Vangidega saaki päästmas

Istun vangla ees autos. Kell on veidi üle kuue hommikul. Kõhe tunne on. Ja samal ajal tundub see kõhedus tobe, sest vangla parkla on täiesti avalik koht väljaspool vanglamüüri. Sinna võib uitama minna iga vabadusest tulija, aga niisama naljalt mitte ükski vangla asukas. Päikselisest hommikust ja moodsast betoonist hoolimata on vangla üks sünge koht keset tühja välja. 

Läbi Lasnamäe-taguse tühermaa uue Tallinna vangla poole sõites arvasin veel, et uimasel juulihommikul haigutab vangla ümbruses üksikute öövahetuse töötajate autode vahel tühjus. Aga ma olin eksinud: bussipeatus on paksult rahvast täis. Seal seisjad piidlevad minu tegutsemist pingsalt. Pargin nende vaateväljast eemale. Kas tõesti on need kõik vangid? Mitukümmend lühikeseks pöetud juustega noormeest – kes siis ikka varahommikul vangla bussipeatuses suitsu kimuvad kui mitte vangid? Ja kuhu nad küll sõidavad ja kas nad kõik tulevad ikka õhtuks tagasi? 

Mu mõtted katkestab vangla väravasse saabunud tumeroheline Volkswageni buss. Hetk hiljem istun selles juba ise koos vangidega, kummikud näpus. Viisakalt jäetakse mulle koht esiistmel juhi kõrval. Kõik käib nii kiiresti, et ma ei jõua enne bussi ronimist vangide nägudelt nende tuju ega suhtumist välja lugeda. 

Nüüd istuvad nad minu selja taga. Peeglist ei paista kedagi. Üle õla küünitamine tundub ka kohatu. Kuulen selja taga venekeelset jutupominat, suutmata püüda kinni ühtegi tuttavat sõna. Mõtlen hirmuga, kas keelebarjäär lõikab mu tänase plaani läbi  ja ma ei saagi nende elust ja tööst põllul midagi teada. Eks kohtume siis vao vahel, lepin hapult väljavaatega oma umbkeelsest tööpäevast. 

Põlise põllumehe Gunnar Tärni – papa Gunnari, nagu ta ise ütleb – roolimisel algab igahommikune sõit vanglast Raja tallu. Edasi-tagasi 90 kilomeetrit. Bussis mürtsub muusika. Ja õhtul samamoodi, sest vangipoisid on vaja hiljemalt kella seitsmeks tagasi tuua. Nii iga päev kuni suve lõpuni.

“Ei iial enam!”

Gunnar on juba varahommikul püha viha täis. Valitsuse peale. Ütleb, et algul tundusid need EKRE mehed maaelust matsu jagavat, omajagu mõtteid oli neil täiesti normaalsed – ja valijad läksid nende taha. “Eks läksin minagi, aga nüüd olen omad vitsad saanud, ja ei iial enam!” 

Gunnar ei mõista, millest valitsus edasi elada kavatseb, kui oma peamistele valijatele – maarahvale – nuga selga lüüakse. Ta rõhutab, et kui suur osa saaki põllule mädanema jääb, ei saa nendele vähestele Eesti töölistele ka väärilist palka maksta. 

Gunnar on 30 aastat maasikaid kasvatanud, sellest oma pereäri teinud. Lisaks vaarikad, mustikad, herned. Järgmisel aastal plaanivad Tärnid maha panna oa. Uba on nii moodi läinud ja miks peaks seda kogu aeg sisse ostma, küsib Gunnar. Iga aastaga peab ju natuke paremaks saama, edasi minema, rõhutab ta. Tuleval aastal oli plaan uus külmhoone rajada, aga selle suurejoonelise mõtte võib tänavu kohe kindlasti korstnasse kirjutada, praegu vaata, kuidas ots otsaga kokku tulla.

 “Igal hommikul vangla vahet sõitmine on uus äärmus, milleni jõudmist poleks Gunnar veel kevadel uneski näha osanud.”

Igal hommikul vangla vahet sõitmine on uus äärmus, milleni jõudmist poleks Gunnar veel kevadel uneski näha osanud. Viimased kuus-seitse aastat on Raja talu põldude saagi koristanud ukrainlased. Nemad elasid Tärnide koduõuel vagunites ja töötasid, nii et mühises. Tärnid ehitasid töölistele isegi oma sauna. Mullu oli põldudel korraga abis 40 ukrainlast. 

Välistööjõudu hakkasime otsima siis, kui eestlased enam põllule appi ei tulnud, räägib Gunnar. Kui eelmisest masust oli hea mitu aastat möödas, töö kaotanud olid lahkunud Soome, õpetajate palgad said  tasapisi inimväärseks – ei kippunud Eesti inimesed enam palavale põllule. Nüüd keeras aga riik tööka Ida-Euroopa tööjõu kraanid kinni ja Tärnid on taas lõhkise küna ees – kust leida ebaatraktiivsele põllutööle abikäsi?

Kui isa Gunnar teeb tööjõu otsinguil hommikuringi vanglasse, stardib poeg Margus varavalges seitsme kilomeetri kaugusele Keilasse. Seal on raudteejaamas vahel hommikuti omamoodi kohalike põllumeeste kogunemine. Oodatakse töölisi. Kunagi ei tea, kui palju neid täna täpselt tuleb. Enamasti loodetust vähem. 

Samal ajal on Marguse õde ja abikaasa juba maasikatega Nõmme turul. See on uus nišš. Kuigi omajagu läheb ka hulgimüüki, käib suurim äri siiski koduväravas. “Pane tähele, kui kell viis Tallinnas tööpäev lõpeb, hakkavad siin autod voorima,” teatab Margus. Ta lisab, et juuli algul peaministri tänuüritusel koroonaeesliinil töötanutele pakuti nende marju. Pärast seda on hakanud talveks valmistuvad tippkokad ka nende juures maasikal käima. Müüa on praegu aga vähem, kui need osta tahaksid. 

Margus arvab, et tal koguneb hommikuse tööjõutiiruga oma 200 kilomeetrit. Sõidab igale poole, kust on lubatud maasikapõllule appi tulla. Iga paar töökäsi kulub praegu ära. Enamik jääb nagunii puudu. 

Muist maasikaid on juba mädanema läinud, hernes ka karjub põllul, peale pressib vaarikas ja ega mustikaski enam kaugel ole. Margus prognoosib, et saab 17-hektariselt maasikaväljalt tänavu 130 tonni saaki. Hukka läheb teist sama palju – 100 tonni. Tärnid loodavad, et ehk on lõviosa sellest juba läinud ja suve teises pooles kõdutonnidele suurt lisa kirjutada ei tule. Võitlus käib selle nimel, et järgmiseks aastaks uute taimede istutusraha kokku kraapida.

Sisimas ootavad nad, et see põrgulik hooaeg juba läbi saaks. Ehk on järgmine aasta parem! Valitsus peab ju ka ometi oma vigadest midagigi õppima, muidu ei vali neid enam keegi. 

Kui küsin, kas nad leebumise märgina lubatud paari lennukitäie tööliste Ukrainast kohale lennutamises ka kaasa löövad, põrutavad isa ja poeg ühest suust, et neile pole sellest tänavu enam mingit tolku, sest kahju on juba tehtud ja põllud mädanema lastud. “Ja milline oli meie potentsiaal kevadel, see pidi tulema rekordsuvi!” ohkab Margus.

Päästeplaan: vangid

“Iga paar töökäsi kulub praegu ära. Enamik jääb nagunii puudu.”

Maasikat jagub Raja talu põldudel augusti keskpaigani, aga korjajaid jääb aina vähemaks. Hooaja algul käis ühe-päeva-katsetajaid, aga esimene päev põllul jäigi enamasti nende viimaseks. Sageli tehti sääred juba paari tunniga, kohe, kui selg tunda andis ja päike kukalt kõrvetama hakkas. 

Nüüd suve teises pooles enam uusi töölisi naljalt ei tule. On vaid need, kes hooaja algusest saati abis käinud. Välja arvatud muidugi vangid, kes alles siis põllule said, kui esimesed maasikasordid juba hukka olid läinud. Prinkidest punastest marjadest said lögased tombud ja siis juba kuivanud tossuseeni meenutavad hallid känkrad. Vagude viisi. Tärnide südamed tilkusid verd.

Kui rääkisin Margusega telefonis jaanipäeva eelõhtul, oli ta lootusrikas, et kohe pärast pühi läheb ta vanglasse casting’ut tegema ja uuest nädalast on tööintervjuu läbinud vangid juba põllul. Väljavaade oli hea. 

Kusjuures vangid ise olid Margusele helistanud ja end põllule appi pakkunud. Vangide paberimajandus võttis aga nii kaua aega, et selleks ajaks, kui nad lõpuks põllule said, oli hea mitusada vagu maasikaid juba hukas. Lootus ligi 15 paarile töökatele kätele oli ikkagi suurepärane. Sellist abiliste armeed tänavu küll kuskilt mujalt ei leia. 

Mitte kunagi varem pole vangid Tärnide põldudel abis käinud, aga äärmuslik aeg nõuab äärmuslikke meetmeid ja leidlikke lahendusi. Ja teistpidi – vangla otsib alatasa vangidele tööotsi, et vabanedes poleks neil taskud päris tühjad. Tööharjumust on vaja aegsasti tekitada. Tärnidele vangipoisid, nii nad neid kutsuvad, meeldivad. Nad pole kunagi hommikul pohmellis, jõuavad alati õigeks ajaks kohale, ei saa kohe paar tundi pärast tööpäeva algust lihtsalt minema jalutada, on väga töökad ja motiveeritud, naudivad värsket õhku. 

Alustame tööd põllul kell pool kaheksa. Kohalikud korjajad on platsis juba kuuest. Täna korjatakse Florencet – hiiglaslikke lihavaid maasikaid. Turumaasikad pole kunagi nii suured kui need Florenced siin.

Päev tuleb palav. Taevas pole ainsatki pilve. Vägesid juhib ja vagusid määrab Lilli. Põllu veerel seisvast kaubikust jagatakse varustust. Saan kaelakaardi, kummikindad ja ühe rulluisutaja varustust meenutava põlvekaitsme – teisele põlvele praegu ei jagu. Tundub natuke jabur: mis ma selle ühe kaitsmega ikka teen, kui maasikaid korjatakse põlvili? Hommikul on vaovahed märjad ja sinna loobitakse ka kõik mädanenud maasikad. Neid on ohtralt. Mädad tuleb aga kindlasti ära korjata, sest muidu lähevad nende naabrid ka raisku. 

Minu suureks rõõmuks määrab Lilli mind vangidega samasse meeskonda. Neljases tiimis olen mina ja kolm vangi. Olgu nad Martin, Timur ja Aleksei. Maasikaid korjatakse paaris – vastamisi kahel pool vagu. Kiirelt lahtub ka minu keelemure – Martin ütleb, et ei ole isegi vanglas vene keelt selgeks saanud, Timur räägib vabalt nii eesti kui ka vene keelt ja Aleksei eesti keel läheb päeva peale aina paremaks. Täna on põllul 20 inimest. Vaja oleks 60. 

Kui koos vangidega maasikavagude vahele saan, kirjeldavad kinnipeetavad oma tööindu ja õhuvannide nautimist märksa tagasihoidlikumalt kui Margus. Maasikakorjamine on neile rohkem asendustöö. Tegelikult käivad nad ehitusel abitöödel, näiteks betooni valamas. 

“Võitlus käib selle nimel, et järgmiseks aastaks uute taimede istutusraha kokku kraapida.”

Väljas tööl käimise luksust saavad nautida avavangla vangid – need, kel on lootust lähiajal vabaneda. Teised teevad oma töötunnid täis vanglas kohapeal. Ehitusel on parem töötada, sest palk on kindel. Praegu pole ainult ehitajal neile piisavalt tööd anda. Aleksei koorib end keskpäevase päikese käes võimalikult paljaks ja sätib igal puhkehetkel näoga päikese poole. Hea jume on vanglas defitsiit. Õhtuks on tal korralik päikesepõletus.

Maasikate puhul ei tea päeva teenistust kunagi ette. Olenevalt töö raskusest on maasikakilo hind 40–60 senti, täna saadakse 40 senti. Tavaliselt suudavad vangid korjata umbes 100 kilo päevas. Ukrainlased on aga varasematel aastatel korduvalt 200 kilo rekordeid purustanud. Vangide tööpäev põllul kestab kümme tundi. Homme on puhkepäev. 

Poolteist tundi seljavaluni

Igal maasikakorjajal on oma kaelakaart, mis maasikate kaalumisel läbi piiksutatakse – nagu bussis. Õhtuks liidetakse päeva kilod kaardil kokku. Sada kilo korjates on võimalik teenida päevaga 40 eurot. Timur ütleb, et tal on kaks last, keda on vaja toetada. Maasikateenistus on abiks ikka.

Mina olen maasikapõllul uustulnuk, korjan esimest korda elus. Vangipoistel on juba kolm päeva kogemust ja see paistab kohe silma. Lisaks üks päev hernestes. Jään neist kiirelt maha. Kuigi korjama peaks vastamisi, roomab minu paariline Martin põlvedel vaovahes hirmkiiresti edasi, nii et varsti kaob ta maasikalehtede vahel silmist. Kui enda vaopool tehtud, tuleb ta minu poolel mulle vastu, et kogu vagu enne päikese loojumist ikka korjatud saaks. 

Lilli jälgib mu tehnikat. Maasikad tuleb ära tõmmata, nii et vars külge ei jääks. Mul on selle arusaamiseni jõudes korvis juba kaheksa kilo vartega maasikaid. Lisaks vaoäärsetele marjadele tuleb sukelduda ka maasikalehtede vahele vao keskel. See paneb käsivarred sügelema, sest maasikalehed torgivad. 

Ma saan väga hästi aru, miks ei ole Raja talu eriti huvitatud iga päev uute minusuguste väljaõpetamisest. Töö kvaliteet lonkab kahte jalga ja teistega võrreldes olen ma ikka hirmaeglane. Kui kella poole kümne paiku oma esimese korvitäie kaalule vinnan, mõõdetakse välja 11,5 kilo. Vangipoisid on selle ajaga igaüks ca 25 kilo korjanud ja nad pole ka veel mingid profid. Minu selg ammu valutab. 

Lilli õpetab, et esimene seljavalu tuleb üle elada, siis läheb paremaks. Üldsegi on esimesed kaks päeva kõige raskemad, kolmandaks on selg juba harjunud. “Kas tuleb veel?” küsib Lilli. Ma ei saa küsimusest kohe aru, aga ta selgitab, et viimati põgenes üks ajakirjanik nende põllult juba pärast esimest korvitäit. Ma ei ole päris kindel, kas see on hinnang minu üldisele kehvale potentsiaalile maasikakorjajana või väljakutse, aga tühja korviga ma igatahes põllule tagasi loivan. 

Vangi mure

Vangid räägivad vanglaelust huvitavaid jutte. Kõik filmidest tuttavad hierarhiad on seal väidetavalt ka päriselt olemas. Kõik oleneb sellest, millisesse seltskonda sattuda. Üks läks trellide taha, nii et klassivend oli juba ees. See tegi sisseelamise palju lihtsamaks. Kurdetakse, et elu uues vanglas pole meelakkumine, igatsetakse vana Magasini tänava oma järele. Oli vana ja kole küll, aga seal sai ikka rohkem elada. Näiteks tapeedi seina panna. Lubatud see ei olnud, aga kui juba seinas, siis maha ka ei võetud. 

Mõni neist istub nimelt kinni juba mitmendat korda. Kuulen, et kui kriminaalhooldajaga hästi ei klapi, on uuesti kinni kukkuda lihtne. “Eks vanglas on pidevalt suuresti sama rahvas – kes parasjagu sees, kes väljas,” kõlab selgitus. 

“Lihased valutavad, käed sügelevad ja kohe kindlasti ei vaata ma maasikaid enam nii suure isuga kui varem.”

Uues vanglas on kord palju karmim. Koroonakevadel istuti kuid oma kambris kinni. Seda aega meenutatakse tülgastusega. Avavanglas on elu aga juba parem kui kinnises osakonnas – saab käia väljas tööl ja teenistuse eest Ülemistes šoppamas, teha endale ise süüa. Vangid kurdavad, et üks menüü kehtib vanglas kuid – igal esmaspäeval läheb alati samas järjekorras käima. 

Need kolm poissi ei tundu eriti hirmsate kurjategijatena, vaid pigem jamadesse sattunud nagadena, kes ei paista just hõbelusikas suus sündinud olevat. Üks kasvas üles lastekodus – siinsamas maasikapõldude lähedal. 

Võib-olla kuulubki selline pisipahareti maskeering iga eduka kurjategija oskuste arsenali. Kui üksi koos vangidega kaubikusse ronin, et teisele poole põldu sõita, meenutan endale, et karistused on ju Eestis üldiselt väikesed ja vangi on nad siiski määratud, küllap asja eest. 

Jutuajamised vangidega on hektilised. Kui koos Martiniga uut vagu alustame, saame rääkida kümmekond minutit, kuni ta minust juba lootusetult kaugele ette jõuab. Varsti jõuavad teise vaoga järele Timur ja Aleksei, kuni nemadki minust mööda panevad. Nende lähenemisest annab aegsasti märku lõhnapilv. Parfüümiga pole poisid hommikul koonerdanud. 

Lillil oli õigus – seljavalu lähebki üle, kui pärast esimest pooltteist tundi veel sama palju ära kannatada. Järgmise korviga vinnan kaalule juba ligi 14 kilo. Lõõskava päikese käes põlvili vao vahel mädanenud maasikates roomates hakkab üllataval kombel valutama hoopis kukal. Lõunapaus on üks selle tööpäeva kõrghetk. Sööd põllu otsa peal karbist külmi spagette ja vaatad vagusid, mille teine ots isegi mitte ei paista. Juba lõuna ajal on mul hea meel, et olen siin ainult üheks päevaks. Samuti olen õnnelik selle üle, et taipasin kodust oma kahvli kaasa võtta. 

Kella kahe-kolme paiku hakkavad päikeseuimas langema teised korjajad. Täna on kohe eriti palav päev ja nemad on olnud põllul juba kaheksa tundi. Päevarekordiks saab 120 kilo maasikaid üheksa tunniga. Vangide tööpäev kestab kella kuueni. Aga ka nemad on inimesed ja nendegi joogi- ja suitsupausid muutuvad aina sagedasemaks. Pausi ajal keeratakse Gunnari rohelise kaubiku raadio üürgama, nagu hommikulgi. Vanglas ei lubata ilmselt eriti muusikat kuulata ja seda naudivad vangipoisid põllu servas nüüd täiel rinnal. 

Hakkan mõtlema, mida ma oma kaardi peale kogutud maasikakilodega pihta hakkan. Parem kingin need kohe vangidele, kellele on mõned kümned lisakilod suur asi. Päike paistab otse pähe ja kere on kange. Hakkan vaikselt viilima. Lähen teen juttu Lilliga. 

Ta ütleb, et ukrainlased alustasid tööpäeva mõnikord juba kell neli hommikul, et keskpäevase kuuma ajaks põllult minema saada. Kolmveerand päeva saagist korjataksegi ära esimestel hommikutundidel, õhtupoole käib tempo maha. Minu poolest võiks päevale juba ammu joone alla tõmmata, aga minu tiim peab kella kuueni rassima. 

Sirutan selga, täidan veepudelit. Maasikalõhn ei meelita enam kohe üldse. Korvi ei tohi panna ühtegi plekilist maasikat. Teiste maasikate vahel soojas läheb plekk aina suuremaks ja võib täiesti terved maasikad ka ära rikkuda. Hommikul sõin imeväikse plekiga maasikad veel ära. Hiljem sõin ära vaid maasikate ilusamad küljed. Pärastlõunal tunduvad kõik maasikad vastikud ja nende lõhn lääge. 

Vangipoisid saavad Lillilt noomida mädanenud maasikate peenrasse jätmise eest. Tunnen õige pisikest kahjurõõmu, sest mullegi jäi hommikul mulje, et poiste kiiruse taga on vaid korralike maasikate korvi panemine, samal ajal kui mina “raiskasin aega” püüdlikult hallitanud maasikate järele sirutades. Samas saan ma neist aru – makstakse ju vaid kaalumise läbinud korralike maasikate eest. 

Oma päeva tulemuseks liidan koos vangide arvele kirjutatud kilodega veidi üle 40 kilogrammi maasikaid, mida on naeruväärselt vähe. Lihased valutavad, käed sügelevad ja ilmselt olen saanud ka kergemat sorti päikesepiste ning kohe kindlasti ei vaata ma maasikaid enam nii suure isuga kui varem. Minu 40 mädanemisest päästetud kilo on vaid tilk meres. Seda ei saa küll eriliseks saagi päästmiseks pidada.

“Joogi- ja suitsupausid muutuvad aina sagedasemaks. Pausi ajal keeratakse Gunnari rohelise kaubiku raadio üürgama.”

Vaatan kurbusega naabervagusid, kus täna keegi ei korja. Uurin Lillilt, kas need suured ja laitmatult punased Florenced jäävad nüüd kõik mädanema. Ta lohutab, et kui vihma ei tule ja homme-ülehomme korjajaid leidub, siis jõuavad need  veel ilusti müüki. 

Nagu kellavärk hakkavad kell pool kuus Raja talu värava taga autod saalima. Täpselt, nagu Margus ennustas. Turul müüdavate paarieurose kilohinnaga maasikate suhtes on Tärnid ülikriitilised. Nad nimetavad sellist kraami moosiks, mida oleks häbi müüa. Kui Gunnar oma kaubiku jälle ette ajab, tabab mind väiksemat sorti kergendus, et see tööpäev on lõpuks läbi. 

Vangid muidugi ei alusta kojusõitu vangla poole nii heatujuliselt. Teevad veel viimase piduliku suitsu enne kaubikusse ronimist ja keeravad raadiost jälle tümpsu mürtsuma. 

Kui Gunnari kaubik vangla ette jõuab, ronivad poisid bussist välja ja lähevad vangla väravast sisse nagu lapsed pärast suvevaheaega kooli – lehvitatakse tuttavatele ja tervitatakse neid, keda pole ammu näinud. Ma ei jõua oma tänastele kolleegidele õieti “tšau!” öelda, kui nad on juba vanglamüüride vahele kadunud. 

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!