Kes otsustab välispoliitika üle?

Kell oli Tallinnas saanud kolm öösel, kui helises Harri Tiido telefon. “Seda et… mul on aknad jälle läinud,” ütles talle aeglaselt rahulik saarlase hääl, “ja nad on varsti siin.” See polnud esimene säärane kõne. Eesti diplomaat elas Afganistanis hotelli kolmandal korrusel ning lahingute ägenedes olid pommide lööklained vahel mõned aknad eest lennutanud, jättes magamistoa põrandale klaasipuru ja aknaliistude tükke. Ent nüüd oli pärast autopommi plahvatust kuulda automaatide valanguid, see polnud enam niisama suvaline paugutamine, vaid läbimõeldud rünnak – ja valangud lähenesid. Kui Eesti diplomaat uksesilmast välja vaatas, nägi ta juba klaasikildudega kaetud koridoripõrandat.

“Kas sul köök on?” küsis Tiido. “Seda et… süüa ma küll praegu ei taha,” ütles saarlane endise rahuga. “Mine kööki, sest see on ainus ruum, kus ei ole aknaid,” ütles Tiido ja tõusis pimedas Tallinna magamistoas voodi veerele. “Kas sul kirves ja nuga on?” Telefoni teises otsas oli hetkeks vaikus. “Kirvest ei ole,” ütles Eesti diplomaat siis, “aga nuga on.”

Selleks hetkeks olid terroristid jõudnud hotellile juba üpris lähedale, automaadivalangud kostsid üha valjemini ja Eesti diplomaat pidi pingutama, et kuulda, kuidas Afganistani sõja veteran Tiido teda tuhandete kilomeetrite kauguselt sulnis rahus uinuvast kodumaa pealinnast juhendas. “Mine kööki,” ütles ta, “võta nuga pihku ja kui nad sisse tulevad, löö oma rinna kõrgusele – nad on lühemad kui sina ja nuga läheb neile kõrri.” Vaikus. Valangud. Vaikus. Valangud. “Seda et…” ütles siis too diplomaat rahulikult, “ma jätaks selle vahele.”

Kui Tiido mõni nädal hiljem Kabuli jõudis, olid hotelli kahe esimese korruse akende asemel mustavad augud nagu katkised hambatüükad. Hotelli lähedal asuval külalistemajal oli pommiplahvatusega purustatud ümbritsev müür, seal tapetud Itaalia diplomaadi surnukeha oli juba kodumaale viidud. Hotelli kolmandale korrusele, kus kuulivesti ning kiivriga varustatud Eesti diplomaat kuulas kolm tundi väikeses pimedas köögis valanguid, mis kõlasid kõrva ääres lastuna, ei olnud terroristid napilt jõudnud. “Ma jõudsin juba harjuda mõttega, et varsti mind tapetakse,” ütleb too diplomaat lakooniliselt.

“See on maailm täis suhteid, pilke ja pause, kus peaaegu iga žest, nali ning poos on laetud tähenduste ja informatsiooniga.”

“Diplomaadi töö ei olnud minu jaoks stressirikas,” ütleb Tiido aastaid hiljem ühes Tallinna sumisevas kohvikus õlut rüübates. “Ma olin sõdinud Afganistani sõjas ning sealt tagasi tulles on iga elatud päev olnud minu jaoks nagu loteriivõit.” Ka too Eesti diplomaat on siiani teenistuses ning viibib hetkel lähetuses riigis, kus valge inimene on faranj, veidi madalam olend. Terroristide rünnak oli tema jaoks lihtsalt üks järjekordne ootamatus, kuid sääraseid ootamatusi tuleb ette iga diplomaadi töös.

“Seda ongi kõige raskem mõista neil, kes ise pole lähetuses olnud,” ütleb Tiido. Mulle räägitakse endisest kõrgest välisministeeriumi ametnikust, kes läks suursaadikuks ning ütles kaks aastat hiljem, et alles nüüd saab ta aru, et kõike ei saa ette planeerida, tabelitesse panna, normidesse mahutada.

Diplomaadi töös on iga päev mõni ootamatus ning ainus, aga ka parim, mis selle vastu aitab, on iseseisev mõtlemine. “Sa pead väga sageli kiirelt reageerima,” ütleb üks endine suursaadik, “ja enamasti ei ole sul nendeks hetkedeks mingeid peamaja juhiseid.” On saadikuid, kes trükivad kõik peamajast – välisministeeriumist – saadetud kirjad välja ning säilitavad neid tõenditena, et nad on alati teinud ainult seda, mida neile ette öeldi. Aga on saadikuid, kelle jaoks säärased juhised moodustavad ehk vaid kolmandiku kõigest sellest, mis nad teevad.

Jah, igal sügisel esitavad saatkonnad oma tegevusplaani, ministeerium teeb seal mõned parandused, ent kuidas täpselt, kellega kõneledes või mil viisil eesmärke saavutatakse, on täiesti Eesti suursaadikute otsustada. “Strateegilised suured eesmärgid lepitakse muidugi Eestis kokku,” ütleb üks diplomaat, “aga taktikaliselt on saadik vaba.” Seda enam, et kõige põhilisemat – meie julgeoleku kaitsmist, võrgustike loomist, sidemete ehitamist – ei ole võimalik ühtegi tabelisse märkida. Mitmed saadikud ütlevad, et kui järjest bürokraatlikumaks muutuv välisministeerium saadab neile järjekordse täitmist ootava tabeli, on seal küll kohad igasuguse väikese jura jaoks, kuid lahtrid, kuhu kirjutada olulisim, puuduvad – sest neid lahtreid ei saagi olla.

Eesti diplomaatiline korpus ei ole võrdlemisi iseseisev vastumeelselt ega olude sunnil. Nad tahavadki olla. Üks suursaadik sõitis nädalavahetustel läbi kogu linna ja otsis üles need kohad, kus järgmisel nädalal pidid olema vastuvõtud. Tal ei olnud autojuhti, aga ta ei tahtnud osta ka GPSi. “Ma tahtsin linna tundma õppida ise,” ütleb ta, “ilma kellegi juhendamiseta.” Samamoodi proovis ta teha ka diplomaaditööd: olla loominguline, liikuda rahvusvahelisel maastikul ilma kindlate kaartideta, avatud maastikku oma silmadega jälgides ja vajadusel riske võttes.

Toomas Hendrik Ilvese arvates kujundasidki meie riigi välispoliitikat 90ndatel ennekõike kohapealsed suursaadikud, sest ministeeriumis endas ei olnud lihtsalt piisavalt teadmisi. “Mind saadeti sageli välisministeeriumi poolt midagi läbirääkimistel saama,” mäletab üks aastakümneid erinevatel kontinentidel suursaadikuna töötanud inimene, “ja lisati siis, et “meie positsioon on alles väljatöötamisel” – ja lahenduskäik jäi sinu mõelda.”

Kunagi 90ndatel prooviti küll korraks peamaja poolt ette kirjutada isegi saadikute kõnesid, kuid diplomaatia ei tööta nii. See on maailm täis suhteid, pilke ja pause, kus peaaegu iga žest, nali ning poos on laetud tähenduste ja informatsiooniga. Kohtumistel saavutavad näiteks alati edu need, kes suudavad kasutada “võtan sõnasabast kinni” taktikat, olles usinalt vaidlustes sees, kellegi mõtet jätkates või enda arvamust kohendades. Hea diplomaat ei ole ettekandja ning vaatleja. Hea diplomaat on algataja ning osaleja, ja see on tee täis üllatusi. “Läbirääkimistel on improvisatsioonil väga suur roll,” nagu ütles kunagi ajakirjanikele Priit Kolbre, kui Eesti oli astumas Euroopa Liitu.

Mõned saadikud tunnistavad, et neil on peamajast suuniste saamisega isegi probleeme. “Enda tagumiku kaitsmiseks saatsin ma vahel kirja, et kui kohe mingeidki juhiseid ei tule, siis teen viie päeva pärast nii või naa,” mäletab Marina Kaljurand. “Muidugi olin ma oma valikutes võrdlemisi sõltumatu ja tahtsingi olla,” lisab ta, “aga ma ei tahtnud neis üksi olla.” Jah, üksindus.

Diplomaati ümbritseb üksinduse mitu vööd: äralõigatus kodumaast, ilmaolek sõpradest, puuduolek sugulastest, maitsetest ja kodust (vahel ka perekonnast), kuid eriti ränk on neil taluda tunnet, et nende töö ei lähe Eestis kellelegi korda. Toomas Hendrik Ilves mäletab, kuidas ta vaatas filmi Thomas Jeffersoni saadikuaastatest ning kuivõrd hinge läks talle kaader üksinda Pariisist Brüsseli poole ratsutavast Jeffersonist. “See pilt on mul siiani meeles,” ütleb Ilves oma hiiglasliku välispoliitikat puudutava raamatukogu kõrvaltoas, kus kamina küljes ripub minugi kuub, “see üksindus”.

Paljud mäletavad säärast pealtnäha tühist žesti nagu kantsler Indrek Tarandi jõulutervitused – ent olles kaugel allveelaevas või kosmoseraketis, on iga signaal kodumaalt väärtuslik, sest see annab sinu pingutusele, üksindusele ja äralõigatusele mingigi mõtte. Kuid neid signaale ei tule sageli ja viimasel ajal üha vähem.

Ministeerium on üle koormatud, inimesed tegelevad tuhandete asjadega, lisaks ei saa mõnest riigist helistades telefonis kõike rääkidagi. “Seal teenides pidid sa arvestama, et kohalik luure kuulab sinu kõnesid pealt,” ütleb üks endine saadik oma lähetusriigi kohta, “ja see polnud paranoia, vaid selge teadmine.” Nii peavadki diplomaadid olema väga suures osas iseseisvad, langetades valikuid vastavalt oma kogemustele ja veendumustele – vähemalt viimase ajani.

“Ma mäletan Ukraina saadikuga kohtumist ja seda, kuivõrd tuliselt ta kaitses Janukovõtši poliitikat,” kirjeldab üks ministeeriumi ametnik, “kuid midagi tundus siiski valesti.” Siis läks ta koju, avas arvuti ja nägi, et Ukraina saadik on talle isiklikke kanaleid pidi kirja saatnud ning tunnistab, et vihkab kõike, mida ta pidi just ütlema – kuid riiki esindades pead sa nii tegema. “Ma olen väga tänulik, et mina pole kunagi pidanud selles olukorras olema,” ütleb too ametnik, endine suursaadik. “Ma ei pidanud 90ndatel kordagi ütlema midagi, mida ma ka ise ei mõelnud,” lisab Ilves.

Diplomaadid olid küll omavahel arutanud, mida teha siis, kui Savisaar saab võimule ja Vene-lembus hakkab tulema, aga mida ei juhtunud, seda ei juhtunud. “Ka mina ei pidanud kunagi tegema seda, mis oleks mu enda veendumustega vastuollu läinud,” ütleb veel üks väga pikaajaline suursaadik. Ta ei pea väikest pausigi, kui juba lisab: “Aga nüüd teen ma midagi sellist iga päev.”

Neid lauseid kuulen ma veel. Üks saadik tunnistab, et palju tegevusi on nüüd lihtsalt saadud kahju tasakaalustamiseks. “Kõigile oli selge, et olukord on diplomaatiliselt väljendudes FUBAR,” kirjutab mulle napp ööpäev pärast Mart ja Martin Helme solvanguid välisministeeriumi väga kõrge ametnik. FUBAR on lühend sõjaväelaste väljendist Fucked Up Beyond All Recognition ehk emakeeles öelduna: tol päeval oli kõik täiega ning uskumatult perses. Sest on diplomaatia aabitsatõde, et isiklikke rünnakuid riigipeade suhtes ei tehta – kuid mitte kõik pole jõudnud aabitsani.

“Koosolekud lõppesid majas kiirelt, keegi ei tahtnud isegi rääkida. Me saime aru, et meie tasemel seda kõike enam siluda ei saagi,” kirjutab ta napis väsinud kirjas. Koguti infot kogu maailmast, kuhu ministrite solvangud jõudsid, ning suunati see otse peaministri ja presidendini. “Meil oli tunne, nagu Eesti oleks kasutanud diplomaatilises suhtluses Novitšokki,” ütleb ta, “ja seda ei unustata.” Tema toonist ei õhku enam viha. Ta on sellest kõigest juba lihtsalt väsinud. “Aastaid näed vaeva, et midagi saavutada, mingi suhe luua,” hakkab ta oma kirja lõpetama, “ja siis lastakse kõik sekundiga potist alla. Sest ministreid kuulatakse ja meie maailmas loevad sõnad väga palju.”

Eranditult kõik Euroopas teenivad saadikud (siin küsitakse väärtuste kohta ka kõige rohkem) ütlevad, et Eestit on täna igas mõttes kordades raskem “müüa” kui enne. “Varem olite te targad ja seksikad,” ütles ühe Euroopa Liidu riigi peaminister ühes eravestluses, “nüüd olete lihtsalt efektiivsed.”

Kogenud diplomaadid ei muutu eriliselt emotsionaalseks, nad ei haara südamest ega väänle väärtuspõrgus, kuid midagi nende kehahoiakus ja hääles muutub. “Ma olen juba mitu korda läinud vastuollu instruktsioonidega, et mitte minna vastuollu oma südamega,” ütleb üks diplomaat.

Mõned kirjeldavad, kuidas nende suu lausub küll etteantud sõnu, kuid pauside ja silmavaatega antakse siiski märku, mis on saadiku enda arvamus selle kõige kohta. Nad ei lähe sellega liiga kaugele. Nad teavad, et peavad esindama oma riiki, ja kui rahvas on otsustanud valida sääraste veendumustega valitsuse, siis on nende asi seda teenida. Kes seda ei suuda, peab mitte vastu töötama, vaid lahkuma – ja lahkujaid ongi. “Kui ma ei ole poliitikuga nõus, siis pean ära minema mina, mitte poliitik,” kordab Harri Tiido seda, mida ta on varemgi öelnud.

“Mõned kirjeldavad, kuidas nende suu lausub küll etteantud sõnu, kuid pauside ja silmavaatega antakse siiski märku, mis on saadiku enda arvamus selle kõige kohta.”

On keskpäev, me istume kohvikus ja ta rüüpab õlut, ülemine särginööp lahti. Ta ei ole siin kunagi varem käinud, kuid valis paljude variantide seast just selle kohviku, sest “kasulik on uusi kohti tundma õppida”. Meie ümber on peamiselt venelased, ent Tiido ei lase end sellest häirida. (Üks teine diplomaat palub peaaegu inimtühjas kohvikus teise kohta istuda, sest ülejärgmises lauas istuv inimene on usalduslike vestluste jaoks liiga lähedal – diplomaatidel on riigisaladuse hoidmise õigus ning nad käsitlevad seda hoolikalt.)

Kui ma küsin, kuidas peaminister reageeris, kui Tiido talle oma lahkumisest teatas, siis ei meenu Tiidole midagi enamat sõnast “nojah” (tõsi, seda ütles peaminister kolm korda). Tiidole käisid paljud asjad närvidele. Paljudele käivad. Poolale ja Ungarile lähenemine. Piirideta USA-vaimustus. LGBT vaenamine. Sisepoliitilised valikud, mis alati paistavad välja ka välismaale. “Marju Lauristini käest küsiti juba 1980ndate lõpus USAs, mis ta arvab eelmisel päeval toimunud parteikongressi kõnest – ja seda ajal, mil USAl polnud siin saatkonda ning puudus internet,” ütleb Ilves. Kõik, mis Eestis toimub, kajab koheselt vastu ka välismaal ning on väär arvata, et see ei mõjuta või ei lähe korda. Väärtusküsimused on endiselt olulised ja kuigi nad ei ole kaasa toonud mitte ühtegi selgelt nähtavat mõra, tajuvad suursaadikud oma igapäevatöös väikeste pragude aeglast tekkimist – aga pragude loomuses on laieneda.

Suursaadikuteks sobivad inimesed, kes on natuurilt rahulikud, empaatilised, oma isiklikke ambitsioone alla suruvad ning pikaajalist vaadet hoidvad ja seetõttu ei kirjelda keegi tänast olukorda katastroofina. Aga miski häirib neid ikkagi. “Ma tahaks iga päev esindada oma riiki ilma moraalsete dilemmadeta, aga see on üha raskem,” ütleb üks saadik. See pole siiski isiklik väike ebamugavustunne, mis paljusid meie saadikuid muretsema paneb, nad on harjunud enda ihad suurema eesmärgi nimel tagasi lükkama (see ongi nende töö), aga neid häirib välispoliitika muutumine sisepoliitiliseks häälepüüdmiseks.

“Ma ei saa enam aru suundadest, kuhu me liigume,” ütleb üks diplomaat. “Eesti ei aja enam väärtuspõhist välispoliitikat,” lisab teine, “ja ausalt öeldes ei saa ma aru, miks.” Mis on toonud Eesti diplomaatide pähe hallid karvad? “Kui varem oli vaid Venemaa küsimus sisepoliitikast sõltuv,” ütleb üks kogenud diplomaat, “siis nüüd minnakse isegi Lähis-Ida küsimustes selle peale, mis kellegi valijaskonnale meeldib.”

Võib-olla on see demokraatia vältimatu kaasanne, ehk isegi olemus: rahva poolt valitud poliitikud otsustavad riigi kursi üle. Mis saaks selles vale olla? Marina Kaljurand – kes on kaugel tänase valitsuse kiitmisest – ütleb, et välispoliitika sõltumine sisepoliitikast on isegi hea. Umbes kuni 2004. aastani oli välispoliitika tema arvates eliidi teema, sellest rääkisid ainult “eksperdid”, selle ümber hõljus piibusuitsu, raamatuselgade ning samettaldade lõhna ning oli üldlevinud arvamus, et välispoliitikast ei ole võimalik rääkida nii, et lihtne inimene aru saaks. Ja kas ta peakski? Kas peaks Karksi-Nuia rahvas mõistatama Palestiina konflikti või Hiina hiiliva sissetungi üle? Umbes nii arvati. Aga enam mitte.

“Me tegime vea,” ütleb Kaljurand, “me oleksime pidanud rändepakti rahvale paremini selgitama.” Sama kehtib tema arvates ka peaaegu kõigi muude välispoliitiliste teemade kohta: ränne, koroona, küber, terrorism. “Ei ole enam võimalik tõmmata joont välis- ja sisepoliitika vahele,” ütleb ta oma Brüsseli kontorist. Vahel segavad meie vestlust Euroopa Parlamendi hääletama kutsuvad vastiku tooniga signaalid, kuid Kaljurand ei kiirusta.

Välispoliitika on tema teema, ta on 30 aastat olnud saadik või minister, esindanud Eestit kõige olulisemates saatkondades Moskvas ning Washingtonis, istunud sadadel õhtusöökidel ja tuhandetel vastuvõttudel, maganud kurnatusest mõnel esitlusel ja mõelnud öötundidel sageli oma laste peale, kes tuhandete (vahel kümnete tuhandete) kilomeetrite kaugusel hoopis ühes teises ajavööndis teevad midagi, millele ta ligi ei saa. Saadikuks olemine sobis talle – “Ma tean, et ma olin hea diplomaat,” ütleb ta. Ja ometi on ta õnnelik, et enam suursaadik ei ole. “Ma hakkasin mugavustsoonile lähenema,” ütleb ta, “ma ei olnud enam liigagi ammu näinud, et elu on olemas ka väljaspool välisministeeriumi.” Seda soovitab ta kogu meie välispoliitikale: olla elule avatum, selgitada rohkem, vajadusel olla rahvalikum. “Sa peadki oma inimestega rääkima,” jõuab Kaljurand veel öelda, siis on signaal juba kõrvulukustav.

Jah, aga kust jookseb piir? Kuidas saada aru, mis on veel valijaga kõnelemine ja mis on talle meeldimine? “Välispoliitika suundade üle arutamine on demokraatlik ja see on küpse riigi tunnus,” ütleb Tiido, “aga mulle lihtsalt ei meeldinud, kuhu me jõudnud oleme.” Just sealt näib paljude diplomaatide jaoks jooksvat punane joon.

“Kui mustanahaliste valimisõiguse üle oleks tänapäeval otsustatud,” ütleb üks suursaadik Tallinna kohviku hämaras tagatoas, “siis poleks see läbi läinud.” Iga nädal oleks olnud järjekordne küsitlus, populaarsusnäitajad oleks olnud madalad ja poliitikud poleks lihtsalt julgenud või tahtnud. Temagi räägib surmanuhtluse kaotamisest või ka keelepoliitika otsustest, mis tehti kunagi ammu tänu sellele, et suursaadikud tajusid Euroopa riikide ootuseid ning andsid need edasi siinsetele poliitikutele. Enam seda ei juhtu.

Harri Tiido mäletab, et kui puhkes Iraagi sõda, helistas talle peaminister Siim Kallas. Tiido kirjeldas peaministrile erinevaid stsenaariume ning soovitas langetada raske, aga (Tiido arvates) vajaliku otsuse ikkagi vägedega Iraaki minna. “Kallas kuulas mu ära,” ütleb Tiido, “ja me läksime Iraaki.” Ta ei praali. Nii tema kui paljud teised aastakümneid diplomaatidena töötanud ei nõua poliitikutelt pumpa tagasi enda kätte, ajad on muutunud, nad teavad seda – aga nad tahaksid nendega rääkida. “Täna ei saa ma isegi välisministrile helistada,” ütleb üks saadik, “peaministrist rääkimata.”

Ei, keegi pole seda keelanud. Kuidagi on see viimase kümne aasta jooksul lihtsalt nii läinud. Peaminister solvub. Välisminister keerab isiklikuks. Mõnda ministrit nimetavad saadikud ka otsesõnu ebapädevaks. Kristiina Ojulandile loobusid mõned saadikud aja jooksul kirjalikke märkuseid tegemast, sest isegi pärast pikka veerimist ei olnud ta neist aru saanud.

“Kuulmismälu oli tal seevastu hiilgav,” ütleb üks endine suursaadik, “ma lugesin talle väga aeglaselt jutupunktid ette ja ta oli võimeline neid komakoha täpsusega kordama.” Kuid hõõrumine ei käi praegu isikute ega isegi niivõrd väärtuste pinnalt. Küsimus on välispoliitika tegemise viisides. “Meil on nüüd kohese tagasiside meetodid,” ütleb üks saadik, “iga sinu otsus saab Facebookis või uudisteportaalis kohese hinnangu ja keerukaid või vastuolulisi otsuseid, mis võiksid pikas vaates kasulikud olla, on palju raskem langetada.” See kõik ei juhtu muidugi esmakordselt, me ei ela täiesti uues ajastus, kuid “seekord on see väga robustne”, nagu ütleb üks endine suursaadik.

Minu vestluskaaslane on olnud lähetustes nii Euroopas kui ka mujal. Meie jutuajamise jooksul juhib ta korduvalt tähelepanu imeväikestele detailidele diplomaatide suhtluses, mis ometi võivad omandada suure kaalu. “Kui tuppa siseneb mõni vanem saadik,” toob ta näiteks, “siis pane kohe üle põlve pandud jalg põrandale maha, sest talla näitamine on lugupidamatus.”

Ta ei mõtle neid asju välja. Ta on näinud, kuidas diplomaatias võrdub enam kui sageli riikidevaheline suhtlus sellest, kuidas klapivad omavahel isikud või kuidas keegi ennast ülal peab, käitub, räägib, väljendab – eriti väikeriigi puhul. Ta nimetab seda professionaalsuseks ning just selle kadumist ta märkab. “Kui välispoliitikas tehakse asju poliitilise instinkti pealt häälte võitmiseks, siis tõuseb esile küll poliitiku isik, kuid mitte poliitika,” ütleb ta.

Usuvabaduse alliansiga liitumist nimetab ta “fopaaks” ning käsku mitte osaleda Kiievi võrdõiguslikkuse marsil “veaks”. Sellest kõigest tulenevad ebastabiilsus, populism, lühinägelikkus ja seejärel juba miski, mida diplomaadid enim kardavad: suhete nõrgenemine liitlastega. “Meid kuulatakse Tallinnas päris hästi,” ütleb üks Brüsseli diplomaat, “aga ega sisepoliitika vastu me ei saa.” Näiteks kui tuli Euroopa Liiduga arutada selle üle, kuidas rohepoliitika mõjutab meie kaevandusi, osalesid selles aktiivselt Keskerakonna poliitikud, kuid Isamaa ja EKRE omad olid kehitanud õlgu – pole nende valijad. “Ja mis on saanud meie Vene-poliitikast?” küsib üks inimene. Mitte ainult Vabariigi President ja välisminister ei aja eri liini, vaid ministeeriumi kantsler kohtub üksinda nelja silma all Vene saadikuga ega väljasta hiljem selle kohta ridagi informatsiooni. “Lubamatu,” tulistab üks peamajas töötavaid inimesi.

“Nojah,” ütleb üks silmapaistvalt liberaalse taustaga diplomaat, “mulle need valikud ka ei meeldi, aga vahel tuleb ulguda koos huntidega.” Suhted Ungariga võivad küll närvidele käia, aga ta on NATO liige ning Ungarile moraali lugeda on… kahtlane. “Kuigi see oli ministri algatus, ei olnud ka mina omal ajal nõus kaasa minema LGBTd toetava avaldusega,” ütleb ka Poolas saadikuna töötanud Tiido, “sest minu arvates ei ole õige hakata katoliiklasi ümber veenma.”

See, mis Eesti diplomaatilist korpust häirib, ei ole niivõrd üksikud väärtusküsimused – kuigi ka need. Neid häirib poliitika tegemise põhimõtete muutumine. Pikka aega saadikutena töötanud on näinud iseseisva ja väikesele ringile kuuluva välispoliitika aeglast nihkumist sisepoliitika häältemasinaks, mida tuleb lahti selgitada mitte ainult konjakiklaasi taga mõtisklevale Kurt Vonneguti austajale, vaid ka saunas sumisevale pumpsikule. See on keerukas ja vastuoluline muutus, mis võib kaasa tuua nii välissuhtluse suurema läbipaistvuse kui ka hägustumise, nii rahvahulkade laiema mõistmise kui ka nendepoolse asjatundmatu surve.

Ent kus lõpeb poliitiline tahe ning algab egoistlik sekkumine? Kuidas leida piir lühiajalise kasu ja pikaajalise vaate vahel? Kellest peab välispoliitika olema sõltumatu, kui ta peab sõltumatu olema? Ja milline muutus riigi sees on halvav meie suhetele riigist väljas ja mil moel?

Jah, Euroopas tajuvad kõik saadikud ebamugavust, pragusid ja tõrkeid, millele on isegi raske näppu peale panna. Pärast eelmisi valimisi pidid mitmed diplomaadid laotama laiali Eesti poliitilise maakaardi ning selgitama kolleegidele, kuidas sai sündida selline valitsus. Nad tajuvad meie välispoliitikas suuremat segadust, küünilisust ning rumalust kui varem. “Üldiselt aga tehakse maailmas siiski vahet, kas kogu riigi juhtkond on hull või ainult mõned,” lohutab üks endine suursaadik, praegune Eestis töötav riigiametnik. “Euroopas on paljud riigid täna meiega sarnased. Mitte, et see oleks põhjus rõõmustamiseks.”

Kindlasti tajuvad seda kõige teravamalt 90ndate aastate liberaalse ja euroopaliku entusiasmi laineharjal tööle tulnud diplomaadid. Tema arvates pole lööki saanud mitte niivõrd meie maine, vaid nende inimeste senine usk oma riiki, kelle ideaaliks oli liberaalne riik, soliidne välispoliitika ja läänelikud väärtused ja kes pidasid neid endastmõistetavaks ja ainuvõimalikuks. Nüüd on selles kõiges mõrad. “Diplomaadi DNAs peab olema teadmine, et esindatakse oma riiki, mitte iseennast,” kirjutab üks Põhjamaades lähetusel olev diplomaat, ja lisab siis: “Kuid seejuures oma väärtustega vastuollu minemata.” Nende ideaal pole kõikuma löönud, nad usuvad endiselt – kuid miski neis on saanud valusalt pihta. Eesti välispoliitika 90ndad on nende jaoks lõplikult läbi saanud.

“Mõned kirjeldavad, kuidas nende suu lausub küll etteantud sõnu, kuid pauside ja silmavaatega antakse siiski märku, mis on saadiku enda arvamus selle kõige kohta.”

Ent mingite muutustega on neil tõesti raske leppida. “Kui Eesti sai Euroopa Komisjonilt liitumiskutse, siis tegi Läti analüüsi, miks nemad ei saanud,” mäletab Ilves, “ja tuli välja, et nende saadikud olid poliitilised, presidendi ja peaministri sõbrad – nad polnud professionaalid.” Seda pole Eestis kunagi olnud, diplomaatiline korpus on olnud poliitiliselt sõltumatu ja igale vabanevale saadikukohale käib avalik kandideerimine. Kuid ohumärke on.
Kuulen viiteid, et pärast Tiidot oleks võinud uueks saadikuks Soomes saada Kristi Raik – välispoliitika hiilgav ekspert, vabalt soome keelt kõnelev ja suure osa oma elust Soomes elanudki. Kuid ta ei saanud. Augusti alguses oli Raik postitanud intervjuu Tiidoga ja lisanud kommentaariks: “Õnneks on sõna vaba.” Rohkem kui kord on ta tänast valitsust kritiseerinud ja nii mõnedki ütlevad, et Raigi mittenimetamine on poliitiline, mitte diplomaatiline otsus. Neil on sellega raske leppida. Neil on raske leppida ka sellega, et väärtused määravad välispoliitikas üha vähem, ja kui ka määravad, siis nende jaoks võõrad väärtused. Neid häirib sisepoliitilise kasu domineerimine välispoliitiliste huvide üle. Neid häirib, et viimasel ajal on hakatud küsimärgi alla panema kohalolemise vajalikkust (Zoomist piisab) ning et neil on palutud minna vahepeal tööle erasektorisse, et “saada teada oma tegelik turuväärtus”. Nad tunnevad, nagu polekski neid riigile eriti vaja. Ja ometi jätkavad nad oma igapäevast tööd.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!