tegelikult väheneb ja vanad surevad ka eest ära ja vanad joovad vähem. Ma olen ise ka A le Coqi nõustanud ja see lõppes aastal 2005. Kui ma käisin Tarmo Noopiga ekskursioonil, ta oli esimene erasektori klient mul, me läksime õlletehasesse ja kõik oli nii efektiivne, nii puhas, ma arvan, et Sakul samamoodi, mitte ühtegi üleliigset liigutust ja ma mõtlen, et turundust ei tee ka ju keegi üleliigse liigutusena. 

Tehakse küll. Turunduses põletatakse meeletult pappi. Eriti kui sul on FMCG turundus, mida on raske koheselt mõõta, efektiivsusmõõdikud on nii aeglased. Korra kuus tuleb Nielsen, mis näitab turu osasid. Ja Nielsenit suudavad osta korraks kuus ainult Saku ja A le Coq, sest teised ei saa seda endale lubada. 

Turunduses põletatakse meeletult pappi.

Ütleme nii, et sul on turundushüpotees, mis võib töötada… 

Miks turundatakse alkoholi täna - sest seda saab teha. Ja kui sa seda ei tee, siis see hakkab pikaajaliselt mõju avaldama, kui sul on konkurent, kes seda teeb. Kohest mõju sellel ei ole. Sul on kategooria ja brändi lojalistid olemas. Aga tänapäeval tehakse seda nii, et mõeldakse välja line extensionid, tehakse uusi maitseid, uusi jooke peale, õllesarnaseid tooteid. See on kõik selleks, et hoida brändi relevantsena ja, et sul oleks millestki uuest rääkida. Reklaamitakse sellepärast, et sa saad seda teha. 

Kõige rohkem mõjutab alkoholi ostmist täna hind ja kättesaadavus. Kui me võtame näiteks Soome või Rootsi, kus on riiklikud alkoholipoed, seal on tarbimine natuke väiksem kui Eestis. Me ei tea tegelikult, palju soomlased tarbivad, sest nad ostavad Eestist päris palju. Ja me ei tea, palju eestlased tarbivad, sest siit ostavad soomlased päris palju ja eestlased ostavad Lätist. Ühesõnaga, see süsteem on perse keeratud. Me ei tea täna palju keegi siin üldse midagi tarbib. Aga mida me teame, on see, et Rootsis, Norras ja eriti Islandil ei tarbita nii palju alkoholi ja seda põhjusel, et sellega on süsteemselt tegeletud, Islandil väga karmikäeliselt, Rootsis natuke vähem karmikäeliselt. 

Müügikohtade arv on fikseeritud, poes sul ei saa olla kangem alkohol kui 3,5%, mis on low ABV õlle. Eestis kellegi käsi ei sirutu 3,5 kraadise õlle järele. Ükski enesest lugupidav härra ei osta 3,5 kraadist õlle, aga seal sul ei ole muud varianti. Sa lähedki sinna Systembolagetisse ja ostad kangema, kallima raha eest. Seega hind ja kättesaadavus on kaks asja, mis mõjutavad alkoholi tarbimist, reklaami piiramine-keelamine, ma arvan, et vähem. Me jõuame sinnani, et lõpuks on siin ka dark market, sellepärast, et see on igal pool niimoodi juhtunud ja…

Dark market?

Jah, dark market on see, kui sul on mingi kategooria või toote reklaam täielikult keelatud. Nagu ma ütlesin, see juhtub ühel või teisel ajahetkel, ma arvan, et kümne-kahekümne aasta pärast ei saa mitte mingil kujul enam alkoholi reklaamida. 

Oled sa selle poolt?

Ma ei ole selle vastu. aga minust ei saa ka selle advokaati, kes ütleb, et “jaa, me peame seda tegema”. Ma arvan, et see on siuke loomulik elu osa. Maailma üks esimesi reklaame, mis üldse loodi, tummfilmide ajastul, oli mingisugune mees, kes puhus enda süles istuvale imikule suitsu näkku. See oli tubakareklaam. Siis millalgi me kollektiivselt saime aru, et suitsetamine tapab ja need reklaamid keelati ära, kuigi oli suur lobi selle vastu. Alkohol nii otseselt ei tapa, loomulikult ta teeb mingit kahju kui seda üle või valesti tarbida. Tuleb vastutustundlikult tarbida, siis..

Lükkame tarbija kaela kõik jah…

(Naerab). See on mulle sisse kodeeritud. 

Mulle tundub nii, et turundusel ikka on mõju ja mulle tundub, et viimaste aastatega on turundus teinud veelgi suuremaid hüppeid kui vanasti. Teadus areneb nii kiiresti selles vallas ja tarbija on selles osas natuke abitum, ta ei saa üldse aru, mis toimub ja seetõttu reklaami mõju ja sihtimine läheb ajas ainult paremaks.

Täna on ju sisuliselt alkoholi reklaam keelatud.

Selles mõttes jah, et kui tänapäeval poleks seda keeldu, siis need reklaamid oleksid tabavamad ja täpsemad sihtrühma mõttes kui nad olid viisteist aastat tagasi.

Jah, need oleksid palju funnymad ja vägevamad. Alkoholitootjad ja agentuurid, kes on alkoholile reklaami teinud, on alati osanud neid hästi teha, sest alkohol on tegelikult lõbus toode. Meile kõigile meeldib alkoholi juua ja ta teeb meid lõbusaks, seeläbi on need reklaamid alati olnud ka vägevad. 

See on ka muide üks põhjusi, miks terviseennetajate reklaamid on mega igavad, sest terviseennetus on maksimaalselt boring. Siis nad said sellest aru ja tegid selle “Joome poole vähem”, mille kogu mõte oli olla natuke lõbusam kampaania. Aga need rahad, mis on nende tootjatel ja tervisekaitsjatel, on alati väiksemad. Ma tahtsin tulla tagasi muusikavideote juurde, meil on siin üleval ka üks Nublu video, mis on meie poolt natuke ära häkitud. Meie kolleeg Tristan Czar Aasmäe pani Nublule A le Coqi longero asemel kätte mingi mitukümmend muud asja, mis seal siis vahetuvad.

See on A le Coqi alkovaba longero.

Jah, AGA kas sa tead kui täpselt ta meenutab 5,5% longerot?

No ta on üks ühele.

Üks ühele, jah. Ja siit me jõuamegi selleni, et võib-olla mõnedel juhtudel need alkovabad tooted on kaugelt äratuntavad, aga mõnedel juhtudel ei ole ja selle A le Coqi longero puhul põhimõtteliselt ei saagi aru. Panin klipi seisma, zoomisin sisse ja nägin, et 0,0%, et ei tasu raevuda. Siis läksin A le Coqi veebilehele ja vaatasingi, et see on täpselt sama nagu 5,5%  longero. Seega sisuliselt sa tunned, et sulle näidatakse ikkagi päris longerot.

Sulle näidatakse brändi.

No brändi ka. Aga samas ikkagi tootedisainilt väga sarnast toodet.

Jaa, ma vaataks seda korra kaugema pilguga. Kui mina lõpetasin alkoturunduse seitse-kaheksa aastat tagasi, oli alkovabade õllede turuosa 1,5%. Täna on alkoholivabade õllede turu osa kõikidest õlledest 6%. Ta on kasvanud iga aasta natuke alla protsendi. Ma ei tea millest see tuleb, aga see võib olla sellest, et alkoholivabasid õllesid on lihtsalt reklaamitud kogu aeg järjepidevalt ja inimestele on seda sisestatud. Samal ajal kui õlle turg on olnud languses, on segment õlleturu sees olnud kasvus. Seda toetab ka see reklaamipiirangute jutt - alkovabasid õllesid võib reklaamida. 

Ma saan aru nendest tootjatest, et kui sa oled selles äris ja kui sul on need töötajad ja sul on kõik elu selle ümber ehitatud, siis sa tegelikult hakkad otsima, kuidas innovatsiooniga laiendada jookide ringi, mis sa teed. Ilmtingimata sa ei peagi ainult alkoholi tootma ja ma mõnes mõttes tervitangi kõiki neid uusi suhteliselt innovaatilisi jooke, mis on vee sarnased, vähese kalorsusega, mingid maitseveed või kombucha laadsed asjad. Ega ma usun täiesti kindlasti ka seda, et alkovaba õlu täidab kahte funktsiooni. Üks on see, et ta promob seda brändi ja toob mõne inimese võib-olla alkouniversumisse või hoiab teda seal, aga teisest küljest ta laiendab võib-olla tõesti mingisugust hulka inimesi, kes päriselt ainult seda [alkovaba jooki] tarbivadki või tarbivad seda lihtsalt aeg-ajalt..

Spordijoogina

Jah, seda ma usun. Mõnes mõttes on hea, et tehkegi kali või mingi asi, mis on inimeste põhijook, miks mitte. Aga mulle tundub, et see alko reklaami piiramine meil on justkui mitte täielik, vaid meil on mingisugused viisid seda teha ja osad neist on jätkuvalt piiripealsed, mis näiteks sotsiaalmeedias võivad toimida. Ma ei usu elu sees, et Tarbijakaitse Amet kõikidesse infokirjadesse või siukestesse kohtadesse sisse saab. Ja infokiri on üks parimaid viise üks ühele suhtesse astuda kliendiga-ostjaga. Seal saab teinekord natuke üle piiri astuda ja mulle tundub, et seda vahel ka juhtub. 

Mis mõttes infokiri, sa mõtled e-maile?

Jah… (mõlemad naeravad).

Ma ei ole märganud ühtegi kampaaniat, kus alkotootjad koguvad kellegi e-maile.

Oh issand, päriselt või? Minu meelest see on põhiviis, et saada discounte, ükskõik mis toote puhul - saa inimene oma infokirja saama e-maili.

Tema on see tervisesaatan.

Sa võid olla kindel, et see alkoreklaami blogija on kõikides nendes infokirjades ja ta paneb.

Tema on see tervisesaatan (naerab).

M: Jah, tervisesaatan. 

Me hakkasime otsima, ja ma tahaks olla objektiivne, me hakkasime otsima videosid, kus on tootepaigutus on hästi selgelt alkoholiga seotud. Ja me leidsime neid. Millegipärast on tunne, et neid oli veel rohkem. Leidsime mingi kümmekond videot...

Videot, kus on alkoholi product placement?

Ja just värskemad, me ei hakanud vanu otsima. Enne reklaamiseaduse muudatust ei olnud mõtet neid otsida. Nublu oma on ikkagi kõige konkreetsem, aga mis ma veel olen avastanud - festivalidel, lauludes, isegi Nublul, on hästi konkreetseid kaubamärke, mõni neist ei ole isegi alkohol. Mainitakse neid loo sees…

Nagu Helly Hansen näiteks?

Näiteks JBLi kõlar, osa on ka alkohol. Aga just longero on nüüd lugudes sees. Ma olen mõelnud, et mida pekki, kus kõik hakkasid nüüd longerost rääkima?

Selles suhtes, longero ei ole bränd. Ta on kategooria. Ta on nagu viin või õlu. 

Ta on mingis kahes maailma riigis olemas ja kui mainitakse longerot, siis sa tegelikult tead päris hästi, mis see on, Hartwall onju.

No, võib-olla. Ma ei tea seda. Aga nende festivalide asjus, kui ma alguses rääkisin, kuidas alkot noortele turundada, siis suurtel festivalidel, seda ma tean for a fact, maksavad tootjad brändingu ja müügiõiguse eest festivalile tasu. Näiteks ongi A le Coq, mis võtab ära mingi noorte festivali, maksab festivalile fixed fee, aga nad ei teeni sealt seda summat tagasi.

Nad saavad need kümme tuhat inimest kaks-kolm päeva loputada läbi enda reklaamiga, pealaest jalatallani.

Need summad on nii suured, et neil ei ole ligilähedale ka lootust müüa seal nii palju alkoholi, et see summa tagasi teenida. Ja see on okei neile, see ongi neile reklaamikulu. Nad saavad need kümme tuhat inimest kaks-kolm päeva loputada läbi enda reklaamiga, pealaest jalatallani.

Ja see ongi see kulu, millega nad on arvestanud, pluss kogu see melu, mis toimub enne seda festivali - sa saad neid pileteid loosida enda sotsiaalmeedias, sa saad olla seotud selle festivali brändi ja eluga ja kasvatada oma brändi imaget läbi selle. 

Ma olin kunagi Positivuse festivalil ja seal oli selline bänd nagu Elbow, mis on täiesti suva bänd. Nad olid natuke napsu võtnud ja nad ütlesid, et teate, meile öeldi Jägermeisteri poolt, mis on selle festivali peatoetaja, et te peate võtma iga paari laulu järel ühe lonksu ja ütlema mingi Jägermeistri sõna, mille eest makstakse meile mingit rõvedat Jägermeisterit. Ja siis ma mõtlesin, et see on juba uus tase. Ma millegipärast usun, et neil oli õigus, nad ei ajanud seda juttu niisama. Aga nad rääkisid välja mingi diili ja ütlesidki, et neile tegelt ei meeldi see Jägermeister, aga nad saavad tasuta kasti jägermeisterit. 

See oli mingi low level bänd siis?

Ta oli kunagine normaalne bänd. See oli kusjuures ka Jägermeisteri lava, võib-olla oli selles ka asi. Aga kui hakata mõtlema, siis ma elu sees ei usu, et selliseid diile tegelikult ei ole olemas. Neid ikkagi on igasuguseid, mingisugusei me lihtsalt ei tea, nad ei ole väga läbipaistvad , nad on osa sellest universumist, mis sa kirjeldasid. 

Jaa, absoluutselt. Kõige lihtsam ja kasumlikum asi, mida alkoholitootja saab teha, on anda tasuta toodet, sest kui poes maksab õlu 1,50 eurot, siis tehasest liini pealt on see kuskil 16-20 senti. 

Me ei ole varem teinud näitust, me ei ole varem teinud poodi, nüüd me tegime selle õllekese ja me tahaks sinu käest teada, et mis on need asjad, millega me siin kohe ilmselgelt sinu meelest mööda oleme pannud.

Kujundus näiteks. Siin on palju asju.. No sisuliselt kõigega (Daniel naerab). Välja arvatud sellega, et te tellisite selle Põhjalast, mis on hea õlletootja. Kui Saku või A le Coq teeb uut õlut, siis nad teavad väga täpselt, kellele see õlu on mõeldud, ICP ehk ideal costumer profile on välja töötatud, see peab turul mahtuma kuhugi white spoti ehk see on mingisugune auk või trend, mida on vaja täita.

Sellest lähtuvalt tuleb ka õlle maitseomadused, sildid, kommunikatsioon. No siin ei ole..(mõlemad naeravad). Kui ma oleks õlleturundaja, siis ma mõtleks, et kellele see õlu mõeldud on? Ja sellel ei ole selget vastust.

Ta pakend oleks joonistatud, nagu keegi oleks seenes olnud (Daniel naerab). Ja ta hinnapunkt on mõeldud 30 või 35+ noortele professionaalidele, kes teenivad head palka. Selle õlle kognitiivne dissonants on meeletu.

Ee..Aitäh (naerab). Meie plaan ei olnud teha kommertslikult edukat õlut. Siin õlle peal on kujutatud kaht noort, kes on alla neelatud õllekoletise poolt, ühel on ka pitsa käes. Me tõesti ise ka ei uskunud, et me sellega jõuaksime kuhugi massiliselt poelettidele, aga siiski alati on valus kuulda et sa ei ole midagi õigesti teinud (naerab). 

Olete. See baas, Põhjala laager, on väga hea õlu ja sellepärast ma ütlesingi enne, et kui see õlu välja valada, on ta jumala hea. 

Ei väga aus, aitäh sulle. Järgmine kord teeme kindlasti paremini. Palun küsimusi saalist!

Natalie, saalist: Kas sinu arust on okei kärakat noortele turundada või ei ole?

See on jumala hea küsimus. Kui ma seda tegin, siis ma arvasin, et see on jumala okei. 

Natalie: Aga nüüd? Käisin laupäeval Bedwettersi kontserdil, väga lahe oli. Viimases Bedwettersi videos on Tuborg kesksel kohal lisaks bändimeestele.

Kontekstiks teistele: Kuna Joosep Järvesaart ei ole mu kõrval, siis reeglina keegi mind ära ei tunne. Ma mängin Bedwettersis kitarri. Natalie on siin ruumis ilmselt ainuke, kes seda teadis. Tuborg oli meie videos ühes kaadris. Või kahes. Ja see oli alkoholivaba Tuborg. 

Natalie: Aga nagu sa ütlesid, turundatakse brändi, mitte toodet. 

Jah, täpselt. Ja nagu varem mainitud, kui meie seda ei teeks, teeks seda keegi teine. 

Natalie: Ehk raha mis te saite, oli aus?

Pigem küll. See maksis suures osas selle video kinni. Täna ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, et reklaam kui selline minu arust väga ei mõjuta tarbimist või tarbimise volüümi. Ta võib-olla natuke mõjutab seda brändi eelistust ehk siis see on see sama alkoholitootjate jutt, mis me oleme kogu aeg rääkinud.

Aga see, et mingi väike tüdruk hakkab ihaldama Tuborgit sellepärast, et ta nägi seda Bedwettersi videos kuidas me võtsime sealt lonksu, selles ma sügavalt kahtlen. Aga ma arvan, et see tüdruk lõpuks jõuab sinnani, et ta võtab selle lonksu, olgu see siis Tuborg või mida iganes, sellepärast, et me oleme ühiskonnana sellised nagu me oleme.

Natalie: See on okei, ma ei üritanudki anda mingisugust hinnangut, eriti arvestades sinu ja minu minevikku.

Mis ei ole romantiline (kõik naeravad).

Daniel: Mulle lihtsalt meenus, mu Läti kolleg, kes tegi ühe Läti oligarhiga koostööd. Ja siis ma küsisin talt, et miks ta teeb selle oligarhiga koostööd. Ta ütles, et “saad aru, kui mina ei teeks, siis teeksid mingid korruptandid temaga koostööd” Aga see suhtumine, et kui meie ei tee, siis teeks keegi teine, on minu meelest natuke siuke kokkuleppe küsimus, et kus need konkurentsi piirid on. Mõnes mõttes ma tunnetangi, et neid on väga raske kokku leppida, aga võib-olla siis vahel riik aitab ja paneb need piirid paika. Aga tegelikult see kui keegi nii teeb, tuletab mulle alati selle Läti loo meelde.

Jah, eks ta ole siuke sisemise moraali küsimus. Mina isiklikult ei näe probleemi alkoholivabade õllede ja brändi reklaamimises. Õigemini, ma näen, aga ma ei arva, et see on täna liigtarbimise juurpõhjus. On palju olulisemaid küsimusi, millega enne tegeleda kui reklaami piiramine. Reklaami piiramine on kõige lihtsam, aga ta avaldab kõige vähem mõju.

Mis selle Läti piirikaubandusega oli? Mulle tundus, et kuna A le Coq on Baltikumi ülene firma, siis ta sai lubada endale seda, et need maksud, Läti aktsioonid ja piiripoed, mis tekkisid sinna Läti piiri äärde, võisid mingil määral õhutada seda leeki seal mingisuguse hinnakujunduse või mingisuguse kampaaniaga või mingi asjaga.

A le Coq on Olvi oma, see on Soome firma. A le Coq on olnud piiri ääres natuke edukam sellel lihtsal põhjusel, et A le Coq on Lõuna-Eesti jook. Need inimesed, kes elavad seal Lõuna-Eestis või Läti piiri ääres, ostavad loomulikult oma igapäevast alkoholi sealt. Ja nad valivadki A le Coqi, suure tõenäosusega. 

Aga sina ei puutunud väga selle teemaga kokku?

Mina väga ei puutunud, jah. Ei, puutusin ikka. See oligi minu viimasel aastal minu arust, Ossinovski tegi selle geniaalse liigutuse jutumärkides, kui ta neid aktsiise nii palju tõstis. Siis hakkasid rekkad sinna voorima ja firmad läksid firmade sees tülli ehk siis Saku hakkas võitlema Aldarisega, kes müüb sinna piiri äärde. Ja ma arvan, et Olvil ehk A le Coqil olid tekkisid samasugused küsimused, siuksed sisemised poliitilised konfliktid tekkisid. 

Kõlab päris usutavalt.

Uwe (saalist): Kas oled pannud tähele, Vabaduse Väljakul, kohviku Mood terrassil Vana Tallinna ehk Liviko reklaami, ma ei tea, kas seda saab nimetada alibiturunduseks või mitte. Aga igaüks, kes sealt mööda kõnnib, seal on ilusasti näha Vana Tallinnat koos logo meenutava taustaga. Kas sa oled märganud seda? Mida sa arvad sellest?

M: Ei ole märganud ja ei oska midagi sellest arvata. Aga mul on küsimus, mis on alibiturundus?

Uwe: Igaüks võib googeldada, alibi marketing on siis inglisekeelne vaste. Spordivõistlustel, näiteks Vormel 1 võistlustel kasutatakse brändi tunnusjooni.

Aa, nagu Marlboro oli Ferraride peal?

Uwe:  Täiesti õige. Või siis Carlsberg kasutas oma äri nime asemel sõna Greatness jalgpallivõistlustel.

Ma arvan, et see on jumala okei, et nad nii teevad. See tähendab seda, et nad on suutnud üles ehitada brändi, millel on distinctive visual assets ehk siis neil on midagi, millega töötada. Ja see, et nad seda ära kasutavad, on ainult loogiline. Muidu see oleks lihtsalt mahavisatud raha, mis nad eelnevalt on kulutanud.

Rein, saalist: Ma tahtsin täpsustada korra, te enne ütlesite, et kui alkoholitootja teeb reklaami ja rikub seadust, siis tal on trahv kuni kolmkümmend kaks tuhat eurot, mis on väike raha ja ei ole mingi adekvaatne summa kampaania juures. Kui ma ei eksi, siis seaduses on täna kirjas, et nelisada tuhat eurot on see maksimaalne trahv, mida on võimalik rakendada. Siin on olemas ka advokaat, kes võib-olla saab seda kommenteerida kui on vaja.

Aga need summad kindlasti ei ole naeruväärsed, ma arvan, et ükski Eesti ettevõte ei taha neid maksta. Seal vist ülemine joon oli kuni viis miljonit eurot, mis on sätestatud niiöelda teise mõttega, mis kehtib finantsreklaamide kohta. Aga minu küsimus on see, et ma saan aru, et kui sa Sakuga tegid tööd, siis sa astusid julgelt ja uhkelt sinna üle selle joone, kus Tarbijakaitseamet tegi sulle ettekirjutusi. Ma tahtsin teada - Saku, kes iseenesest on ju alla kirjutanud ja loonud eetikakoodeksi, kus on kirjas, et ei kasutata inimesi alla kahekümne ühe eluaasta ja ka ei turundata alla kahekümne ühe aastastele kodanikele, kas te Sakus siis ise seda reklaamiseadust ja eetikakoodeksit ei jälginud? 

Jälgisime küll. Ma ei saanud sihtida seal reklaami nii nagu ma saan näiteks täna teha oma klientidele digitaalkampaaniat. Siis ei olnud see võimalik. Ma räägin siin, kuidas mina, alkoholi turundaja mõtlesin - ma mõtlesin, et ma olen seal, kus on noored ja kus võiksid olla minu tarbijad.

Ma ei oleks kunagi öelnud mitte kellelegi, et nüüd ma lähen alla kaheksateist aastaseid sihtima. See ei oleks olnud isegi võimalik. Ja mis puudutab neid eetikakoodekseid, loomulikult ma käisin kõik enda reklaamid läbi, alguses ei käinud, aga hiljem olin sunnitud käima, meie juristiga, kes siis vaatas need üle, kuulas minu põhjendused ära ja isegi kui pärast tuli mingi kaebus, siis tegelikult oli meil sellele vastus olemas. Ehk siis päris amokki ei saanud joosta seal, seda mul ei lastud teha, aga mul lasti natukene piire kombata. Seda siis Tuborgiga, mitte teistega, teised olid liiga tähtsad.

Minu arust väga hea teema, need eetika ja eneseregulatsiooni teemad. Me ei jõua neid praeguses osas kõiki neid üldiselt lahti võtta, aga see on alati väga huvitav. Mihkel, kas on midagi, mis sa ise tahtsid rääkida ja mida mina ei taibanud küsida?

Ei ole, ma arvan et me katsime kõik ära.

Hääl saalist: Ma tegelikult ei tarbi absoluutselt õlut, aga ülilahe purk on.

Aga vaata mis sa said! Su purk on loodud inimesele, kes ei joo õlut! (publik naerab).

Aga vaata mis sa said! Su purk on loodud inimesele, kes ei joo õlut!

Daniel: Kusjuures see on ka loodud inimese poolt, kes ise ei joo õlut, sest, et ma küll siin praegu joon, aga ma ei oleks elu sees ette kujutanud, et ma õllepoe teen. Tulebki välja, et see on õlu neilt, kes ei joo õlut neile, kes ei joo õlut. 

Küsimus saalist: Mis vanuses sihtgruppi on praegu kõige raskem kätte saada?

Mees, 35+. 

Daniel: Miks?

Sellepärast, et ta on lihtsalt enamjaolt rahul oma eluga ja ta ei vaja mitte midagi ja ta ei taha osta mitte mingit sitta. Ja veenda teda üldse midagi ostma, oma krediitkaarti välja võtma, sisestama seda kuhugi, see on ülikeeruline. Ta tahab asja, mida ta on juba tarbinud.

Daniel: Üks nõuanne: oodata kümme aastat ja need inimesed on väga rahulolematud (publik naerab). Neljakümne viie aastased mehed, kas neile on kerge turundada?

Ei ole, ma arvan, et 35+ kuni surmani mehed on kõige raskem sihtgrupp, keda kätte saada või üldse kuidagi mõjutada. 

Küsimus saalist: Aga noored?

Sõltub ilmselt tootest ja kategooriast. Ma arvan, et raske. Alternatiive on nii palju ja maitseid on tekkinud nii palju juurde ja, et saada seda noort täna õlut jooma..Noh me näeme, kategooria on olnud languses pidevalt, ta ei ole tõusnud. See demograafiline püramiid alkoholitootjaid ei löö nii valusalt, või noh, lööb ikka. Ta lööb kõiki, ta lööb kõiki ühel hetkel valusalt. Ja need kes hakkavad seda pensioni ka saama, keegi peab meie õlled kunagi kinni ka maksma ja need ei ole noored.

Daniel: Aitäh sulle, Mihkel, aitäh publik.