Laibad Aafrikas ning Tapa

Tööpäev algab diplomaatidel tavaliselt hommikul kella 8 või 9 vahel. Mitmed viivad lapsed autoga kooli ja see võib vabalt olla viimane hetk, mil nad neid sel päeval näevad. Järgnevad tunnid on reeglina juba ammu ära planeeritud ja üllatusi on vähe. Kui üks saadik töötas Brüsselis, siis oli tema graafik poole aasta peale kellaajalise täpsusega teada.

Jaaniõhtul lõkke ääres istudes võis ta öelda, mis kohtumine ootas teda näiteks 8. oktoobri õhtul kell 19.15. (Praegu on tal lõdvem graafik, kõik on teada vaid kaks kuud ette.) USAs teenivatel diplomaatidel algab hommik tavaliselt Eestist tulnud meilidele vastamisega, samas kui Aasias sellega tööpäev lõpeb – ajavahest tingituna istuvad sealsed Eesti saadikud sageli hiliste õhtutundideni arvuti taga, sest kui nad kohe kirjadele ei vasta, tekib lõtk.

Eriti karmilt mõjus ajavahe siis, kui kandideeriti ÜRO Julgeolekunõukokku: kümned inimesed olid kuude kaupa magamata nii seal kui siin, sest kogu diplomaatiline korpus pandi elama New Yorgi rütmi järgi. Sa ärkasid Tallinna eeslinnas, aga su päeva dikteeris kell ookeani tagant. Ajavahe tähendab ka, et sinu võimalus kodustega rääkida on piiratud väga lühikesse hetke, sa ei saa tõsta toru suvalisel momendil, vaid pead helistamiseks aja varem kokku leppima. Midagi juhtub, sina aga ootad hommikuni, sest varem lihtsalt ei saa.

Päev on täidetud tavaliselt kohtumiste, kirjade ning memodega. Kirjade hulk sõltub mitmest asjast, kuid “sajad kirjad päevas” ei ole haruldane ja nad on väga erinevatel teemadel. See on nii kõigi riikide saatkondades: kuninganna visiidi, katkiste jalaluude ja tuumarelvastuse vähendamisega tegelevad kõik, ent kui suurriigil on iga teema peale oma inimene, siis Eestis peavad kogu selle müriaadiga hakkama saama vähesed. “See on meie konkurentsieelis,” ütleb üks väga kogenud diplomaat, “sest kui meie saadikud peavad olema kursis rohkemate asjadega, siis tähendab see ka laiemat kontaktivõrgustikku.”

Teemasid, infot ja analüüsi peab Eesti saatkond käsitlema enam-vähem sama palju kui USA või Hiina esindused, lihtsalt umbes kümme korda vähemate inimestega. Üks Brüsselis töötav diplomaat kirjutab, et tema peab orienteeruma näiteks põllumajanduses, kalanduses, sides, kultuuris, hariduses, teaduses, konkurentsivõimes ja transpordis. Nii heeringate püüdmiskvootides, tuumafüüsika arengutes kui ka lennuliinide avamise problemaatikas. “Ma ei tea kõigest kõike,” ütleb ta, “aga piisavalt.”

Sest ükski teema ei tohi jääda tähelepanuta ning ükski asjade mõjutamise võimalus kasutamata. Üks Eesti päritolu diplomaat kohtub Ukraina peaministriga ning säutsub siis, et teemadeks olid koroona, kohalikud valimised, energiaturg, antikorruptsioon, ühe panga kohtuasjad, tervishoiureform, avalike ametite nimetamised – ja nii edasi. Pluss veel. Ühegi teema puhul ei piisa killukesest teadmisest. “Eriti suurriigis kellegagi rääkima minnes istub sinu vastas alati äärmiselt hästi ette valmistunud inimene,” kirjeldab suursaadik, “ta teab isegi seda, miks ja mida sa rääkima tuled.” Sel on palju põhjuseid. Suurriigis saad sa spetsialiseeruda ja sul on aega kaevuda detailideni.

Ajalooline diplomaatiline traditsioon on pikem, vagusid küntakse sügavalt. Ja ajakirjandus annab nii ametnikele kui avalikkusele väga hea välispoliitilise teadmise ja fooni, sa ei saa teatud tasemest allapoole langeda. Ja siis oled seal sina – riigist, kus elab vähem inimesi kui selles linnas, kus sa praegu oled, ja ometi pead teadma sama palju, esinema sama kindlalt ja suutma analüüsida sama kiirelt kui nemad. Teemade ulatus on meeletu ja nende katmine võimalik vaid väga pikkade tööpäevade hinnaga, kuid mitte seda ei pea diplomaadid oma töö tuumaks.

“Teemasid, infot ja analüüsi peab Eesti saatkond käsitlema enam-vähem sama palju kui USA või Hiina esindused, lihtsalt umbes kümme korda vähemate inimestega.”

“Diplomaatia ei ole tõerääkimise kunst,” ütleb üks mitmekordne suursaadik, “meil on sihid ja me peame neid saavutama.” See tähendab: välismaal olemise ainus mõte on midagi tahta ja siis see saavutada. See, mida Eesti tahab, on aga kokkuvõttes üpris lihtne: aidata oma kodanikke, sõlmida ärisidemeid ning ennekõike – teha ennast osaks rahvusvahelisest võrgustikust, pressida ennast maakaardile, muuta end nähtavaks ja leida endale liitlased.

Ent viisid selle saavutamiseks on väga erinevad. “Igal lähetusel peab olema oma kindel eesmärk,” lausub Marina Kaljurand, “ja igast riigist on saada midagi erinevat.” See on üks diplomaatilise lähetuse võtmehetki: sa ei tohi minna nõudma oma soovide täitmist, vaid pead mõistma kohalike vajadusi ning soove, sest ainult seeläbi täituvad kunagi ka sinu soovid.

2013. aasta 6. detsembri pärastlõunal olid Bangui linna tänavad kaetud surnukehadega. 7000 kilomeetri kaugusel Paidest või Pääskülast lebasid sajad surnud ning Punase Risti töötajad olid sunnitud jätma paljud neist sinnasamma, sest automaadivalangud ei olnud veel täienisti lakanud. “Homme tuleb kohutav päev,” ütles Punase Risti juhataja, “ja ma arvan, et me vajame veel ka neljandat päeva.”

Rünnak Kesk-Aafrika Vabariigi pealinnale oli alanud mõnda aega tagasi, kui põhja poolt tungisid linna kristliku taustaga üksused ja tapsid üle 1000 muslimi, jättes nende laibad tänavatele vedelema. Ka haiglasse viimine ei pruukinud tähendada pääsemist, sest arstid ei saanud sinna minna – tänavatel käisid lahingud ning kogu linnas oli elu raugenud.

Sõda oli üle selle riigi rullunud juba aastaid ning lahendust ei paistnud. Kesk-Aafrika Vabariik oli aastakümned tagasi olnud Prantsusmaa koloonia ning just prantslased hakkasid esimestena rääkima vajadusest sekkuda. Alguses ei kõlanud see liialt kutsuvalt. Prantsusmaa oli veendunud, et ta saab ise hakkama, pole vaja kedagi teist, kuid tasapisi olukord muutus. Korraga oli seminaride kohvilaudades aimata teistsugust tooni. Presidendi kõnesse lipsas sisse jõulisem sõnastus. Asjale pühendati üha rohkem leheruumi ning ministeeriumite ametnikud näisid olevat murelikumad. Eesti diplomaadid aimasid kiiresti, et Prantsusmaa neelab peatselt alla oma uhkuse ja optimismi ning ootab rahvusvahelist abi oma missioonile, et muuta see õiguslikult laiapindsemaks, legitiimsemaks.

Kui 7. detsembri hommikul lendasid üle Bangui tänavate Prantsuse lennukid, suhtles Eesti suursaadik Prantsusmaal Sven Jürgenson juba siinse kaitseministeeriumiga. Räägitakse, et ta ei lootnud, et tema ideele tuua ka Eesti väed Banguisse kiiresti alla kirjutatakse – Eesti polnud veel kunagi varem Aafrika mandril olnud –, kuid ometi see juhtus. Saadi aru ajaloolisest võimalusest minna appi suurriigile ja saadi ka aru, milline valuuta võib diplomaatias olla see, kui sa teed seda esimesena. Vaevalt poolteist kuud pärast tapatalguid Bangui tänavatel otsustas Eesti valitsus saata sinna meie kaitseväe missiooni. “Soomlased on siiani kadedad,” ütleb Harri Tiido, “sest esimesena minek on see, mis loeb.”

Mitmed erinevad diplomaadid peavad Eesti otsust minna Kesk-Aafrika Vabariiki ja seejärel Malisse lähiajaloo üheks kõige silmapaistvamaks välispoliitiliseks võiduks. Jürgenson oli saanud aru, et kumbki riik ei ole Prantsusmaa jaoks lihtsalt “järjekordsed missioonid”, vaid inimkaubanduse ja muude probleemide tõttu erilise tähendusega.

Ta sai aru, et need riigid on mitte Eesti, vaid Prantsusmaa jaoks olulised – ja kui sa toetad teise jaoks olulist, toetab tema ka sinu jaoks olulist. Tõsi, tasu ei tule kiiruga ja kergesti. Kümned Eesti sõdurid on teeninud Kesk-Aafrika Vabariigis ning Malis, mitmed on saanud haavata, kuus neist siis, kui lõhkeainet täis topitud auto rammis nende baasi. Kuid täna teenivad Tapal just Prantsuse sõdurid ning meie riigijuhtidel on ligipääs Emmanuel Macronile – miski, mida sedavõrd kõrgis kultuuris on ülimalt keeruline saavutada.

Ma ei ole kindel, kas see, kui ma mõned aastad tagasi vihmasel aprillipäeval Pariisi kesklinnas ühel bulvaril seisin, telefon üles tõstetud, et tabada hetke, mil teisel pool tänavat väljub autost Macron ning siirdub Eesti (aga ka Läti ja Leedu) vanema maalikunsti näituse avamisele, oli samuti omaaegse diplomaatilise läbinägelikkuse tulemus, kuid ma usun küll. Pean uskuma, sest küsida ei saa ma seda kellegi käest – Macroni juurde mind ei lasta, turvamehed tulevad üle bulvari minu juurde ja küsivad dokumente, pikk must kapuutsiga vihmakeep pole neis just usaldust äratanud. Ja kui kirjutan Sven Jürgensonile ning palun täpsemaid kommentaare, keeldub ta tagasihoidlikult.

“Sarnaselt budistidele peavad ka diplomaadid halvaks tooniks, kui kellegi lause algab sõnaga “mina”.”

“Sa pead ära tabama, mis on antud riigi jaoks olulised sündmused ja jõujooned,” kordab üks endine suursaadik. Tema on üks neist, kes jutustab mulle Kesk-Aafrika Vabariigist, aga mitte esimene. Mulle räägitakse ka julgeolekunõukokku jõudmisest, IT-agentuuri peakorteri saamisest, liitumisest Euroopa Liidu, Schengeni ja NATOga ning NATO vägede siiajõudmisest, kaubanduslepingutest, viisavabadustest, Vene vägede väljaviimisest, surmanuhtluse kaotamisest, lennuühendustest, ärisidemetest ja eestlasest enesetapja meelitamisest kõrge hotelli katuselt tagasi oma tuppa (oli konsuli viimane töönädal) – ent kui ma proovin tungida selle kõige taha, leida mustrit, kuidas diplomaadid oma tahtmise ikkagi saavutavad, ei kirjeldata mulle mitte mingeid üleliia keerulisi protsesse või salasobinguid Viini-tagustes metsades taskulampide valgel. Kõik taandub lõpuks inimlike suheteni. Sest just see on diplomaatilise töö tuum.

“Igas riigis pidin ma alati nullist alustama,” ütleb Marina Kaljurand, “ma pidin selgeks tegema, keda usaldada ja keda mitte.” Kõige paremini aitavad sind edasi teiste riikide saadikud. Sa pead nende juurde minema, end tuttavaks tegema ja infot koguma. See kõik kõlab lihtsalt. Aga see pole. “Ma usun kohtumiste ettevalmistamisse,” ütleb Kaljurand. Enne iga tutvumist uuris ta inimese kohta välja enam-vähem kõik: kes ta on, kus töötanud, mis on tema hobid.

Kui ta kohtus USA välisministri John Kerryga, teadis tema, et Kerryl on retriiver, ja Kerry teadis, et temal on šoti terjerid – ning nende jutt klappis. Kerryga oli lihtne. Kõik teadsid, et ta on oluline inimene, kuid haruharva jõuab Eesti diplomaat säärase kohtumiseni. 

“Iga riiki juhib kuni 150 inimest,” ütleb üks endine saadik, “ja nendeni jõudmiseks pead sa rääkima ka kretiinide, lollide ning kuradiga.” Sa ei saa eriti valida, kellega suhelda, vaid pead hoidma kõiki liine avatuna ja olema ka ise kõigile avatud. “On ebatõenäoline, et sa saad ministri jutule,” räägib üks endine saadik, “ja seetõttu mine nõuniku juurde. Või kellegi teise juurde.”

Uuri välja, kes on mõjukas – ta ei pruugi istuda isegi läbirääkimislaua taga, vaid tõmbab niite kabinetivaikusest. Leia tee temani. Kohtu temaga. Räägi korralduste andjaga, mitte esindusfiguuriga. Kui üks Euroopa pealinnas teeninud suursaadik proovis tekitada lennuliini Tallinna ja tolle pealinna vahel, käis ta mõnda aega täiesti ebaoluliste, kuigi tähtsate inimeste jutul. Siis sai ta aru – ja ta isegi ei mäleta, kuidas täpselt –, et rääkida tuleks hoopis lennujaama juhiga.

Nad kohtusid, rääkisid, kõik sujus, ja varsti olid kokku lepitud isegi detailid (ent siis tuli koroona). Hiljuti pidas USA riigisekretär (ehk välisminister) Mike Pompeo simultaankohtumise Euroopa välisministritega, kuid neid on kümneid, kõigile ei jagunud kõneaega – kuidas meie omale ikkagi jaguks? Helistati, vahetati kirju, ja lõpuks võttis Pompeo ees sõna ka meie minister. “Õnnestus,” lausub Brüsseli diplomaat napilt.

Toomas Hendrik Ilves räägib, kuidas enne Vene vägede väljaviimist külastas ta ükshaaval kõiki senaatoreid ja peaaegu kõiki esindajatekoja liikmeid. “See võttis sadu tunde,” ütleb ta rahulikult Lõuna-Eesti maakivimüüride vahel. Sealt tekkisid järgmised kontaktid ning kui oli teada, et asepresident Al Gore peab märgilise kõne NATO tulevikust, helistas Ilves läbi tema nõunikud ja veenis neid ainult ühes: pange Gore’i kõnesse lause “The doors to NATO will remain open”. Üks lause. Seitse sõna. Lihtsalt pange see. Ja see lause tuli.

Nii on kogu diplomaatia mõte taandatav kahe lihtsa põhimõtteni: ole kohal ning võta aega. Stalin ei öelnud asjata, et Nõukogude Liitu ei tohi võtta riike, mille lipp ja esindus on välismaal olnud, sest nad on liiga eneseteadlikud, neile ei meeldi liidus olla, nad tahavad olla iseseisvad (1940. aastal oli Eestil saatkond kümne riigi pealinnas). Kohalolu ei asenda miski, aga miski ei juhtu ka nipsust. Üks Aasias teeninud saadik räägib, kuidas seal tekib usaldus ainult isikliku kontakti kaudu – ning mitte nädalate või kuudega, vaid aastatega.

Aastad lähevad ja sina ehitad lihtsalt usaldust üles, kohtudes ja rääkides ning veendes, ja lõpuks tulevad ka tulemused – küll aastaid hiljem, mil sind enam ammu seal riigis ei ole, kuid see-eest kestavad need tulemused ka aastakümneid.

See ei ole sõprus, mis diplomaatide vahel selle aja jooksul tekib. Jah, nad kohtuvad iga päev, Brüsseli ja Washingtoni pubid ning baarid, majakesed eeslinnades või kontorid kesklinnas on hiliste õhtutundideni täidetud diplomaatidega, pimedus on ammu laskunud maa peale, aga sadades akendes põlevad tuled ning moodustub see rahvusvaheline võrgustik, mida me oleme harjunud pidama maailma korraks. Inimesed kompavad teineteist, õpivad esmalt pealiskaudselt, siis aga juba põhjalikumalt tundma.

Varsti jagatakse informatsiooni, tekib usaldus, sammhaaval hakatakse ühes või teises suunas liikuma ja alati nii, et kõik osapooled tunneksid end lõpuks mingil moel võitjana. Diplomaatia ei ole äri, siin ei saa võtta kasumit teise kahjumi arvelt, sa pead mängima vastastikku kasulikke mänge või need ise välja mõtlema, ning sellel teel ei saa liikuda loosungite, isekuse ja suvalise pläustiga. “Me peame siiamaani näitama, et meid saab usaldada ja me oleme tõsiseltvõetavad, sest anda pole meil eriti midagi,” ütleb üks saadik (digilahendused, poolthääl mõne liitumise puhul, ekspertiis Venemaa asjus, loetletakse).

Ja kui sul pole anda eriti midagi, kuid saada soovid palju, siis ongi ainuke võimalus suhelda isiklikult, panna endasse uskuma ja end usaldama, olla empaatiline ning proovida ära arvata teise soove. Eesti diplomaatia meenutab mulle valssi, kus meil pole pakkuda muud peale sirge selja, puhta kostüümi ning rahuliku meele, millega partner sõbralikult, kuid otsustavalt meie jaoks olulisse nurka juhtida – kordagi kellegi varvastele astumata.

Diplomaadid õpivad lõpuks teineteist läbinisti tundma ja sõbrunevad ka nende elukaaslased, kuid sõpruseks on neile kõigile antud siiski lihtsalt liiga vähe aega. “Pigem on see vaimne lähedus,” leiab üks. “Vastastikune sümpaatia on äärmiselt oluline,” lisab teine. Kui USAs vahetub administratsioon, siis on Eesti alati läbi saanud ka uute tulijatega, sest väikeriik ei saa lubada kellegi eiramist või halbu suhteid. “Meie voorus on olla vahetud ja avalad,” ütles Priit Kolbre kunagi ühes intervjuus, “me räägime asjadest lihtsalt ja otsekoheselt. Euroopa näeb, et eestlased peavad oma sõna. See ongi meie edu pant.”

Ent muidugi ei ole diplomaatia vaid valss, tantsupõrand poleeritud heade kavatsuste ning multilateraalse sümpaatiaga. “Eesmärkide saavutamiseks on sul vaja ratsionaalselt kaitstavaid seisukohti,” hakkab üks diplomaat loetlema, “sul on vaja liitlaseid, sa pead juba varakult eeltööd tegema ning sul on vaja võrgustikku.” Niisama ei kuku kunagi midagi sülle. “Eesti seisukohtadega arvestamine tuleb pideva töö tulemusel,” lõpetab ta kirja mulle.

Selle lugudesarja jaoks kohtun väga erinevate inimestega. Nende seas on mehi ja naisi. Enamasti on nad keskealised, kuid on ka veidi vanemaid ja nõksa nooremaid. Paljud on alustanud 90ndatel, mõned alles viimastel aastatel. Ent kui ma lõpuks oma märkmeid vaatan, hakkavad sealt ikkagi kumama mingid mustrid, ühised iseloomujooned.

Paljud neist räägivad inimesetundmise olulisusest. “Sinu vastas ei ole mitte pelgalt väga kogenud professionaalid,” õpetab mind üks neist, “vaid nad on ka silmatorkavalt head pokkerinäod.” Keegi ei tule võõra riigi võõrale inimesele oma hinge minijutustusi paljastama. Sa pead suutma panna ennast tema kingadesse, kasutama oma elukogemust ja keeleoskust (mida rohkem sul mõlemat on, seda parem), tegema kindlaks tema poliitika, aga ka kultuuri olulised märksõnad, võtma vajadusel üle käitumiskombestiku (Iraanis olles kattis Kaljurand pea, kuigi nii mõnedki nõudsid, et ta käituks eurooplasena) ning suutma tõlkida tema kultuuri enda riigile – ja vastupidi. Selle kõige juures pead sa mõjuma pingevabalt, tegema nalja, rääkima usalduslikul toonil natuke ka eraelust. “Me ei käi enam ringi, saablid puusa küljes,” ütleb üks saadik, “me oleme müügiesindajad.” See on see, mida nad teevad: nad peavad leidma Eesti ettevõtetele ja kogu Eestile kellegi, kes tahaks nende tooteid, ideid, kaupu. Kellegi, kes tahaks kogu seda riiki.

Sa pead suutma töötada meeskonnas ning kuigi sa pead olema laia silmaringiga, ulatusliku keeleoskusega, orienteeruma paljudes teemades ja olema tõeliselt rahvusvaheline, pead sa selle kõige juures enda ambitsioonid maha suruma. Sarnaselt budistidele peavad ka diplomaadid halvaks tooniks, kui kellegi lause algab sõnaga “mina”.

Keegi neist pole plaaninud mälestuste avaldamist. “Ma ei taha osaleda õigesti mäletamise võistluses,” nagu ütleb üks saadik. Marina Kaljurand küll kirjutab memuaare, kuid ta on seadnud tingimuseks, et need tohivad ilmuda alles pärast tema surma. Sa pead olema tark (omavahel vahetatakse sageli olulisi artikleid, saadetakse edasi loetud raamatute pealkirju või viiteid ettekannetele), aga ennekõike pead olema suurepärane suhtleja. Sa pead küll suutma “oma riigi nimel veenvalt valetada”, nagu ütleb üks diplomaat, aga samas pead sa huvituma teise soovidest päriselt, teesklematult, siiralt.

Paljugi sellest tuleb kogemusega. “Ma oskan juba hinnata, kuhu miski läheb ja kuidas miski lõpeb, ning aega on võimalik kokku hoida,” lausub rahulikult üks hallika peaga diplomaat, kelle kodu on küll Eestis, kuid siia jõuab ta vaid neli korda aastas (vahepealsel ajal tõmbab üks sugulane suurema tolmu ära, et see kõik ta saabudes liiga nukker välja ei näeks). “Lisaks leiad sa siis teiste riikide diplomaatidega kiiremini ühise keele, sest teil on sarnane taust.”

Seda ütlevad kõik. “Diplomaatia on vanade peerude äri,” lausub üks naisdiplomaat oma raamatutega vooderdatud elutoas (naisi on Eesti saadikute seas olnud silmatorkavalt palju), “mida kauem sa tegutsed, seda rohkem inimesi sa tunned ja seda sagedamini saad, mida tahad.” 90ndatel olid Eesti saadikud nagu noored hagijad, uudishimulikud ja näljased, ning kuigi sel teel eksisid nad mõne etiketipunkti vastu, said nemadki lõpuks selle, mida soovisid. Kuidas leida tasakaal kogemuse ja uudishimu vahel? “Sa pead olema mõlemat,” naeratab mulle hallika peaga diplomaat, “alati.”

Umbes nii mööduvadki diplomaadi päevad – suheldes. Sinna vahele mahuvad ka kiired lõunad, kohtumistest memode koostamised (ministeeriumi reegel on memo saatmine kolme päeva jooksul, aga üldiselt tehakse need veel samal päeval), telefonikõned peamajaga, mõni pooliku peaga eestlane või mõni kiri kodumaalt, kus ettevõte soovib leida partnereid sinu lähetusriigist (ühele ettevõttele tuli küll meelde tuletada, et tal juba on selles riigis partner). Hetkel, mil meie sinuga lõpetame tavaliselt hilise tööpäeva, istuvad aga diplomaadid autosse või taksosse ning sõidavad võib-olla päeva olulisimale sündmusele: mõnele vastuvõtule või õhtusöögile.

Üks diplomaat tunnistab, et on suutnud koos abikaasaga kehtestada reegli, et kella kuueks on nad kodus – kuid nemad ei pea ka vastuvõttudel käima. Tänu sellele õnnestub neil igal õhtul lastega laua taga istuda ning ühiselt süüa ja asju arutada (vähemalt enamikel päevadest). Kellelgi teisel pole see õnnestunud. Koju jõutakse alles kümne-üheteist paiku. Laupäevad suudetakse tavaliselt puhtad hoida, kuid pühapäeviti ollakse sageli tagasi tööl. “Siis on hea rahulik,” mäletab Harri Tiido. “Kontor on tühi, saan keskenduda ja kirjutada,” lausub üks hallipäine suursaadik. Telefonikõne võib siiski tulla iga kell – öösel, laupäeval, lapse sünnipäeval – ja iga kõne võetakse vastu. Eesti diplomaatide grilliõhtul Tallinna idüllilises eeslinnas ei pane keegi telefoni kõrvale, jälgitakse sündmusi Valgevenes, aeg-ajalt tehakse kõnesid kuhugi-millestki.

Ja siis tulebki hilisõhtu. Diplomaat vahetab riided ning heidab voodisse. Mida mõtleb saadik sel hämaral tunnil, kui varjud venivad pikemaks ning kõik muutub iseendale natuke võõraks? “Me oleme omavahel arutanud, kuidas mõõta meie töö edukust,” ütleb Marina Kaljurand. “Kas sellega, et ei toimunud kolme sõda?” Nad keegi ei tea vastust sellele küsimusele. “Kuidas mõõta usalduse loomist? Aga kuidas iseseisvuse kaitstust või liitlaste motiveeritust?” küsib üks saadik minu käest ja ka mina ei tea vastust. Päev täis kohtumisi, rääkimist, veenmist, analüüsi, memosid, uusi kohtumisi, venivaid, kuid olulisi õhtusööke, ja seejärel korteris, mida alles viimasel ajal oled hakanud pidama millekski kodu-sarnaseks, oma magava lapse vaatamine – ja ometi ei suuda sa õhtul vastata ammendavalt küsimusele: mis oli tänasest kasu minu riigile? Tegin ma üldse midagi?

“Diplomaadid ei hädalda. Neile meeldib nende töö. Nad kohtuvad huvitavate inimestega, pinge on paljudele meeldiv ja stress toidab.”

Diplomaadid ei hädalda. Neile meeldib nende töö. Nad kohtuvad huvitavate inimestega, pinge on paljudele meeldiv ja stress toidab. “Niikaua kui tempo on hallatavalt kiire, valdab pinge asemel pigem selline tunne, et palju palle on õhus, aga ma tean täpselt, kumma käega, millisel hetkel ja millises järjekorras need kinni püüda. Ja see on ju hea tunne, kestev eduelamus,” kirjutab mulle üks diplomaat.

Sa pead ennast kurssi viima uute teemadega, kohtuma uute inimestega, nii et rutiini ei saabu: uued riigid ja uued väljakutsed iga natukese aja tagant (välisministeeriumi kaadrivoolavus on silmatorkavalt väike). Sa õpid, sa arened, sa liigud. “Me pole siin sunniviisiliselt ja vastutahtsi,” kirjutab ühes kauges riigis olev diplomaat lakooniliselt. “See töö on veres ja teistsugust mõtet ei tekigi.” Ja siis veel see peamine. “Minu rõõmuhetk oli alati see,” ütleb üks endine diplomaat rahulikult, “kui ma tundsin, et olin suutnud oma riigi huvisid piisavalt kaitsta.”

Me oleme tema uues kabinetis, kuid siis saab meie aeg läbi. Ta vaatab kella ja palub mul viisakalt lahkuda. Ma ei tunne ennast solvatuna. Ta on väljendanud oma soove ning rahuldanud minu omad. Me surume kätt. Ma lahkun jahedasse õhku. Vaatan ringi. Eesti on endiselt iseseisev. Mulle meenub minu viimane küsimus. Olin tahtnud teada, kas mu vestluskaaslane pole mõelnud uuesti saadikuks hakata. Lühike paus. Siis ta naeratas õrnalt. “Natuke ma igatsen seda elu, aga praegu mitte,” ütles ta, “sest Eesti metsas on hea jalutada.”

Loo jaoks andsid intervjuu paarkümmend diplomaati. Nad ei soovinud oma nimede avalikustamist ega liigset tähelepanu. Nimeliselt on ära toodud vaid need, kes enam diplomaadina ei tööta. Suur tänu kõigile.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!