Bankett ridamajas

“Me oleme väga palju asju andeks saanud,” ütleb üks endine suursaadik tasases pealinna kohvikus. On hiline õhtutund, kohvik on raugetes värvides nagu väärikas punane vein. Minu vestluskaaslane on väga maitsekalt riides (kõik diplomaadid, kellega kohtun, torkavad silma selle erilise peene lihtsusega, mis annab alati tunnistust kandja võimest hinnata elus ka tarbetut ilu).

Ta ei tööta enam saadikuna, vaid jalutab varahommikuti Pirita rannas, hiljuti aga leidis aega ning vaatas Tarkovski “Stalkerit”. Elu on teistmoodi, ta saab rohkem nautida elu pisiasju, kuigi pisiasjad saatsid teda alati ka diplomaaditöös.

Kord läks ta näiteks Armeenia suursaadiku vastuvõtule. See oli tol õhtul juba kolmas, ta oli väsinud ega jaksanud enam tähelepanu pöörata detailidele. Kaks tundi hiljem sai ta aru, et on ära põlanud traditsioonilise kodutehtud armeenia magustoidu ning maha maganud, et just temalt oodatakse võõrustaja tänamist. Ta oleks pidanud seda teadma, sest juba õhtusöögi alguses paigutati ta suursaadiku paremale käele – kohale, kus istuvad need, kes on selles riigis kõige kauem saadikud olnud ja see asetab kirjutamata reeglite järgi sulle ka kohustuse lühike tänukõne pidada. Kaks matslikku eksimust lühikese aja jooksul ei viinud küll Eestit Armeeniaga sõtta, kuid ei toonud ka mingit võitu. Ja süüa õhtust või osaleda vastuvõtul, ilma et sinu riik saaks sellest natukenegi kasu, on diplomaatiline läbikukkumine.

90ndatel alustades libastuti etiketis korduvalt, välismaa diplomaadid soovitasid vahel meie omadel isegi lipsusõlme vahetada, ent tasapisi tassiti Eestit diplomaatilise kombestiku maakaardile. See võib kõlada nagu lause kirjutamata raamatust “19. sajandi käitumisreeglid härrasrahva kogunemistel”, kuid diplomaatiline etikett on riikidevaheliste suhete ehitamiseks, lugupidamise ning empaatia näitamiseks, mis markeerib väikeste poolnähtamatute märkidega maha nii jõujooni kui mõistmisvalmidust. Sa pead tundma etiketti. Teisiti ei saa. Sest teisiti kannatab kogu sinu riik.

“90ndatel alustades libastuti etiketis korduvalt, välismaa diplomaadid soovitasid vahel meie omadel isegi lipsusõlme vahetada.”

Meie diplomaadid pole kunagi hiilanud mingisuguse erilise pidulikkusega. Üks esindus asus kunagi näiteks lammutamisele määratud majas, kus ventilatsioon lülitati välja juba kell viis õhtupoolikul, ning kui suursaadik õhtul värsket memo kirja pani, võttis see alati tavapärasest rohkem aega, sest tema sõrmeotsad olid tõmbunud higiseks ja libisesid klahvidelt. Üks konsul töötas kontorihoone 26. korrusel, aknad lahti ei käinud ja ventilatsioon oli tuksis, nii et ta pidi ostma spetsiaalse diplomaatilise kampsuni, kuna talvel langes kontoris temperatuur 15 kraadini. Suvel seevastu tõusid kraadid sedavõrd pööraseks, et kord nädalavahetusel tööle minnes ja ust avades nägi ta koristajat (kes oli ühtlasi saatkonna sekretär), kes tõmbas tolmu vaid aluspesu väel – teisiti oleks olnud võimatu.

On riike, kus tööle tohib sõita ainult autojuhiga, sest ühistransport on liiga aeglane – või liiga ohtlik. Mõnes kohas ei ole aga esinduses ega diplomaadi korteris kütet ning kui õues kisub külmaks, sossutatakse igal hommikul vannituba kuidagi puhuriga soojaks. (Vahel käiakse pead pesemas aga hoopis juuksuri juures, see läheb kiiremini ja jätab rohkem aega tööasjadeks.) Ühes Euroopa pealinnas oli Eestil aga alles hiljuti saatkond, kus suursaadiku toas konditsioneeri sisse lülitades ilmusid kõrvaltoas lakke piisad ning seal töötanud nõunik oli vee arvutitest eemale juhtimiseks ehitanud keeruka plastpudelist süsteemi. Talviti pandi seal aga tööle lisaradiaatorid ning neid tõsteti kordamööda üksteise laua alla, sest saatkonna korgid poleks lihtsalt vastu pidanud, kui iga töötaja oleks saanud oma isikliku radiaatori.

Üks meie ekstsellentse sõitis aga kord suurriigi saadiku vastuvõtule. Istus oma kümme aastat vana auto roolis ja keeras kruusa krabisedes uhke residentsi ette, ja kui ta peatus, avati tagumine uks ning ülemteener vaatas hämmeldunult tühjale tagaistmele, sest just sealt astuvad vastavalt protokollile välja diplomaadid – ainult et seekord keeras üks selline parajasti süütevõtit välja. Üks suursaadik kutsuti tähtsale kindralkuberneri vastuvõtule, kuid tal pole lube, autot ega autojuhti (kaubanduskeskused asuvad tema asukohariigis kilomeetrite kaugusel, vahel viib teda sinna kohalik sõbralik väliseestlane). Väljas aga sadas lund ning kui ta läbi lumehunnikute sumbates teistest veidi hiljem kohale jõudis, ulatus autoderivi ukse ees kaugele.

See võib kõlada nagu eliidi probleem – vaesekesed, kas tõesti päev ilma autojuhita? Üks Eesti saadik ütleski suurlinnas kolades, et temal trammiga sõita ei sobi, sest ta on ikkagi diplomaat! (Tema kolleeg, kes seda räägib, muigab.) Ent diplomaatilises etiketis on lihtsalt reegleid, millest on tark kinni hoida, sest need on mõeldud selle paremaks läbiviimiseks, milleks diplomaadid on üldse välismaale saadetud – suhete sõlmimiseks. Näiteks tunnevad paljud saadikud puudust residentsist.

Residents! Uhke nimi, silme ette kerkivad tõusvad ja langevad fontäänid, kõplaga õrnalt maad kobestav õlgkübaraga aednik, vestibüülis aga lühtrid ja prääksuv nahkdiivan, seina peal tardunult Monet või Manet. Ent kujutlegem pigem tagasihoidlikku eeslinna eramaja, ümbritsetud väikese aiaga (kus muru niidab konsul), söögitoas aga pikk lahtitõmmatav laud, mille taha mahuvad külalised (laualinad on triikinud suursaadik).

Üks Eesti väheseid suursaadiku residentse oli varem Hollandi saatkonna majandusnõuniku majake (ta ei olnud tähtsaim nõunik, vaid järjekorras alles kolmas). Residents ei ole villa, vaid töökoht: sest kui sa tahad, et sinu imeväike koduriik suudaks istuda teistega ühe laua taga nagu võrdne võrdsega ja maailma asjades kaasa rääkida – siis pead sa need teised riigid tõesti ka oma laua taha kutsuma. Sa pead saama ja leidma kontakte, sõlmima sidemeid ja punuma võrgustikke, ja ennekõike pead sa tegema ennast usaldusväärseks, sest siis peetakse ka sinu riiki usaldusväärseks.

Diplomaatia on viimase paarisaja aasta jooksul palju muutunud. Paradeerivatest härrasmeestest on saanud ametnikud, päevasel ajal õdusas kohvikus maailma kummalise kulgemise üle filosofeerivatest vabameestest läbirääkijad, kontaktileidjad, ideede loojad ja läbiviijad. Mõõkade, tutiga mütside ja šampanja asemel on nüüd memod, briifid ja telefoninumbrid. (Mitu saadikut on pahased, kuivõrd üleolevalt suhtutakse “memosse” – ometi on see infot, soovitusi ja filtreeritud teadmist täis materjal üks olulisemaid rahvusvahelise suhtluse tööriistu.)

Kuidas ma ka ei püüaks leida midagigi glamuurset Eesti diplomaatide elust, lõpetan parimal juhul avastusega, et mõned neist on söönud mao mune. Olen ka ise mõnes saatkonnas käinud, leidsin suurivaevu üles Kopenhaageni saatkonna uksekella ja ronisin tavalises korrusmajas ilmetusse büroosse. Roomas jõlkusin vaesunud aadliku sahvrit meenutavas kitsas saatkonnas ja proovisin ennast mitte millegi vastu ära lüüa (see ei õnnestunud) ning midagi meeliülendavat ma ei tundnud. Diplomaatia väline hiilgus ja sära on asendunud kulunud arvutiklahvide, lekkivate torude ja kingituseks ulatatud kommipakiga (hästi töötavad ka Vana Tallinn, kokaraamatud, džinn ja Arvo Pärdi plaadid).

Ent mis ei ole muutunud kõigi nende paarisaja aasta jooksul, mil me võime rääkida rahvusvahelisest diplomaatiast – selleks on suhtlemine. “Ma delegeerisin kõik muud ülesanded oma alluvatele,” ütleb endine mitmekordne suursaadik Harri Tiido, “sest minu tööks oli suhtlus.”

“Diplomaatilised õhtusöögid on kohad, kus riigid sõlmivad omavahel kontakte, räägivad probleemidest vabamas vormis, avavad uksi, jagavad informatsiooni.”

“Kui sulle inimesed ei meeldi, siis ära hakka diplomaadiks,” lisab Marina Kaljurand. Sa võid olla hiilgav analüütik, teada peast Palestiina konflikti kõiki kuupäevi või tunda läbi ja lõhki Alžeeria välispoliitika keskaegseid juuri, aga kui sa ei soovi, viitsi või oska inimestega suhelda, ei saa sa olla diplomaat. Eestil ei ole ühtegi rahvusvahelises diplomaatias igal pool ja alati kehtivat argumenti – suurust, jõudu, mõjukust – ja seetõttu peavad Eesti diplomaadid suhtlema, rääkima ja punuma võrgustikku rohkem kui suurriikide omad. Eesti tuleb suureks rääkida ning esimene samm tuleb alati teha ise. Ja pole paremat kohta suhtlemiseks kui õhtusöögid.

Oo jaa, legendaarsed diplomaatide õhtused laua kohal koogutamised! Mmmm! Pasteet ja püree, mõtleme meie. Aga nemad mõtlevad hoopis: töö. Kui Marina Kaljurand hilisõhtuti pärast suuri pidusööke Moskvas või Washingtonis koju jõudis, oli tema kõht alati kohutavalt tühi, ta avas külmkapi ja kahmas sinna jäänud poolsuvalist kraami, sest kõigi nende diplomaatiliste söömaaegade jooksul oli ta söömise asemel ainult rääkinud. Pärast pronksiööd aga ei tulnud tema vastuvõttudele Moskvas enam mitte ükski venelane. See oli katastroof. Kaljurand rääkis kolleegidega – õhtusöögi korraldas nüüd hoopis mõne Euroopa riigi saadik ja kutsus sinna ka vajalikud venelased, ent arvestus oli veelgi täpsem.

Nimelt oli Kaljurand toona Moskvas ainuke naissaadik ja see tähendas, et vastavalt etiketile pidi ta istuma otse kõige tähtsama venelase kõrval. Kaljurand kasutas iidset diplomaatilist taktikat – sõi ja lasi teistel süüa –, kuid ei lasknud mööda võimalust rääkida borši, hakkšnitslite ning buberti kõrval Venemaa välisministrile Sergei Lavrovile seda, millised on Eesti riigi seisukohad selles või tolles.

Diplomaatilised õhtusöögid on kohad, kus riigid sõlmivad omavahel kontakte, räägivad probleemidest vabamas vormis, avavad uksi, jagavad informatsiooni. Nädalas toimub neid mitmeid ja igal pool. Koos süüakse vahel ka töölõunaid, kuid need on ametlikuma ülesehitusega ja sa ei kuule midagi eriti huvitavat. Kõik suhete loomised ja hoidmised, sisseelamised ja võrgustike punumised toimuvad õhtusöökidel. Olulisimad on diplomaatide residentsides või kodudes toimuvad, sest need on alati vabama õhustikuga ja intiimsemad, sa kuuled rohkem ja saad rohkem. “Võib muidugi ka restorani kutsuda,” ütleb üks Eesti suursaadik (tal ei ole residentsi), “aga see pole ligilähedaseltki see.” Sa küll ei kaota midagi, kui teisi enda juurde koju ei kutsu – aga ka ei võida. “Diplomaatia on mõjutustöö,” ütleb legendaarne saadik, “ja kodus on see mõjusam.”

Kohale tuleb tavaliselt paarkümmend inimest. Teiste riikide saadikud, kohalikud ametnikud, aga ka opositsioonipoliitikud või mõttekodade liikmed. Võõrustaja istub laua taga reeglina näoga ukse poole, see on tema territoorium ja annab talle tugevama positsiooni. Tema paremal käel istub aga diplomaat, kes on selles riigis kõige kauem teeninud. Õhtusöök algab saadiku sõnavõtuga, mis ei tohi olla mingil juhul kõne, vaid soovitavalt naljadega pikitud kergem sissejuhatus, mis peab tekitama vabama oleku, millele rajada kogu hilisem sumin ja flow. Sest just see – atmosfäär, meeleolu, täpselt sihitud naljad või tasasema häälega öeldud eraelulised detailid (need on lubatud) – moodustavad usaldusliku õhkkonna, aga usaldus on diplomaatias kõik.

Hea diplomaat uurib juba eelnevalt välja kõigi külaliste tausta, et hoida vestlust ülal, aga veelgi enam selleks, et näidata oma empaatiat ja siirast huvi. Konkreetseid tööasju pigem välditakse, lepingute üle läbi ei räägita, vaid võetakse ette laiemad teemad. Asukohamaa poliitika. Uusimad kuulujutud. Analüüs võimalikest arengutest selles või tolles küsimuses.

“Diplomaatia ilus rüü võib küll olla riikidevaheline, kuid see õmmeldakse kokku konkreetsete isikute vahel.”

Söök peab olema hea. Laud viisakas. Kuigi abikaasasid ei panda kunagi kõrvuti istuma (nii saavad kõik võrdselt kontakte luua), siis elukaaslasi unustada ei tohi, sest suursaadikute abikaasad moodustavad igas riigis omaette sõpruskonna, nad käivad koos jalutamas või asutavad raamatuklubi ning reeglina väga erudeeritud inimestena oskavad nad tähele panna detaile oma abikaasa töös, mida jagatakse ka sõbrannadele. (Seetõttu on sageli kõige raskem üksikul naissaadikul, sest tema kolleegid on meesterahvad ning keegi ei tee kulisside taga tema jaoks infokorjet.)

Õhtusöögil pead sa olema rõõmus ja huvitav, päris kindlasti ei tohi sinu jutt olla pealiskaudne viisakuspläma, vaid pead suutma rääkida paeluvalt, sisuliselt ja alati pakkuma ka midagi uut. “Sul peab olema üks oma teema, mida sa läbi ja lõhki tunned,” soovitab üks saadik. Vii end kurssi näiteks küberjulgeolekuga. Tee endale selgeks mõne veidi eksootilisema riigi välissuund. “Väga sageli küsitakse meilt Venemaa kohta,” lausub üks saadik. “Jah, millegipärast arvatakse, et meil on eriline ekspertiis Venemaa osas,” lisab üks erruläinu, “aga see pole sedavõrd suur, kui vahel mõeldakse.” Veel üks hea nipp on rääkida asukohamaale uudiseid hoopis tema enese kohta – sa suhtled erinevate ministeeriumitega ja näed erinevaid perspektiive, millest kohalik välisministeeriumi töötaja pole sageli isegi kuulnud.

See on olnud ajalooliselt üks Eesti trumpe: meie saadikud suhtlevad kõigiga. 90ndatel alustades ajasid suurriikide suursaadikud näpuga etiketis järge ja rääkisid ainult ministritega, Itaalia saadik alla Prantsuse välisministri kohtuma ei hakanud, aga meie noored tüübid läksid ja jõid õlut mõne madalama taseme ametnikuga. “Tööd tuli suurriikidega võrreldes teha neli korda rohkem,” mäletab üks toona alustanuid, “aga lõpuks said sa väga kasulikku infot.” Kohalik ametnik hindab võimalust rääkida just nimelt saadiku endaga, isegi kui ta esindab vaid rahvusvahelist tolmukübet, ja ta räägib sulle rohkem. “Moskvas ma teiste saadikutega eriti ei suhelnudki,” ütleb Kaljurand. “Nad olid reeglina pensionieelikud, kes hoidsid lihtsalt oma kohast kinni. Aga saatkondade number kahed olid nagu noored hagijad. Nad peavad end tõestama ja toovad selle nimel sulle igasugust informatsiooni.”

Nii kulgevadki õhtusöögid, need diplomaatia südamed, mis pumpavad rahvusvahelisse vereringesse informatsiooni ja suhteid ning mida ei asenda ükski Zoom või Skype. “Digitaalselt saad sa fakte,” ütleb Tiido, “aga mitte tegelikku informatsiooni ja usaldust.” Ta pole ainuke. “Kui välisministeerium küsis minult, kus ma näen läbirääkimistel kompromissi võimalust,” kirjeldab üks äärmiselt kogenud endine saadik, “siis ma võtsin väga sageli arvesse mitte niivõrd seda, mida öeldi, vaid kuidas öeldi.” Laused on pelgalt laused, kuid nende ütlemise toon, kõnekad pausid või kulmukortsutused on rahvusvahelises diplomaatias hindamatu infoallikas, mis võib edasi anda palju rohkem kui reglementeeritud retoorika. “Kes on diplomaat?” küsib üks suursaadik, ja vastab anekdoodiga: “Keegi, kes peab teatud olukorras vestluskaaslase põrgusse saatma – aga selliste sõnade, näoilme ja maneeriga, et vestluskaaslane küsib sinu käest teekonnale juhatust.”

Õhtusöögi lõppedes pakutakse – nagu ikka – teed, kohvi ja konjakit. Siis tõuseb lõpuks võõrustaja ja tänab kõiki. Tema kõne peab mõjuma, nagu see oleks just pähe tulnud, vaba ja kerge, ning ometi nähakse selle ettevalmistamisega sageli pikalt vaeva, proovitakse leida mõte, mille ümber kõik laused punuda.

Siis külalised lahkuvad ja kui Eesti suursaadik kõnnib tagasi mustade taldrikutega kaetud laua ning riiulile asetatud pooltäis konjakiklaaside juurde, tegeleb ta peas juba oma uneajast kirjutatava memoga, milles läkitada kaugele kodumaale natuke kasulikku informatsiooni, mis võiks anda oma väikese panuse sellesse, et meie riik ei jääks enam kunagi üksi. Just need kalasoomustega kaetud liuad ning huulepulgajälgedega veiniklaasid on dokumendid rahvusvahelisest diplomaatiast – tõestused sellest, et kuigi kokku said vaid mõned inimesed, kohtusid omavahel tegelikult terved riigid, said üksteist paremini tundma, võtsid midagi kaasa ning see miski seob neid nüüd ka edaspidi. See võib kõlada tobedalt, ent kui vaibub meie globaalse suhtluse päevane kära, siis paljastub õhtuhämaruses tema tegelik tuum: väikesed isiklikud rituaalid pošeeritud munade, täpselt sihitud naljade ning siirast huvist kantud küsimustega.

Muidugi on lisaks õhtusöökidele ka teisi võimalusi suhete loomiseks. Pidulikud vastuvõtud, mida toimub ohjeldamatult ning kus sa jõuad suhelda umbes kümnekonna inimesega. Marina Kaljurand käis uude riiki saabudes teiste saadikute juures lühikestel tutvumisvisiitidel: need kestsid reeglina vaevalt pool tundi, kuid kogu selle aja oli teine inimene ainult sinu päralt, ning umbes siis, kui olid teinud 30 taolist visiiti, hakkasid kohalikud jõujooned sinu jaoks kontuure võtma.

Harri Tiido käis päris palju erinevatel paneelidel, kuid sihtis alati kohvipause – kuulas ettekandeid vaid poole kõrvaga, ent termostega kaetud laua juurde astus täieliku tähelepanuga, sest tegelik info tuli sealsetest vestlustest. Mõned võtavad vastu peaaegu kõik kutsed ükskõik mis üritusele, eriti oma esimesel aastal, sest ennast (ja oma riiki) tuleb muuta nähtavaks ka sõna otses mõttes: sa pead olema kohal. Üks saadik tunnistab, et enne uude kohta minekut vaatab ta selle riigi filme (“Sa saad nii keele kui ka mõistmise, mida armastatakse, pluss õpid tundma kohalikke staare”) ning loeb raamatuid – kusjuures eriti palju on ta õppinud hoopis ilukirjandusest.

Näiteks USA kohta õpetasid talle palju Bret Easton Ellise “American Psycho” ja Umberto Eco “Reis hüperreaalsusesse”, Itaalia kohta aga “Ristiisa”. Ent kohale jõudes on alati selgunud, et mõnes mõttes tuleb alata ikkagi nullist. “Ma käisin igal jumala üritusel,” ütleb ta, “ma käisin isegi seminaridel ja raamatututvustustel.” Nädalate kaupa ei jõudnud ta koju enne kella kaheksat ning see lõppes alles siis, kui abikaasa hakkas kahtlustama, et tal on armuke.

Ühes kauges Aafrika riigis toimub oluline suhtlus hoopis WhatsAppis, diplomaadid on sinna loonud erinevad vestlusrühmad, millest üks kannab pealkirja “Kuulujutud” – sest selles riigis polegi sageli millestki muust kinni hakata, kõik on virvarr ja milleski orienteerumiseks pead esmalt veenduma, et oled kuulnud tõde. Ja ometi oodatakse juba sinu täiesti tõele vastavat raportit näiteks New Yorgis, et Eesti saaks julgeolekunõukogus langetada õige otsuse. (Sellest hoolimata peab meie diplomaat aeg-ajalt memosse kirjutama, et “on kuulda olnud, aga midagi kinnitada ei saa”.)

Mõned Eesti saadikud aga ise õhtusööke ei korraldagi, pole lihtsalt võimalik. Ühel saadikul on näiteks korter ridaelamus, mille jahutus ei tööta ning kuhu augustikuiste vihmade ajal läbi kahe korruse sisse sajab. Vahel murduvad aga seina sees torud ning vett hakkab pritsima isegi tapeedi vahelt, kuigi kraanist ei tule samal ajal tilkagi. Selle asemel otsitakse muid võimalusi.

Näiteks üks Eesti suursaadik viib inimesi vahel suusatama. Teise mustriks on jalutuskäigud. Kolmas kasutas võimalust ja tutvus lähemalt lapse klassiõe isaga, Liibüa saadikuga. Neljas avastas, et istub pidevalt samadel kontsertidel Tšiili saadikuga – ja tekkis kasulik side. Vahel jagatakse ühiselt vaimustumist mingist raamatust – see liidab ja näitab ühtlasi silmaringi, sest reeglina on diplomaadid palju lugenud, palju näinud ja palju kuulnud. Sellest hoolimata – ütlevad paljud – ei ole paremat võimalust Eesti esitlemiseks kui mõne näituse või kontserdi korraldamine.

“Ma istusin ja pisarad voolasid,” ütleb Marina Kaljurand. “Aga ma ei mäleta ühtegi pala.” Saal oli täis. Tuhanded inimesed. Ta ei olnud kindel, kas üldse keegi tuleb, aga kui ta maja ette jõudis, oli publik hiigelpikas järjekorras. “Too õhtu tegi Washingtonis Eesti heaks    rohkem kui kõik meie saadikud enne ja pärast sõda kokku,” ütleb Kaljurand. Oli mai lõpp (Kaljurand mäletab kuupäeva siiani peast), Obama teine ametiaeg jooksis ning Kennedy Keskuses toimus Arvo Pärdi kontsert. Kaljurand ei lugenud end klassikalise muusika austajaks. Sümfooniakontsertidel, kuhu teda kutsuti, jäi ta reeglina väsimusest ja kurnatusest magama, kuid umbes aasta varem oli ta diplomaatilise käiguna hakanud korraldama Pärdi kontserti.

See ei läinud lihtsalt. Riik nägi seda saadiku eraprojektina ning raha tuli koguda kohalikelt eestlastelt. Mõni andis paar dollarit, mõni teine rohkem, kuni lõpuks oli koos pea 100 000 dollarit. Ühe diplomaadi abikaasa kujundas plakati, lehtedes ilmusid reklaamid ning otsustaval päeval istusid saalis inimesed kongressist, teiste riikide saadikud, USA välisministeeriumi ametnikud ning huilgasid vaimustusest, kui kontserdi lõpus astus lavale Arvo Pärt ise. “Muusika tegi tol õhtul rohkem, kui diplomaatia kunagi teha suudab,” ütleb Kaljurand.

“Sa tood Eesti kultuuriga emotsionaalselt lähemale,” ütleb üks endine suursaadik. “Nad saavad vaistlikult aru, et Eesti on osa Lääne kultuuriruumist ja traditsioonist. Nad saavad aru, et me oleme sama mõtteviisi esindajad.” Arusaam, et kultuuri kaudu saab kõige paremini rääkida väärtustest (ja väärtused mängivad rahvusvahelises suhtluses endiselt olulist rolli), pole veel siiski täienisti juurdunud. “Kui ma lähetusse läksin,” mäletab üks teine suursaadik, “siis ma ütlesin kohe: kultuur ei ole minu teema.” Neli aastat hiljem oli ta korraldanud mitu näitust, mitu külalisetendust ja kontserti.

Kui sealne president tuli Eestisse, rääkis ta seoses Eestiga esimesena just ühest nähtud kunstinäitusest. “Ma siiralt tänan teid, et olete aidanud mul paremini mõista kultuuridiplomaatia rolli saadiku töös,” kirjutas saadik lahkudes oma    emotsionaalses tänukirjas Eesti kultuuriinimestele, “see on palju tähtsam, kui ma siia tulles arvasin.” Isegi siis, kui Eesti soovis saada julgeolekunõukogu liikmeks, rakendati selle nimel Louis Kahni pärandi tutvustamine.

“Tuleb teha suuri asju,” kirjeldab üks endine saadik, “fotonäitus keldris ei tööta.” Oluline on koht, aga oluline on ka see, millist kultuuri näidatakse. Avangard diplomaatias ei tööta, enamik ametnikke on juba eakamad ning nad ootavad konservatiivsemat või akadeemilisemat kultuuri. Ära näita neile Toomikut, ära kutsu Eplikku, ja ära mine ka etnograafiliseks, unusta rokk ja käpikud, vaid paku hillitsetud värve, harmoonilist kompositsiooni ja võib-olla ka veidi mahedat Eesti irooniat.

“Aastad täis õhtusööke, kus sa pead olema vaimukas, huvitatud, informeeritud, põhjalikult ette valmistunud, kuid improvisatsioonialdis, õhtu õhtu järel.”

Need on erinevad võtted, kuidas Eesti diplomaadid proovivad sõlmida suhteid, sest just see on nende hinnalisim maavara. Üks suursaadik ütleb, et tema mõõtis oma viieaastase lähetuse tulemuslikkust siis, kui avas lennukis tagasi kodumaale sõites telefoni ning vaatas, kelle isiklikud numbrid tal sellest võõrriigist olemas on. Ministrid. Kantslerid. Suurettevõtete direktorid ja lennujaamade juhid. Diplomaatia ilus rüü võib küll olla riikidevaheline, kuid see õmmeldakse kokku konkreetsete isikute vahel – ei ole olemas abstraktset “diplomaatiat”, sellel peab alati olema konkreetne nägu.

Me võime seda kujutleda ka diplomaatia pehmema poolena – sest mida üleliia pöörast võiks olla võrgustiku sõlmimises ühise keeksisöömise jooksul. Ent kujutlege nüüd, et te teete seda neli korda nädalas. Või viis. Ja nii iga nädal. Iga kuu. Aastaid. Aastad täis õhtusööke, kus sa pead olema vaimukas, huvitatud, informeeritud, põhjalikult ette valmistunud, kuid improvisatsioonialdis, õhtu õhtu järel. Ja kujutlege, et see pole kaugeltki kõik, mis te tegema peate.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!