Väikese Kalle põnev sügis. 4. osa

Kui väike Kalle ja jõhker Juhan sookure juurde jõudsid, oli sookure laup kaetud higipisaratega. Ta proovis ja proovis kluugutada, kuid midagi ei tulnud.

“Olukord on tõsine!” ütles jõhker Juhan ja tõstis kuus näppu püsti. “Peibutuspart on tema hääle kätte saanud ja minema plaganud!”

Väike Kalle vaatas kohe maapinda nende ümber, kuid peibutuspardi jälgi ta ei märganud.

“Ega peibutuspart rumal ei ole,” ütles talle jõhker Juhan. “Peibutuspart on ainult pooleldi inimene, aga pooleldi on ta siiski part – see tähendab, intelligentne olend!”

“Peibutuspart on ainult pooleldi inimene, aga pooleldi on ta siiski part – see tähendab, intelligentne olend!”

Väike Kalle ei olnud kunagi kuulnud sõna “intelligentne”. Isa oli talle öelnud, et mehel on vaja teada ainult kolme võõrsõna ja nendeks on “karburaator”, “grillaparaat” ning “deodorant”, aga sõnast “intelligentne” polnud talle keegi rääkinud.

Väike Kalle arvas, et ilmselt tähendab see üht keerulist masinat, kus tellistest tehakse lillkapsast, aga tal ei olnud aega rohkem selle peale mõelda, sest jõhker Juhan oli hakanud oma kohvritest midagi otsima.

Lõpuks leidis ta peenikese vile, tõstis selle suule ja puhus. Vilest tuli samasugust undavat heli nagu tegi väikese Kalle isa, kui ta käskis pojal oma toa ära koristada – iiiiiiii…. Siis jõhker Juhan peatus ning kuulatas. Kuid kuulda polnud midagi. 

“Ma kutsun e-hääletajaid,” ütles ta väikesele Kallele sosinal. “Nad on jube kiired olendid. Vanasti oli neid vähe, aga iga aastaga tuleb muudkui juurde. Kusagil siin lähedal peaks neil pesa olema. Oled sa neid kunagi näinud?”

Väike Kalle raputas pead.

“Sellest pole midagi,” ütles jõhker Juhan. “Mitte keegi ei ole näinud.”

Ja ta tõstis vile uuesti suule ning puhus: iiiiiii….

Korraga algas nende lähedal põõsas kohutav rapsimine. Sealt hüppasid välja kolm pikkade juustega meest, kel olid puusade ümber loomanahad ja peod kõrsikuid täis.

Nad tormasid sekundiga jõhkra Juhani, väikese Kalle ning hääletu sookure juurde. Jõhker Juhan vaatas neid õhinal. “Kas teie olete e-hääletajad?” küsis ta.

“Eeee….” vastas esimene mees ja pani endale kõrsiku põiki suhu.

“Eeee…” vastas teine ja võdistas naljakalt õlgu.

“Eeeee…” ütles kolmas ja tegi sõrmedega nipsu.

Jõhker Juhan vaatas uhkelt väikese Kalle poole. “Ongi!” ütles ta. “Need ongi e-hääletajad. Neil on hääl, aga nad oskavad öelda ainult “eeeee”. Haruldane! Ekstraklass!” Ja ta vaatas uuesti kolme kõrsikutega mehe poole.

“Tähendab,” ütles ta pidulikult ja kukkus nende ees edasi-tagasi marssima. “Meil on hädaolukord! Meil on kivikuju! Meil on peibutuspart! Vabariikliku valimiskomisjoni liikmena on mul esimeses järjekorras vaja leida üles poliitbroiler! Tunnusmärgid: kaval nägu, ahne suu ja küüned enda poole! Kas on keegi näinud?” Ja ta vaatas nõudlikult e-hääletajate poole.

“Eeeee…” ütles esimene.

“Eeeee!” hüüatas teine.

“Eeeeee?” küsis kolmas.

Jõhker Juhan köhatas. “Kordan küsimust. Poliitbroiler. Kas on keegi näinud?”

“Eeee…” ütles esimene.

Ka teine tahtis midagi öelda, kuid jõhker Juhan lõi käega. “Lootusetu!” ütles ta. 

Väike Kalle tundis, kuidas tema silmadesse tungivad pisarad. Üldiselt ei olnud ta eriti suur pillija ning ka tema isa nuttis ainult siis, kui telekast tuli spordiülekanne ja Ott Tänaku autol oli purunenud rehv, kapott, tagumine iste või mingi vedru. Aga seekord sai väike Kalle aru, et olukord on väga tõsine ning tema isa võibki kivikujuks jääda.

Kalle isa nuttis ainult siis, kui telekast tuli spordiülekanne ja Ott Tänaku autol oli purunenud rehv, kapott, tagumine iste või mingi vedru.

E-hääletajad pistsid kõrsikud jälle põiki suhu ning kalpsasid tagasi põõsastesse. Sookurg kluugutas hääletult. Jõhker Juhan pühkis higi ja laiutas käsi. Tundus, et mitte keegi ei saanud neid enam aidata.

Just sel hetkel oli kosta, kuidas keegi ütles vaikselt: “Pupupupupup”. Ühe suure mulli tagant astus välja keegi onkel, kes vaatas, käed selja peal, suurt mulli, kortsutas kulmu, võttis siis taskust pika nõela ning torkas selle plumpsti! mulli sisse, nii et mull väikese plaksuga lõhki lendas.

“Pupupupupup,” ütles mees rahulolevalt.

Aga milline mees see oli! Tema ülikond oli üleni punane, läikivate hõbedaste litritega. Tema pähe olid seotud suured kukesuled ning kingade asemel kandis ta pottidesse istutatud taimi – paremas jalas olid harilikud tomatid, aga vasakus jalas murtudsüdamed.

“Pupupupupup!” ütles mees uuesti ja vaatas siis üllatunult väikese Kalle ja jõhkra Juhani poole.

Jõhker Juhan silmitses teda põlgusega ja keeras selja. “Phähh!” ütles ta väikesele Kallele. “See on ju Ekspert! Vaata, et sa temaga rääkima ei hakka! Kui see rääkima saab, siis enne homset õhtut ta ei lõpeta!”

“See on ju Ekspert! Kui see rääkima saab, siis enne homset õhtut ta ei lõpeta!”

Väike Kalle silmitses kirevate kukesulgedega Eksperti. Ta ei teadnud küll, kuidas selline olend võiks teda edasi aidata, kuid mingit muud võimalust polnud. Väike Kalle sammus Eksperdi poole, kuid astus – oh häda! – kogemata otse tema paremas jalas olnud tomati peale.

Ekspert vaatas seda üllatunult ja ütles siis ainult: “Pupupupupup”. 

Väike Kalle vaatas Eksperdi silmadesse. Need olid suured ja tühjad.

“Vabandage,” ütles väike Kalle talle. “Mul on teile üks küsimus.”

Eksperdi silmadesse valgusid pisarad, tema suu hakkas nätsutama kujuteldavat nätsu ja sõrmed vilkalt liikuma. Ekspert nägi nüüd välja nagu rebane, kes on äsja silmanud magavat kana. 

“Milline küšimuš?” küsis Ekspert. “Kaš šee, et kui šuur peab olema nurk, et jutt oleks ümbernurgajutt? Või hoopiš šee, et kuidaš šatuvad naba šišše väikešed muštad pušad? Või hoopiš šee, kaš Šammalhabe ja Arvo Pärt on ükš ja šama? Ütlen šulle šuure šaladuskatte all, et Arvo Pärt ja…” Edasi Ekspert rääkida ei jõudnud.

“Oh ei!” hüüdis väike Kalle. “Ma tahan teada, kus on peibutuspart! Ja kus on poliitbroiler! Ja kes muutis mu isa kivikujuks ja kuidas ta uuesti inimeseks saaks!”

Ekspert ajas silmad üllatusest suureks. “Ah nii!” ütles ta korraga tõsiselt. “Selge pilt! Minu järel! Meil on aega ainult kümme minutit, muidu muutub sinu isa igaveseks kivikujuks!” Ja Ekspert tormas minema, suured kukesuled peas lehvimas, nagu oleks ta lendu tõusnud.

Väike Kalle, jõhker Juhan ja hääletu sookurg lidusid talle järele. Neile oli jäänud veel 600 sekundit väikese Kalle isa päästmiseks.

Aita meil levida, jaga meie linke!